III päev Soomes

Harjumuseks on saanud iga päeva kohta midagi kirjutada, nii püüan teha ka täna. Kell näitab 19.34 (bloggeriga seoses on mul ajavööd vist veidi 'paika sättimata'; kuid peaasi, et päevaga täppi paneb, eksole). Täna ma ühtegi pilti ei pane... sest ei teinud ühtegi, ehkki ka eelmistest päevadest võiks üht-teist leida.
Samuti pole eesmärk iga päeva kohta midagi kirjutada, lihtsalt seetõttu, et midagigi kirjutada, aga... eks näis kas ja kui palju mõtteid jätkub. Ennekõike iseenda jaoks, nagu ma enamasti kirjutamisse püüan suhtuda. Jah, omaette küsimus on kindlasti ka see, kuivõrd aega ja võimalust mul iga päev siia midagi kirjutada on. Tõenäoliselt, mis puutub siia regulaarselt postitamisse, siis kõiki päevi vastu ei pea. Ja pole vajagi.


Täna oli esimene sisukam päev. Kaks kahetunnist loengut ja lõppu üks pooleteist tunnine seminar. Hästi huvitav oli, seda enam, et neis teemades pole ma just väga kodus. Mingis mõttes: seda huvitavam. Või vähemalt: inspireeriv.
Mingis mõttes on tunne nagu oleksin vette visatud. Ehkki oma arvamus sellest veest on olemas (niivõrd-kuivõrd). Ja see, millest pole, see on huvitav ja seda on hea avastada. Mida vähem teada, seda toredam. Vähemalt kui sellest vaatenurgast vaadata. Sest... siis saab teada. Ühel või teisel viisil.


***
Igaljuhul. Praegu mõtted suht otsas...
[paus.]

*** 
Hommikul sattusin rääkima kellegi kohaliku doktorandiga, kes tegeleb millegi it-neuroloogia vahepealsega: st uurib muusika mõju inimese ajutegevusele. Nüüd ühe venelannaga meie grupist, kellega varem polnud sisuliselt rääkinud, kuid kellega nüüd siin ühise laua taga juttu hakkasime ajama. Siin fuajees on nimelt üks mõnus laud, mis on akna all ja lisaks vooluvõrgu läheduses. Siin on ka teisi kohti kus istuda-olla-häkkida-voolu võtta, aga see on kõige mugavam...
lisaks tundub mulle, et see on kujunenud omamoodi sotsialiseerumispaigaks neile, kes siia juhstumisi vastakuti istuma satuvad ja kes varem otseselt suhelnud pole:)

***
Nii, peaaegu tunnike on möödunud kui siia kirjutamist alustasin (kell näitab 20.23, aga kui ära salvestasin, siis blogger näitas 10.23; seega kaks tundi nihkes. ei oska muuta ka. ja laiskusest või mitte: ei pea seda isegi mitte vajalikuks). Vahepeal sekka msn ja naabriga rääkimine . Kolmandaks tahtsingi öelda: jubevahva on inglise keelt praktiseerida!
:)

Praeguseks kõik.

***
Käisin just poes, sest äkitselt läks kõht megatühjaks. Üks šokolaad, jogurt ja viinerit. Nüüd hetkeks netis ja kohe tagasi tuppa ja sööma ja lugema. Ehk saan täna öösel veidi magada ka. Eelnev öö ei olnud just kiita, juma-ise-teab-miks. Seetõttu möödus päev kohvitopside taga (siin kohvipauside ajal saab seda piisavalt varuda/endale sisse kallata), et päeva lõpus polnud ma enam kindel kui palju verd mu kofeiinisüsteemis alles oli... nüüd hakkab vist asi taastuma, kohveiin verega asenduma ja seetõttu ka uni tulema.

Igaljuhul: tore on. Meenub kuidas ma esimesel ba-aastal olin vaimustuses ma/do ainetest ja mõningaid neist ka valisin, sest tase oli teine. Siingi: ütleks, et suisa oma ala parimad on vist erinevatest ülikoolidest välja valitud. Ja see on jubetore.

Nüüd küll lõpetan. Homme jälle kui hästi läheb ja põhjust-aega on. Lisaks on homme privaatvestlused kohalike õppejõududega (minul tollega, kes hiljuti ise rääkima tuli ja kellega olime ühel meelel, et analüütilise-kontinentaalse filosoofia eristus on mõneti tobe)... ja ma peaksin täpsemalt välja mõtlema teema-lähenemise, millel oma Study Plani kirjutada. Sel on aga viimasel ajal kalduvus muutuda, eriti tänu ideedele, mida juba tänase veidi sisukama päeva jooksul kuhjus rohkemgi kui kopika jagu.
Ühesõnaga: kõik see inspireerib, paneb tegutsema. Ja väljas hakkas äkitselt äikest lööma. Äike mulle meeldib. Lippan tuppa... (jah, mul on lobapidamatus, kusjuures midagi asjalikku sealjuures ikka ei ütle)

Kell saab kohe pool kaksteist. St hetkel: 22.22. Ilus number. Nüüd juba 22.23. Lippan... sest ei taha homme kohvi peal elada nagu täna seda tehtud sai.