Pesema, sööma... ja siis välja. Toidupoodi ja seejärel raamatupoodi. Täpsemalt: antikvariaati.
Ma armastan seda poodi, kogu oma stiilsuses, mida ma eelnevalt vaid põgusalt maininud olen. Tahaks selle poe sisemuselt ühel päeval ka pilti teha, et natukenegi anda edasi seda atmosfääri, mis seal valitseb...
osalt on see atmosfäär tolmune, eriti pärast kaht tundi raamatutes "püherdamist", mil sõrmed igatsesid kraanikaussi ja vett; osalt on see atmosfäär müstiline: nähes enda ees raamatute virnu, kõikvõimalikes keeltes (ennekõike jäid silma: islandi, inglise, prantsuse ja taani keeled), ja üksteise otsas olevaid kaste, mille avamine tundus olevat liiast ja mis näisid seal seisvat juba teab-kui-kaua.
Ehkki suur osa raamatuid (enamus) oli ilusasti riiulites ja sorteeritud, et ka neid teisi polnud keegi veel ritta pannud. Ju polnud lihtsalt ruumi... ja, tõttöelda, küllalt keeruline oli sealt midagi head leida. Maitseid on muidugi erinevaid, kuid ühes "korralikus" antikvariaadis on ka parasjagu "pahna". Ei, minu arvates pole ilmselt ükski raamat iial pahn... aga kuidagi peab ju neid aegunud psühholoogia raamatuid/õpikuid võid sõnaraamatuid nimetama. Saate aru küll.
Õnnekombel on õnnestunud sealt ka üht-teist leida. Näiteks eile Jean-Paul Sartre'i "The Transcendence of the EGO" - liigagi n-ö teemasse ja minu Husserli-essee kirjutamiseks asjalik raamat, hinnaks vaid 500 ISK ehk alla 50 eesti krooni. Ja täna...
oli aega ja otsustasin selle poe suht otsast-lõpuni ette võtta, niivõrd-kuivõrd selleks võimalust ja jaksu oli. Enam-vähem sai läbi kammitud, ehkki üllatusin tihti, et pealtnäha läbivaadatud riiul avaldas mulle järgmisel hetkel ikka ja jälle midagi uut (kuid need olid siiski erandjuhtumid - nii pime ma nüüd ka ei ole). Lõpuks, just vahetult enne sulgemist, leidsin midagi, mille üle olen täitsa rõõmus...: Michel Houellebecq' "Platform"!
Hinnaks vaid 500 ISK (jällegi, u 50 eek), samal ajal kui Tallinnas või kusagil mujal maksaks see tõenäoliselt 200-300 või rohkem eesti krooni.
Kui olin raamatu leidnud ja viskamas veel viimast pilku viimasele riiulile, just siis tuli üks poe müüjatest/omanikest mulle teatama, et nad hakkavad sulgema. Tahtsin raamatu eest maksta, kuid too ütles, et pole vaja, "jäta see endale kingiks". Ai, ma olin rõõmus, mitte üksnes tasuta raamatu (ja nende soosiva ning lahke suhtumise) pärast, vaid ennekõike seetõttu, et selle üldse leidsin!
Raamat on muide muidugi mõista inglise keeles (esimene peatükk "juba" loetud); ülikooli raamatupoes müüakse originaali "La Carte et le Territoire" (2010) - kuidas seda peaks tõlkima, "Kaart ja territoorium"? - mis on mul arvutis pdf-ina olemas, kuid mille lugemiseks ma muidugi võimeline pole (kui võimalik pusimine sõnaraamatuga välja arvata).
Ühesõnaga, Houellebecq on üks mu lemmikkirjanikke, siiani eriti raamatuga "Elementaarosakesed". Siiani on ta romaanid järgnevad:
1. Extension du domaine de la lutte (1994), eesti keeles: Võitlusvälja laiemine,
(nagu täna selgus, siis ingliskeelses tõlkes "Whatever" (!???))
2. Les Particules élémentaires (1998), eesti keeles: Elementaarosakesed,
(inglise keeles "Atomised", mis on mu meelest samuti veidi veider tõlge)
3. Plateforme (2001); inglise keeles "Platform",
4. La Possibilité d'une île (2005); inglise keeles "The Possibility of an Island" ja
5. La Carte et le Territoire (2010).
Viimase kohta olen üksjagu (halba) kriitikat kuulnud, aga... siiani on esimesed kaks teost loetud, nüüd asusin kolmanda (täna soetatu) kallale... - ja algus tundub hea - ning ehk kunagi ka ülejäänud. Mitte, et Houellebecq mu ülim lemmik oleks, aga üks lemmikuid kindlasti, ehkki praegu vaid põhiliselt "Elementaarosakestele" viidates. Eks näis mida ülejäänud endast kujutavad...
Ahjaa, lisaks olen näinud tema tehtud filmi "La Rivière" (2001) (tlk "jõgi"), mis oli küll ilusti tehtud, kuid sisult jäi võrdlemisi segaseks... ja... okei, lisaks Tallinnas originaalidena:
Rester vivant, méthode, La Différence (1991) ja
La Poursuite du bonheur, poèmes, La Différence (1992)
mida niivõrd-kuivõrd uurinud-puurinud olen.
Michel Houellebecq:
Ma ei teagi miks ma seda nüüd kirjutasin. Lihtsalt... niivõrd fantastiline tunne on lugemislainel olla! Ja mitte ainult mitte-kohustuslik kirjandus, vaid ka kohustuslikku olen jõudnud üksjagu süveneda.
...olles seal antikvariaadis... või ülikooli raamatukogus... oleks vaid aega; iga käestpandud raamatuga tunnen 'kahetsust', et kõike ei jõua lugeda. Seda ka erialaliselt: üha enam hakkan tunnetama kuivõrd kõiksugu kokkuvõtetest ei piisa; ja eks ta ju nii on, et magistrantuur eeldab siiski võrdlemisi põhjalikku tundmist kuni pisidetailideni välja. Aga see on hästi tore!
Pilt mu väikesest raamatuvirnast (suurem osa muidugi mõista Eestist kaasa veetud, väike osa laenutatud/ siit saadud):
Lõpetuseks üks lühifilm, mis mu meelest on küllalt geniaalne ja hästi tehtud:
Ja see ja see video MJst, mis mulle silma on jäänud. See miski, see säde, mis temas oli kui ta tantsis... see on nakkav; ja see miski panebki inimesed tõeliselt elama! Minu meelest vähemalt:)
Netiühendus jälle veidi jupsib ja - pealegi - 9. kuupäev on essee tähtaeg, nii et ma pole kindel millal siia järgmine kord midagi kirjutan.
PS1: juba on möödumas septembrikuu, aeg läheb ikka kiiresti!
PS2: Ice Age 3 on päris tore film ja kohati sain pisarateni naerda kõõksuda kui seda üleeile õhtul arvutist vaatasin...:) Naer peab kuuluma elu juurde. Ja naer ja teatav optimism on tihtilugu (et mitte öelda alati) osa kunstist, ka kõige traagilisemast; või nagu ütleb Gilles Deleuze:
"Yes, the essence of art is a kind of joy, and this is the very point of art. There can be no tragic work because there is a necessary joy in creation: art is necessarily a liberation that explodes everything, first and foremost the tragic. No, there is no unhappy creation, it is always a vis comica. Nietzsche said: "the tragic hero is happy."
(Desert Islands and Other Texts, 1953-1974, (2004) lk 137 pdf-versioonis)
Ehkki sõna naer/ rõõm/ joy asendaksin ma sõnaga elu ja lisaksin sellele teatava... elujõulisuse ja "traagikat-unustava" varjundi.
Või kuidas iganes seda ka nimetada; või... või midagi sellist.
Edit:
Veidi youtube'erdades leidsin ühe päris mõnusa lühifilmi. Idee pole teab-mis geniaalne (ja ehk ei peagi olema!), aga mulle meeldis kuidas see tehtud oli (kristlik film, muide):
Ja teiseks see film. Teemalt "ülepingutatult lihtne" - st juba algusest võrdlemisi etteaimatav ja justkui 'äärmuslik musternäidis' (nagu ma paljude von Trieri filmide puhul ütleks)... aga iseenesest ju küllalt hästi välja mängitud.
Üks lemmikuid on muidugi ka ühes varasemas postituses mainitud "The Plan":
Ja tegelikult veel üks-kaks filmi mis on youtube'ist silma jäänud, ühe nimi oli "Signs", teise - ja ühe lemmikuma - nime pole enam paraku meeles. Peaks kunagi üles otsima.
Rääkides... filmide ennustavatusest/ ennustamatusest, siis leidsin sellise filmi, pealkirjaks Lovefield. Kui vaatate, siis vaadake kindlasti lõpuni. Peaks ütlema, et vägagi geniaalne!!!:)
No comments:
Post a Comment