VI - "viimane peatükk"

...järgmisel hommikul leidsin oma postkastist kirja. Nii sisult kui käekirjalt tundsin ära, et see pärineb Sinult. Selles polnud kahtlustki. Kiri oli kirjutatud viiele leheküljele ja temaatiliselt jaotatud kaheks osaks. Toon selle siia ära:

1.

Räägitakse, et paberit tehakse puidust. Puust, kui väljendada end täpsemalt. See tähendab - ausamalt. Ma pole küll kordagi näinud, kuidas ühest puust saab paber, raamat või ostutšekk, kuid ma usun, et see vastab tõele. Õigupoolest võib ju täiesti ette kujutada, et üks korralik raamat on puust tehtud. Ta on piisavalt kõva, piisavalt habras, piisavalt nõtke, ja kui peaks vaja olema - põleb hästi.
Raamatuid põletatakse harva. Võib-olla vihast. Isiklikust vihast, peab märkima (milles raamat süüdi on?). Kuid miks põletatakse puid? Et sooja saada?
Jah, aga siiski: miks neid ostutšekkideks tehakse? Raamatuteks - jah, ka need annavad sooja. Aga ostutšekid?

Sel põhjusel ei saa ma siiani aru, miks praegusel ajal - kui loodushoid on nõnda oluliseks teemaks saanud - ei ole veel välja töötatud süsteemi, mis aitaks seda ostutšekkide massilist tootmist kontrolli all hoida. Mõelgem: mitu raamatut saaks kasvõi ühe natukenegi korralikuma poe kassade juures asuvatest pisikestest tšekkide jaoks mõeldud prügikastidest?
Pealegi: kas see ei ole ilmne - prügikaste tehakse ju prügi jaoks, kõik need äravisatavad tšekid on kui potentsiaalne prügi ja nende jaoks on loodud suisa eraldi prügikastid. See võib olla kummaline, kuid ma ootan aega, mil enne tšeki väljatrükkimist küsitaks kliendilt, kas ta seda tšekki ka soovib.
Ma ei usu, et inimesed nii õelad, rumalad või hooletud oleksid, et iga ostu on vaja paberil kontrollida. Küll aga on nad hooletud looduse - puude - vastu.


2.

Ma armastan lugemist. Ma armastan raamatuid. Ja ma armastan raamatukogusid. Ja ma armastan ka inimesi, muuhulgas neid, kes kirjutavad, ja neid, kes loevad raamatuid. Ma usun, et lugemine ja kirjutamine on miski, mis aitab maailma paremaks ja ilusamaks muuta. Julgen isegi soovitada: tehke iseendale ja teistele teene: lugege raamatuid ja muutke maailm paremaks ja ilusamaks.

Iga kord kui ma raamatukogust raamatuid laenutan, annab sealne teenindaja mulle vastava sedeli, kus on kirjas minu nimi, raamatute nimed ning tagastamiskuupäev. Kui ostutšekke ma ei salli, siis neid sedelikesi ma armastan. Võib-olla mõneti egoistlikul põhjusel.
Neil sedelitel on minu jaoks mitu funktsiooni, millest meeldetuletus tagastamiskuupäevast asub neist viimasel kohal.


Ütlesin, et armastan inimesi kes armastavad raamatuid. Ja ma armastan raamatuid - see tähendab: kirjanikke - , kes armastavad inimesi. Armastan neid, kel on midagi öelda, ja neid, kes öeldut kuulavad.
Kui äsja poest ostetud raamatu puhul võib tunda rõõmu selle äsjase sünni üle, tema habraste, kuid puhaste lehtede üle, nii nagu ema või isa tunneb rõõmu oma lapse üle, siis raamatukogus päevi näinud raamatu puhul tunnen ma rõõmu sellest armastusest, mis seda raamatut tema elupäevil on saatnud. Raamatud on justkui vahendajad, kes annavad põlvest-põlve, tõlkest-tõlkesse ja trükist-trükki edasi sõnumit, mis inimesi ühel või teisel viisil liidab.


Raamatute laenutamisel väljatrükitud sedelid teinekord meenutavad seda. Olete te näiteks teinekord leidnud mõne raamatu vahelt kellegi teise sedelikese, koos kuupäeva, nime ja teiste raamatutega, mida too laenutanud on?
Kuupäev annab ettekujutust, et raamatuid tõesti laenutatakse sel ja sel kuupäeval. Nimesid ma lihtsalt armastan (mistõttu kui keegi räägib, et tal on koduloom, küsin ma alati ka loomakese nime!); pealegi annavad nimed ettekujutuse inimesest, mis tõenäoliselt või isegi tahtlikult osutub valeks, kuid millele on siiski tore mõtelda. Näiteks "Aile" kujul, ja kui tegu on mõne vanema raamatuga, näiteks mõne eesti kirjandusklassikuga, võib kujutleda kedagi eakat naist õhtuti tugitoolis lugevat ja lapselapsi temalt nõudvat "vanaema, mida sa loed seal? Loe meile ka! Paluuun! Ah, vanaema!?" või sootuks vanaema lugemisharjumusele tähelepanu pööramata ringi silkavat. Või "Valdurit", kes võib olla keegi pereisa ja loeb "tähtsaid raamatuid" (nõnda ta neid naisele rääkides nimetab), et oma eriala ja harrastustega rohkem kursis olla. Või keegi "Birgit", kelle puhul on tõenäoliselt tegu kellegi noorema põlvkonna esindajaga ja kes võib-olla loeb raamatuid öösiti taskulambiga teki all, et nooremaid õdesid-vendi mitte häirida.
Samavõrd ütlevad ka laenutatud raamatute pealkirjad. Lisaks tekitab ta tunde nagu toimiks ka raamatukogude süsteemil soovituste mehhanism "related books", mille põhjal saab mõtelda, kas ehk leiduks veelgi sarnaseid raamatuid, mis võiksid huvi pakkuda. On juhtunud ka olukordi, kus on laenutatud raamatute nimesid koguni nii palju, et tekib tahtmine suisa lugemisharjumusi võrrelda.


Mitte, et ma neid teadlikult otsiks - nii poleks ka põnev - kuid nii harva või tihti kui olen sattunud kellegi teise sedeli otsa, on need enamasti samavõrd värsked nagu oleks raamat äsja laenutatud. Mina näiteks kasutan enda sedeleid (mitte alati, aga siiski!) järjehoidjatena: tagantjärele annab see aimu, kuivõrd kiiresti ma midagi lugenud olen ja kas üldse. Olen mõtelnud, et neid võiks koguma hakata: saaks teha statistikat, millised raamatud jäävad laenutamisest hoolimata sootuks lugemata, milliseid on loetud "vaevaliselt" (julgen arvata, et siis kulub tekst sedelil kõige rohkem) ja milliseid kiiresti või suisa ühe ropsuga.


Kes teab, ehk on veel neid, kes noid raamatukogu sedelikesi kogub ja kellega saaks neid ehk kunagi võrrelda ja loetu üle arutada ja neid hetki meenutada. Ma arvan, et see oleks igati tore tegevus.
Raamatukogudel on oma maailm, sootuks teine raamatupoodide omast. Ja meeldetuletuse kuupäev sedelitel, kui küsite minu arvamust, kõige vähemolulisem. Oleksin kurb kui see traditsioon ära kaoks ja meeldetuletusi hakataks saatma üksnes elektrooniliselt. Prügikaste raamatukogudes pole ma veel näinud, ju siis on need sedelid mingilgi moel olulisemad kui kassatšekid. Mul on selle üle hea meel.
Kuid kui nad peaksid kaduma, siis see mida enda kohta rääkisin, poleks vist argumendiks sedelitesüsteemi säilitamiseks?



***
Kui olin kirja läbi lugenud, panin ta karpi teiste kirjade hulka ja ei suutnud ära oodata järgmist laupäeva, mil pidin sind jälle nägema. Pika ootamise peale see päev saabus. Ja Sa tulidki!
"Sain su kirja kätte, nüüd ma vist mõistan, miks..."
"Ma arvasin, ja tänan sind selle eest, et mõistad!" katkestasid mind rõõmsalt ja kergelt erutununa.

"Tead, aga mul on sulle midagi!" ütlesin ja vaatasin sulle kavala näoga otsa. Ei tahtnud sind kauem teadmatuse käes piinata ja ulatasin sulle ühe tühja, kuid päevi näinud ja peegelsiledaks hõõrdunud paberilehe.
"Ma usun, et see kuulub vist sulle."
Sa vaikisid, su näos peegeldus rõõmus üllatus, mis peagi võttis küsimärgi kuju ja ootas vastust. Mingitki seletust.
"Jah, ma mäletan sind, ma hoidsin seda alles. See oli see kord kui sa raamatuid ära andsid ja kui ma sind ja seda pealkirja nägin, siis tundsin, et pean seda lugema. Küsisin teenindajalt, sest olin järjekorras sinu järel järgmine, ja ta ulatas mulle selle sama raamatu."
Võtsid paberilehe ja keerasid selle vastu valgust. Midagi loetavat sealt näha ei õnnestunud, kuid näis, et paberileht tuleb sulle tuttav ette. See sarnasus ei olnud väline, vaid sisemine. Sarnasus, mis oli segu kujutlustest ja mälestustest, millest me kunagi omavahel nii põhjalikult rääkisime, kuid millele me päris täpseid seletusi ei osanud anda.

"See on vist parim kink, mida ma elaes saanud olen. Tühi paberileht, mis pole tühi, tal on minevik, tal on ajalugu, tal oleme meie!" vastasid sa seejärel ja kallistasid mind nõnda, nagu ei sooviks mind iial enam lahti lasta. Me olime omavahel midagi leidnud, võib-olla ühise keele, võib-olla ühise raamatu. Võib-olla ka midagi muud. Igaljuhul ei vajanud see rohkem sõnu. See ei vajanud seletusi.