Natuke tõsielulist huumorit!

Nimelt lisas mind eile õhtul keegi msni; ütlesin talle paar sõna - vaikus. Blokkisin ära, kuid jätsin igaksjuhuks listist kustutamata. Täna märkasin ühtäkki, et too tegelane taas msnis, võtsin bloki maha ja mõtlesin, et annaks "viimase võimaluse". Ja selline see viimane võimalus välja nägi...

ps1: ärge võtke mu teksti tõsiselt, see oligi huumoriga/lollitades mõeldud, ehkki kuni u poole tekstini arvasin, et tegu on päris inimesega;
ps2: linkidel pole ilmselt soovitav klikkida, kuid jätsin teksti nii nagu ta oli. Smailid pole kahjuks näha, - nende asemel säilisid salvestatud rtf-failis üksnes tühjad kohad. Lõpuread on muuseas pärit Shakespeare'i Romeost & Julast, kuidagi sobisid siia; iial ei saa nad ju kokku:D
ps3: tekst kopitud rtf-failist, mille salvestasin arvutisse, kujundus-algne-rtf-font läks blogisse kopides kaduma, seega muutsin nimede värvi hallikamaks, et oleks lihtsam lugeda.

Enjoy!:)


s i l v e r . ütleb (0:18):
tere!?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:19):
hey, hows it going?
s i l v e r . ütleb (0:19):
who are you, if I may ask?

SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:19):
i'm 20/f your a male right?
s i l v e r . ütleb (0:19):
but fine, thank's for asking
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:20):
nice, I just got off work and finally got some time to relax which site did i msg you from again?
s i l v e r . ütleb (0:20):
I have no idea!

SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:20):
I know a way we can chat and have a better time.. do you cam?
s i l v e r . ütleb (0:21):
no, not with "strangers"
sorry
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:21):
Well i don't do yahoo cam or any other cam because i have been recorded before... But i do know one site you can watch me on cam, that assures me no one records...
s i l v e r . ütleb (0:22):
well, yea, sorry to disappoint you, but I'm really not interested in that kind of things.
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:22):
suit yourself... ur prob a virgin anyways... peace!
s i l v e r . ütleb (0:22):

SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:22):
I mean... Do you want to see me on my cam?
s i l v e r . ütleb (0:23):
no, actually not.
why should I?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:23):
Ok go to http://www.smallu.net/bz9s accept the invite on the page baby
s i l v e r . ütleb (0:23):
it's like: if I'd be a virgin, then I would most likely agree to that, isn't it!?
no, I'm not clicking it
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:23):
sweet, fill out the info ur info.. i can not wait for you to see me baby let me find something nice to wear
s i l v e r . ütleb (0:24):
but nice try.
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:24):
its the sites policy to ensure no minors get access to the site, so they might ask for CC to verify your age babe.
s i l v e r . ütleb (0:24):
copy-paste text?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:24):
What color Panties do you think i should wear? i might have you favorite color here somewhere...
s i l v e r . ütleb (0:26):
ok, let's try to ensure you're not some kind of virus or a machine:
so I ask a simple question: is taxi a car?

SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:26):
ok.. i'm not a machine.. R u? lol what are we playing terminator roles?? lol
s i l v e r . ütleb (0:26):
yes, in fact I am
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:26):
Your such a good boy, i'm gonna show you what good boys deserve.. you can tell me to do anything you want me to do!
s i l v e r . ütleb (0:26):
how come your answer was so quick and I never see you typing your messages?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:27):
Ok let me know when you get in so I can invite you directly to my cam.
s i l v e r . ütleb (0:27):
probably never
that's not going to happen I'm afraid.
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:27):
u have to enter a cc, atm, or debit card so they can tell your of age, thats the ony way to see me sweety
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:28):
k you in yet babe??
s i l v e r . ütleb (0:28):
are you listening to me?
say: aaa!
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:28):
k
s i l v e r . ütleb (0:28):
so, say it.. so I could be sure you're a person.
not "k", but "aaa".
at least one a.
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:28):
hey, hows it going?
s i l v e r . ütleb (0:29):
you already asked that
I said: fine, thanks.
and you?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:29):
i'm 20/f your a male right?
s i l v e r . ütleb (0:29):
ok, I'm talking to a machine, indeed.
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:29):
ok.. i'm not a machine.. R u? lol what are we playing terminator roles?? lol
s i l v e r . ütleb (0:29):
but what if I was not a male but a female?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:30):
nice, I just got off work and finally got some time to relax which site did i msg you from again?
s i l v e r . ütleb (0:30):
you never know these days where you end up, you know
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:30):
I know a way we can chat and have a better time.. do you cam?
s i l v e r . ütleb (0:30):
yea, it's a computer alright. at least I/we had some fun.
bye, and bye indeed
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:30):
Well i don't do yahoo cam or any other cam because i have been recorded before... But i do know one site you can watch me on cam, that assures me no one records...
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:31):
Well if you must leave... tell ya what if ya want to see me later on my cam goto http://www.smallu.net/bngp just accept my cam invite.. Its Fast and easy.. we'll prolly be online for the rest of the day so you can go and see me on my cam. Take care
s i l v e r . ütleb (0:31):
are you still not a machine?
then say: aaa! can you do that?
it's should be a simple task, though
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:32):
ok.. i'm not a machine.. R u? lol what are we playing terminator roles?? lol
s i l v e r . ütleb (0:32):
you are a machine, cause it's the exact sentece
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:32):
ok.. i'm not a machine.. R u? lol what are we playing terminator roles?? lol
s i l v e r . ütleb (0:34):
okay...
good night, good night. parting is such sweet sorrow,
that I shall say 'good night' till it be tomorrow.

but sorry, there's no tomorrow for you, cause I'm not actually "dating" viruses or computers
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:34):
I mean... Do you want to see me on my cam?



***
olukorrale lisab tegelikult iroonilisust asjaolu, et
a) küsimusele "hey, hows it going?" andes vastust "but fine, thank's for asking" oli mul pigem vastupidine meeleolu;
b) msnis oli näha, et parasjagu kuulasin Lily Alleni laulu "Everything's just Wonderful", mille tegelik sisu on risti vastupidine laulu pealkirjale ja sõnu:

Oh yes, I'm fine
Everything's just wonderful,
I'm having the time of my life...

tuleb võtta sulaselge irooniana.

Kuid kes ütles, et viirused on halvad? Minul läks tuju vestluse lõpuks igaljuhul lakke!


Siit ka lõpetuseks üks positiivne mõte:
kui Su tuju pole kiita, kui Sa kuulad parasjagu Lily Alleni laulu "Everything's just Wonderful", siis looda, et keegi võõras ilmuks su msni ja küsiks esimese asjana: "hey, hows it going?".
Kui see "keegi" on juhuslikult viirus-programm - ja sa seda ei tea (vastasel juhul oleks ju igav!) - on su hea tuju garanteeritud!
(juhul kui sa muidugi õnge ei lähe vms:D)

*
lisaks vabandan kohati konarliku inglise keele pärast, sest ta "tippis" üsna kiiresti vastu ja mul polnud väga aega sõnastuse üle mõtlema jääda.
*
peale viimast rida lõppes vestlus "blokeeri ja teata väärkasutusest" 'neiu' viiruse kahjuks. But I guess that's the way that things go... (read juba varem mainitud Lily Alleni laulust "Everything's just Wonderful").

Triin K. saatis täna hommikul üldlisti kirja, kus teavitas praegustest lõputööde kaitsmistest; ja soovitas eriti neil kohale ilmuda, kel kevadel see sama asi kavas. Ehkki mul oli hommikul vägagi sant olla, korjasin end kokku ja läksin kooli.
Tegelikult eks olen ka varem lõputöö-kaitsmistel käinud, kuid juhuse tahtel ainult magistritööde kaitsmistel.

Pealtnäha suurt erinevust ei olnudki, võib-olla seetõttu, et tänane kaitsja Kristjan L. (käisin vaid ühel kaitsmisel) on meil rohkemgi kui taibuka nupuga ja üliusin antropoloogia üliõpilane; niisiis oli ka tulemus oodatav:)
Tema töö nimi muide: 'Kõik lihtsad inimesed': eestlaste identiteedist Salme külas, Abhaasias

(Minu töö (planeeritav) nimi muide: Mina-loome Husserli ja Žižeki käsitluses
:D)

Kristjan käis selleks suisa n-ö välitööd tegemas. Vahva! Ja ehkki teema mulle endale erialaselt võrdlemisi kauge, oli seda huvitav kuulata.

Peaks ka 'sellesamusega' tegelema hakkama. St kirjutamisega. Siiani olen ainult lugenud, seda küll suvest saati, aga noh... viimane aeg ka midagi kirja panna. Peangi panema, vastasel juhul vaatab hr Viik mind reedesel päeval (mil mul on tema fenomenoloogia seminar) eriti kurja pilguga:P

Lähipäeval pean arvuti parandusse viima ja teise läpaka asemele võtma. Nii et teate siis, et... juhul kui too teine arvuti vastu ei pea...:P

Kusjuures täna sain viimase arvuti järelmaksu makstud! Jee! Aga nüüd see-eest on masu:D

***

...tänane hommik oli nii vahva, tegime Gertrudiga king-size "ühepere" parkla!:

Kõik autod mahtusid ära, väga täpselt!:)


***

Endiselt olen suures osas Lily Alleni lainel, see laul sobib praegu ülihästi:



Oh yes, I'm fine
Everything's just wonderful,
I'm having the time of my life...
:D

Nagu Tiina ütles, et kui küsida "kuidas läheb", siis tema vastus kõlas: "nagu ikka - vastavalt füüsikaseadustele: allamäge ikka kergemini".


***

...muuseas sain E juures mõned pildid fotokast mälupulgale transportida, sealt omakorda läpakasse; nt see on Hiiumaalt, Heltermaa sadamast:


















Ja see on sealse kodukoha lähedalt:
























Okei, praegu kõik.


***

Edit (õhtul):

Nii, nüüd sai tantsimas ka käidud; ja tantsime ruulib! Alati ruulib!
Oh, need on niivõrd head stseenid, kus filmis "Zorba the greek" (1964) kreeklane Zorbas sirtakit tantsima hakkab, ja üldse need hetked, kus tantsitakse. Ma ütleks, et tantsus on maagiat. Alati!

Siia veel üks pilt, tehtud Hiiumaal:


















'sirtaki on ice':)
(õigemini püüab sedamoodi välja näha, sest sirtakit ma kohe kindlasti tantsida ei oska!)

üks nali.

Nii, ehk teate seda anekdooti optimistisit, pessimistist ja realistist?
Lugu kõlas umbkaudu nõnda: pessimist näeb üksnes pimedust; optimist näeb pimedust, kuid tunneli lõpus lähenevat valgust.
Ja realist on rongijuht, kes näeb kaht idiooti raudteel omavahel arutlemas.

Vaatasin youtube'ist intervjuud Slavoj Žižekiga "BBC HARDtalk" ja tema lisas sellele justkui veel ühe tasandi/variandi:

we see another light at the end of the tunnel
maybe another train is approaching us?


Raske öelda, mis see võiks olla, ehk samuti realistlik positsioon!?


***

Õff, kui külm väljas on!
ps: tegin muide Hiiumaal olles üsna mitmeid pilte, kuid et unustasin rõõmsalt kaabli sinna, samuti ka mälukaardi lugeja peale Win7 pealepanemist ei taha toimida, siis ei saa neid ka kusagile üles laadida:( Ehkki tahaks.
Ehk varsti saan, E-l peaks olema lauaarvutis kaardilugeja, mis tähendab seda, et saaksin läbi tolle arvuti pildid mälupulgale panna. Ehk. Kui hästi läheb.


***

Vaatasin siin taas üht videolõiku Žižekist, kus on muuhulgas juttu ka praegusest kriisist; jupp aega tagasi said EHI Tallinna saalis kokku M. Lotman, R. Raud ja J. Kaplinski ning nagu ma mäletan, on ka lisaks neile palju räägitud n-ö eetilisest kriisist. Žižek aga ütleb seal videos, et tegu pole mitte niivõrd eetilis-moraalse kriisiga, vaid süsteemi enese kriisiga (mis omakorda tingib eelmainitu). Ehkki... kokkuvõttes teeb see minu arvates sama välja. Kuid võib-olla tõesti ei tule probleemi-põhjust-tagajärge otsida mitte niivõrd n-ö vaimsetest väärtustest, vaid pigem kapitalistlikust süsteemist enesest.

Ma ei tea, kuivõrd loogiline-arusaadav jutt see siin oli. Aga kel huvi, saab ise tollele videole pilgu peale visata. Ehkki mulle see video iseenesest üldse ei meeldi: Žižek on kuidagi liiga poose-olukorda pandud vms.


Edit: ehk lisamõtted...
Juba jupp aega on räägitud sellest, millisest hetkes alates on meie planeedikese olukord n-ö taastumatu ja suuremad katastroofid vältimatud. Minu endine (ja tegelikult ka praegune) lemmik Alan Watts arvas selleks olevat aasta 1974 (kui ma nüüd ei eksi). Nüüd räägitakse muuhulgas aastast 2012. Jne jne.
Mina aga arvan, et planeet on sisuliselt määratud hukule sellest ajast, mil (mil iganes) inimesel 'arenes välja' (vms) n-ö abstraktne mõtlemine. Inimene 'loomult' on juba selline, et varem või hiljem hävitab ta planeedi, mis jääb talle paratamatult väikseks ja ühel või teisel viisil tee peale ette.
Räägitakse, et (eriti nt kristlaste poolt) maailm on nõnda fantastiline, et see on ime, et elu on nõnda arenenud nagu ta on, jne; mina arvan (ehkki see võib olla teatud mõttes vaid tagantjärele tarkus), et üldjoontes kujuneks inimkonna elu suht samasuguseks hukutavaks-segaseks-tragikoomiliseks seikluseks nagu see siiani on kujunenud. Ja et tegelikult pole siin midagi müstilist.

Teisalt aga: tehnika, kõik-kõik ümbrus muudab tohutult meie vastuvõtuvõimet, olemust, isiksust, rääkimata maailmavaadetest jne, siis... sellegipoolest arvan, et see inimesele omane 'põhituumik' jääb samaks; ja see on midagi võrdlemisi võimsat ja: egoistlikku. Selle nn tuumiku sisu peitub ilmselt nn abstraktses mõtlemises, või milleski sarnases, mis teeb ühtlasi ka kultuuri (kollektiivse mälu ja keele jne...) kui sellise võimalikuks.

Tegelikult: mõte, mida ma siin lisaks tahtsin väljendada on see, et ma ei usu, et ükski ühiskondlik kord toimiks; et leiduks püsivat süsteemi, mis suudaks inimkonda ilma kriiside-probleemideta ohjeldada, ja et teatud mõttes osutuvad kõik süsteemid varem või hiljem läbikukkunuteks. Oskus on lihtsalt valida kõige vähem ebaõnnestunum.
(järeldus: mida suuremad illusioonid, seda suurem sellele järgnev kriis!? (nt kommunism jne))

Inimene on piisavalt irratsionaalne olend, et jääb mulje, justkui inimesed ise tüdineksid ühel hetkel ka kõige 'täiuslikumast' süsteemist (kui selline asi võimalik on) ja looksid sellele vastukaaluks hoopis midagi muud, mis selle täiuslikkuse taaskord teise äärmusesse kihutab. Ja kui üks süsteem hakkab lagunema, on selle tulemuseks kriis. Ja selles mõttes pole ma üldse optimistlik ja julgen arvata, et üleüldise kaoseni pole just palju aega jäänud...

aga kes teab. See on mingis mõttes pigem intuitiivne tunnetus, mida oskaksin küll vajadusel põhjalikumalt lahti seletada, kuid samas niivõrd lai üldistus, et kahtlemata pole ma selleks võimeline ja kes teab, ehk läheb üldse (loodetavasti) teistpidi või suisa mõnd kolmandat pidi, mida keegi isegi aimata ei oska...:)

See on muuseas põhjus, miks mind hakkas huvitama... ma ei teagi, kuidas seda nimetada - poliitikafilosoofia? See, millega Žižek viimasel ajal tegeleb. Sest eks suures plaanis ja ühiskondlikul tasandil ole ju nähtaval ka üksikinimese sügavam olemus.
ps: siinkohal soovitan pilgu peale visata Alan Wattsi videole A Conversation with Myself. Mulle mõjus see küllaltki 'valgustavalt' kui seda kunagi esimest korda nägin ja siiani ei kahtle neis mõtetes, mille Watts lihtsalt, kuid oskuslikult lagedale toob:)

üks teekond.

Teekond võtab jalad valusaks. Veel natuke. Veel mõned sammud! Õhk muutub hõredaks, hingamine seguneb õhuahmimisega. Pilved on kõikjal, kohe-kohe oled pilvede sees, samas kaovad nad kohe ära kui pilgu tõstad ja enda ette vaatad. Kivid praksuvad jalge all. Mõned kukuvad tuldud teed tagasi põhjatusse ja näitavad Sinu raskust, Sinu jõudu, ja jõuetust, kui peaksid taas kukkuma ja alla vajuma... - kuid tead: see oleks liig kõrge hind! See hoiab Sind teel. Näitab Sulle teed, mis asub eespool, mitte tagapool...

Süda tuksub. - näitab rütmi, millel astud. Näitab teed. Mida katkendlikumaks ta muutub, seda enam aimad lõppu; või algust. Uue algust. Mäetippu.

[...]
...kuid tippu jõudes - nähes enese taha maha jäänud mindud teed, samme, kive, raskust ja vaeva - lased raskusel langeda õlult ja vaeval kaduda. Hingamine taastub. Korraga tabad end ilmselgelt mõttelt: milleks, milleks, pagana pihta, milleks see mägi!? On's alati vaja säärast mõõdupuud?
Sa ei oska sellele küsimusele vastata. Mõte tõrgub. Tunne astus justkui teraviku otsa. Jääb üksnes sõnatu pilk...

[...]
Pilved koonduvad Su ümber. Tulevad, ja lähevad siis jälle. Hingamine muutub vastavalt õhuhoovustega. Pilk avardub ja pimeneb, päike pimestab ja valgustab ja... kaob siis sootuks. Öö võtab ka mäe, ka pilved, võtab kõik enda alla. Mattub. Kõik mattub, et hommikul ärgata taas. Soovid, et tähed oleksid lähemal. Mõned punased, mõned sinised. Milline ilu!
Kui kaua, kui kaua veel, pead Sa nautima oma võitu, et see viimaks Sinu omaks saaks?
Oh, millal võtab ta Sind endale, tunnistab end Sinuks; tunnistab end Sinu koduna? Ajad end sirgu, ohkad, lööd jalaga mõned kivid enda eest tagasi kuristikku, kus asusid kunagi ka Sina. Vaikus. Endiselt vaikus.

Meenuvad kimbatused, kus oled ka varem viibinud. Pealtnäha lahendamatud olukorrad, millele on siiski lahendus leidunud. Ja sellistel hetkedel hakkad iseendaga katsetama. Taipad, et oled olnud liig kaua magamata. Unine; kannatad, kuni uni Su murrab ja jalust niidab. Lööd end kusagile ära. Pimedus. Rohkem ei mäleta, peale selle, et nägid unes, kuidas mäest alla kukkusid, kuidas haarasid kivide järele, mis koos Sinuga ühes suunas vihisesid, kuniks märkasid, et mõned kivid mitte ei lange, vaid lendavad üles. Haarasid nende järele, karjusid neile järele... ja siis: ärkasid!

Süda tuksus. Ja hakkas seejärel maha rahunema. "Mu jumal!", kordasid kusagilt kuuldud sõnu, ehkki tead, et jumalasse Sa ei usu.


Taevas on endiselt tähine. Õhk jahe. Äkitselt hakkad naerma. Naer kajab. Kajab kaugele. Hetkeks tundub, et keegi justkui naerab vastu, kuid see naer on liialt sarnane Sinu omale, et kuuluda kellelegi teisele.
Vaatad alla. "Siin ma nüüd olen," tabad end mõtlemas "maailma tipus". Aga kellele kuulub see maailm? Kellele kuulun mina? Kellele kuulud Sina? Kui seda teaks, oleks kõik hästi...
seepärast hakkad laskuma alla, ja mõtled: tõustes mäkke, oleks pidanud ehk alustama teisiti. Veidi teise nurga alt. Veel on aega, et rännak taaskord läbi teha... veel on aega. Veel on aega, et...


[...]
Jalad kandsid Sind kergemini kui varem, kuid hinges pitsitas tunne, et see ei saa olla õige; et tagasi minna pole kunagi õige. Kuid kui edasi pole ka minna, mida siis veel tegema peab? Sest kusagile minema ju ometi peab. See on lausa sundus. Paigal inimene ei püsi. Kunagi ei püsi ta paigal, seniks kuni süda tuksub, - alati on kusagile minna. Kusagile...

"Kusagile," naerad, ja jooksed alla... tormad. Tormad.
Hetkeks kujutled end kõrvalt nägevat - üht inimest mööda mäejalamit alla tormamas - mille peale tuleb veelgi suurem naer peale...; see naer on vabastav. Võib-olla peaksidki rohkem naerma? Pidavat ju naer kasulik olema...

Milline narr! Milline narr naerab enda üle! Ilmselt kuningas, kel polnud võimalust endale palgata õukonnanarri, kes ütleks talle seda, mida tegema peab, kes ainsana julgeks olla aus...

...oh, on's ju varemgi olnud, et
maailm kannatab meil mitut santi
kaht lurjust ja
üht moosekanti;
- eeslit, kes jookseb kahe heinakuhja vahet,
ja ütleb, et tänu neile, lurjustele,
ei suuda ta kunagi otsustada. Ta naerab.
Naerab nagu eesel. Nagu kuningas, kes tõesti arvab
et ta ongi kuningas. Nagu hullumeelne, kes peab end
kuningaks. Nagu kuningas, kes peab end hullumeelseks.

Milleks peab keegi olema, et olla olemas?



[spontaanselt kirjutatud jutuke; ärge võtke seda tõsiselt, sest mulle meeldib kirjutada igasuguseid asju; seekord midagi "mõistujutu" laadset, kui seda nõnda nimetada. ja ärge otsige siit (ühtset) sisu, sest alati ei pruugi seda olla, teinekord on lihtsalt... sõnad]

Medium is the Message...

Olen viimasel ajal natuke Marshall McLuhani lainel. Sõitsin eile Hiiumaale ja u 2,5 tunni pikkusel praamisõidul oli hea üht tema kirjutatud raamatut lugeda. Lõpuks jõudsin kohale.
Hommikul selgus, et arvuti Win7 op-süsteem oli otsustanud streikima hakata ja seega läks käiku üks vanem arvuti, millel on samuti omad probleemid, mistõttu istun praegu rõõmsalt Win98 peal, millel isegi tavapärane MSN Messenger ei taha töötada, vaid peab leppima WebMessengeriga. Klaviatuur suht ebamugav ja kõik justkui aegluubis. Jne.

See tõi mind tagasi selle lause "medium is the message" juurde ja just webmessengeris Piretiga paar sõna vahetades tundsin jällegi selle lause kehtivust: meedium ON sõnum, või vähemalt suur osa sõnumist*. Seda on raske sõnades väljendada, kuid kõik väljendatu oli minu jaoks kuidagimoodi "teise tähendusega", justkui suhtleks läbi mingitlaadi võre, mida tavapäraselt näha ei ole. Võib-olla sama moodi nagu tavapärane MSN on võre võrreldes silmast-silma n-ö reaalse suhtlusega. Seekord oli võreks see harjumatu ebamugavus (harjumatu klaviatuur jne), mis oli justkui mürana n-ö vahetu suhtluse vahel.

Iseenesest polnud see otseselt häiriv, ei olnud nii ebamugav kui siit jutust järeldada võiks, kuid ometi oli nõnda, et sõnad, mis ekraanile ilmusid, olid justkui "teise tähendusega". Vähemalt paistsid nad nõnda, ehkki ma tean, et nad polnud seda. Sest Tema jaoks oli ikka kõik sama. Minupoolne võre, meedium, muutis nad minu enda jaoks natuke teistsuguseks...

Okei, see oli segane tekst. Aga kui võrrelda nt n-ö meediumit n-ö tavakirja (tigukirja), MSNi, telefoni, "sõnumeerimise", silmast-silma suhtluse vms vahel, ja kui nüüd tuua näite 12 aasta taguse lauaarvuti ja tänapäeva Win7 mugava op-süsteemiga, siis see n-ö meedium, kuidas sõnum ühest punktist teise liigub, määrab ometi, ühel või teisel viisil, selle sõnumi iseloomu...

I'm sure you'll understand. Ja ehkki säärased olukorrad on mõnevõrra kentsakad, on neid teinekord tore läbi elada; "läbi elada" on palju öeldud; - vähemalt mõelda neile. Märgata neid.


(paneks siia McLuhani lingi videost "McLuhan on youtube!?" (või mis selle nimi ka oli), kus ta justkui ettenägevalt viitas youtube'ile, kuid ei saa seda teha, sest isegi flash siin arvutis ei tööta, rääkimata sellest, et isegi youtube'i videod jääksid aeglasteks (nt kui tahtsin Live Messengeri peale panna, tuli teade, et "vana op-süsteem" vms)...
nagu viibiks teises ajas. Nii jabur kui see ka ei tundu. Kuid omamoodi vahva.)


* muuseas McLuhan ei mõtle üksnes seda ilmselget tõsiasja, et vorm mõjutab sisu, vaid et vorm võib ka määrata sisu! Aga seda ei oska ma ka ise praegu täpselt lahti seletada, endalgi veel raamat pooleli. Intuitiivselt justkui tajun, kuidas asjad on, oskamata neid sõnadesse panna...

Lily Allen (ja paar sõna reklaamist)

...niisiis mõtlesin, et kirjutaks Lily Allenist ja sellest, miks mulle tema muusika ühtäkki meeldima hakkas. Esiteks muusika enese pärast, teisalt aga olen avastanud sõnumi, mis selle muusikaga imeliselt kaasas käib ja minu arvates üsnagi ainulaadselt kõlab.

Esiteks laul, mis oli ka ühes eelmises postituses:
Fuck you (very much)!
(okei, meenub Jim Carrey ütlus "Spank you very much!", aga see selleks:p)

Tegelikult ei teagi kas seda on siin väga lahti mõtestada; kes vähegi laulu sõnu kuulab, saab vast isegi aru. Juba esimesed read viitavad sellele...:
Look inside, look inside, your tiny mind... jne.

Lugu, kus lauljanna nimetab toda 'pikaltsaadetavat' muuhulgas "poolearuliseks" (sobiks hästi tiny mind vasteks, kas pole!?), rassistiks, kurjuse kehastuseks jne, viidates ühtlasi, et too tegelane on pärit mingisugusest grupist/jõugust (crew), kus ollakse sarnaselt meelestatud; et pikaltsaadetav on n-ö keskaegse mõtteviisiga jne. Eks sõnu saab huvikorral igaüks ise otsida.
Kuid minu jaoks iseloomustab see kirjeldus enam-vähem tüüpilist "bully-bmw-rullnokka" (okei, ma ei osanud paremat terminit leiutada; kusjuures elan suht ühe hamburgeriputka läheduses ja seoses filmiga "Tulnukas" vähemalt bmw, burksid, dressid ja hilisõhtune tümps on midagi, mis peab ka n-ö reaalses elus paika; ehkki üldiselt on nad üsna sõbraliku mulje jätnud; kuid kindlasti on ka teistsuguseid...), kel on oluline kuuluda kusagile jõuku, näha 'lahe' välja, pidada igasugust nahaalsust 'lahedaks' jne. Ühesõnaga: eristumine (st vastandumine) eristumise enese pärast, mille liikumapanevaks jõuks on n-ö toores jõud, millel ei ole ei mõistuse ega sisukusega midagi pistmist (sääraseks ilminguks pidas Žižek muide justnimelt rassismi, mis põhineb iseenda n-ö madalamate tungide väljaelamisel ("Id-Evil") ja millel pole muud sisu kui vastandumine vastandumise enese pärast: st see, kellele vastandutakse, on vastandaja enese loodud, lihtsalt et oleks keegigi, kellele vastanduda;
säärane suhtumine aga näitab inimese enda vaimset impotentsust: sest vägivald lööb lõkkele üksnes siis kui inimene ei oska end muud moodi kaitsta ega õigustada (rääkimata veel nõrgemate kiusamisest)).

Niisiis, mis Lily Alleni laulu juures kõige rohkem meeldib, ongi ilmselt tõenäoliselt see kõige-kõige valusam viis tollele "lahedale" tüübile lähenemiseks: lauldes lõbusalt-rõõmsalt säärast viisi: "F**k you..."
Ilmselt pole sedalaadi 'machole' midagi alandavamat kui tüdruk, kellele püütakse meeldida (ja noile on kahtlemata väärt kõigi (ilusate) tüdrukute imetlus), nõnda vastu naerab ja tõe (nimetagem seda sedapuhku nõnda) otse näkku välja ütleb.
(meenub varemmainitud film Scarlet Street, kus naine petetud mehe äpususe välja naeris ja mille tõttu too mees aru kaotas; seda lõbusalt lauldes oleks kahtlemata olnud mehele veelgi traagilisem: eks iseloomusta ju laul (ja ennekõike koos naeruga!) laulja/naerja teatud turvalist distantseeritust sellest, millest/kellest lauldakse või kelle üle naerdakse)

Okei, järgmine laul:
The Fear

Esiteks arvan, et sel laulul on küllalt hää video. Ja sõnad, nt:

And I am a weapon of massive consumption
and it's not my fault, it's how I'm program to function
I'll look at the sun and I'll look in the mirror
I'm on the right track, yeah, I'm on to a winner

Sõnad liigagi head. Tegu tüdrukuga, kelle eesmärgiks on raha, kuulsus, kiired autod jne, kuid mille keskel ei saa ta ühel hetkel enam isegi aru, tegu on tõelisuse või fantaasiaga. Või mis üldse on tõelisus? Sest eks soovil "raha raha pärast, ilu ilu pärast" jne on oma hind: pakuks, et justkui kest ilma sisuta. Mis selle laulu juures meeldib ongi ühelt poolt sõnad, teiselt poolt hääletoon, millega need öeldud on. Hirm (The Fear), mis on alla surutud, mis on pealkirjana kõikehõlmav, kuid mille asemel on "fu**ing fantastic" naeratus.
- kõik see kokku teebki minu arvates tolle laulu üheks fantastiliseks tervikpildiks:)

Kolmas laul oleks Who'd have known, kuid seda, mis selle laulu mulle meeldivaks teeb, on keeruline sõnades edasi anda. Ennekõike justkui see meeleolu ise: it's five o'clock in the morning... jne; selline meeldivalt unenäoline, justkui kusagil teispool reaalsust, hetkes, suurtes pisiasjades, mis on siiski teinekord suuremad ja olulisemad kui kõik muu... - seetõttu see laul mulle meeldibki:)
Tõesti (nagu Piretki selle kohta esimese asjana ütles), tundub, et Lily Alleni puhul tavatult nunnu, aga siiski nunnu, ja mõttega!:)

Ja teised laulud ka, millesse ma veel väga süveneda pole jõudnud. Samas kohe kindlasti ei kuula ma neid laule "sõrmega järge ajades", kuulan neid ennekõike lihtsalt: teinekord üldse sõnadele mõtlemata, teinekord sõnu kuulates, enamasti siiski mõlemat korraga kui olen juba jõudnud lauluga harjuda. Niisiis ei tasu siit järeldada, et ma peaksin muusika puhul esmaoluliseks sõnumit, seda kindlasti mitte! Teinekord naudin ka n-ö täiesti mõttetuid laule (a la Niki "See suveöö", mis mulle lauluna vägagi meelejärele on, ehkki ma ei ütleks, et see nüüd päris mõttetute laulude hulka kuuluks; kõik laulud ei peagi olema "eriti diibi sisuga", teinekord on teatav lihtsus palju rohkem väärt (nagu Karina blogist võiks järeldada: mõned Kareva luuletused, mis on niivõrd lihtsad, et samavõrd geniaalsed ja ilusad, et liigutavad hinge...).
Kusjuures enamus laulude kohta ei oskakski kohe midagi väga öelda, aga Lily Allen hakkas mulle just sellega silma, et seal peitus minu jaoks midagi, mida ma pole veel nõnda puhtalt (ja minu arvates ka geniaalselt) kohanud!



Reklaamist.

...lõpetuseks üks pisike tähelepanek. Nimelt hot.ee-sse logides vilkus vastu säärane reklaam:









Üha enam mulle tundub, et mida "ebaeetilisem" on ettevõte ja mida vähem on tal argumente enese õigustamiseks, seda enam hakatakse väitma vastupidist sellele, millega tegelikult tegeletakse: sest mis see raha laenamine muud on kui raha müümine! (muuseas seda ütles ükskord ka Mihhail Lotman, et raha laenamine on raha eest raha ostmine).

Okei, ja teine on sisuliselt samas kategooriast silma jäänud ja ka varem ühes postituses mainitud kasiino hüüdlause:
"avatud ainult võitjatele"
- see on siililegi selge, et: kasiino on avatud ainult kaotajatele; nagu ka loterii. Ainult võitjatele kasiino ei toimiks. Mida rohkem on kaotajaid ja mida vähem võitjaid, seda kasulikum ettevõttele.

Lihtsalt. Need kaks reklaami oleksid justkui kusagilt stereotüüp-kataloogist võetud; nende 'keel' räägib iseenese eest. Raha loeb. Muul pole tähtsust. Ammugi mitte inimestel. Aga näete, kindlasti leidub neid, kes seda 'usuvad', ja kellele säärane asi mõjub (isegi kui ei mõjuks, oleks ju tulemus ikka enam-vähem sama!?)... rääkimata... tollest Viru Keskuse "sale-slave" reklaamist, mis on juba täiesti omaette teema:P

Nii, praegu kõik. Aitäh tähelepanu eest! Ma nüüd tudule, homme kõigi eelduste kohaselt mõneks päevaks Hiiumaale...

Järgmise päeva lisa:
Rääkisime sellest kunagi Eevaga, eile jälle, ja tema omakorda vahepeal hr S-iga. Ma ei tea, minu meelest on see reklaam parasjagu müstika, liiga sürr, et olla tõsi.
...minu arvates on siin seos kasiino-sms-laenu reklaamidega, mis üsnagi jõhkralt väljendavad oma 'monopoolsust', öeldes otse välja tõe ja teades, et nad sellega midagi ei kaota. Kas pole mitte sama Viru Keskuse puhul? - ma tean küll, et olen "ostuori" (et ma kasiinoga ei võida, ja raha laenates seda raha tegelikult ostan), AGA sellegipoolest käitun ma nõnda; veelgi enam annab sellele õigustust justkui allumine, mida ühiskond ja antud ettevõtted minus tekitavad: muidu ma nii ei käituks, kuid kuna kõik teised ka nõnda teevad, pole ma neist parem ega halvem, mis omakorda tagab ka minu käitumisele õigustuse. Ma ei võida loteriiga, keegi tegelikult ei võida, aga sellegipoolest võib seda mängida (kasiinoga on asi teatavasti muidugi hullem); justkui sisaldades endas õhkõrna, kuid seda suuremat mõju omandavat võimalust, et teoreetiliselt on mul võimalus "neile ära teha", juhul kui peaksin võitma!
Igat sorti "ostuteraapia" puhul on ju muidugi ka see 'nartsissistlik efekt', kus inimene saab näidata oma 'võimeid' pangakaarti letti lüües!

Okei, tsiteerin siia ka veel Marshall McLuhanit, keda juhuslikult taas lugema sattusin:
Archimedes once said, "Give me a place to stand and I will move the world." Today he would have pointed to our electric media and said, "I will stand on your eyes, your ears, your nerves, and your brain, and the world will move in any tempo or pattern I choose." We have leased these "places to stand" to private corporations.

(McLuhan, Understanding Media, peatükk Challenge and Collapse: The Nemesis of Creativity, lk 75; teos ise teatavasti kirjutatud 1964, prohvetlik, indeed!)


Ja kas selle kõigega ei lähe mitte imeliselt kokku Lily Alleni laul "The Fear"!?

And I am a weapon of massive consumption
and it's not my fault, it's how I'm program to function
I'll look at the sun and I'll look in the mirror
I'm on the right track, yeah, I'm on to a winner

Nii, laen pleieri Lily Allenit täis ja hakkan end Hiiumaa kanti sättima...

Beethoven!

Ei meeldi selle video juures see veidi poose "olen suur pianist", ehkki Ta seda oli, kuid mäng esitusena meeldib:


...annaks pool maailma kui saaks seda säärases esituses live'is kuulata. Kunagi kuulasin, Aleksei Ljubimovi esitus oli minu arvates võrreldav ja (selle sama) loo lõpuks olin ma täiesti endast väljas... see on muusika, mis mulle kõige rohkem mõjub. Beethoven.

film, stseen ja muusika...

Tantsukursustel juhtus minuga täna üks mõneti kentsakas lugu; seda on küll sõnadega üsna keeruline edasi anda, kuid sellegipoolest teen proovi:
peale tantsutunni lõppu hüüdis keegi garderoobis, et kellegi must samsungi telefon olevat üles saali jäänud; mäletan selgelt oma alateadlikku mõttekäiku: "minu oma see nüüd küll ei ole!" Mingil põhjusel olin ilmselt järeldanud, et mina kohe kindlasti ei saanud oma telefoni kusagile jätta, sest pigem on mul üldiselt harjumus seda igale poole kaasa tirida.
Äkitselt helises Veronika (minu tantsupartneri) telefon ja... mina helistasin. Kujutan ette, milline uncanny efekt tal võis olla, sest olin samal ajal tema kõrval. Kuid seal samas saalis oli üks tüüp, kes oli mu telefonist ilmselt viimati helistatud kõnede seast V. numbri üles leidnud. Minu esimene reaktsioon sellele oligi see sama, mida ennist ütlesin: kuulsin küll väga hästi, et kellegi must samusungi telefon on üles jäänud, kuid minu oma see kindlasti olla ei saa!

Haha. Okei, ma ei oska seda tõesti sõnades edasi anda, aga olukord kohapeal oli liigagi sürr ja koomiline.

***


Tegelikult tahtsin kirjutada filmide tegemisest; ehkki ma sellest mitte midagi ei tea, siis mingeid mõtted on siiski ajapikku tekkinud. Kirjutada sellest, millistel eeldustel võiks valmida üks hea film. Millegipärast pole selleks praegu soont, et seda kirja panna. Kuid selle hüvitiseks saan ma siia panna näite sellest, milline on äärmiselt halb "film" (film on kindlasti palju öeldud!).
Nimelt on mul teatavasti nõrkus igasuguse vähegi loomingulise tegevuse vastu. Isegi kui see halvasti välja tuleb, on see midagi, mida ma naudin. Ma naudin seda protsessi. Seda protsessi, kuidas ma saan valida, milliste sõnadega ma midagi kirja panen, mida ma täpselt kirjutan või öelda tahan, ja naudin ka hetke, mil teinekord pildistades saab mõnd hetke jäädvustada, et siis hiljem vaadata, kuidas ta filmile jäi (st fotodest on jutt). Kuid üha enam olen ma hakanud pidama üheks täiuslikumaks meediumiks justnimelt filmi. Sinna saab autor jäädvustada just seda, mida autor ise näeb (see on ühtlasi üks Hitchcocki viide, miks talle meeldis justnimelt filme teha), veel enam saab ju filmiga väljendada väga erinevaid võtteid, muusikat, peaaegu kõike-kõike.

...ja nõnda olen ma kibelenud filmima kasvõi ükskõik mida, peaasi, et saaks natukenegi seda tunnet, mis tunne on kasvõi üht pisikest stseeni filmile jätta. Olen mõelnud kaader-kaadrihaaval filmimisele, et need jupid siis üheks kokku panna, kuid et mul igasugune kogemus vastava programmiga jändamiseks puudub, siis see oleks liialt suur töö. Niisiis: eile õhtul ei suutnud ma enam kiusatusele vastu panna ja justkui spontaanselt haarasin fotokaamera ja filmisin... mõtlemata, mida ja miks, aga filmisin. Hiljem sain esimest korda tööle programmi, mis Win Vistal ei toiminud, ja juurde 'häkkida' ka mõned read teksti. Alguses küll eesti keeles, kuid lõpuks otsustasin siiski lonkavate inglise keelsete kasuks, sest... tundus kuidagi... loomulikum (ehkki olen alati seda meelt, et eestlased teeksid ka eesti keelseid filme!)...

Niisiis teadke, et see on üks spontaanne katse, mitte midagi muud. Juba pikka aega püüan välja mõelda kasvõi minimaalset stseeni, et seda siis kaader-kaaderhaaval planeerida, viimistleda jne, selleni pole veel jõudnud. Vähemalt sain siinse katsega natukenegi aimu, mis tunne on filmi arvutisse panna ja seda siis natuke programmiga "timmida" (viimases on mul oskused nullilähedased, ma ei osanud isegi lõppu sujuvalt must-valgeks muuta, mida esmalt oleksin tahtnud; - küll aga muutis ta kõik must-valgeks ja meenutas tüüpilist algaja ahastust, mis lõpeb sõnadega a la "...aga ma ei tahtnud ju kõike ära kustutada! kuidas ma tagasi saan???":D). Aga... eks ma püüan edasi jännata kui võimalust peaks tekkima...


...niisiis, minu jaoks oli isegi säärase pisikese klipi tegemine tohutu nauding. Ehkki filmides ei arvanud ma üldse, et selle veel arvutisse panen, natuke teksti lisan ja youtube'i laen:P
Oh, tahaks midagi keerulisemat proovida. Ideid pole. Õigemini on, üsna mitu, kuid praeguste võimaluste juures on need teostamatud:P
Lähemal ajal tahaks välja mõelda midagi lihtsat, kuid natukenegi sisukat. Õigupoolest olen seda juba üle aasta proovinud, aga ehk sain nüüd asjast haisu ninna:P (ehkki too klipp ei kannata kriitikat, ma tean; nagu öeldud, oli see suuresti spontaanne otsese eesmärgita filmimine:P; ja tegelikult näide, kuidas stseeni-filmi ei tehta: st halva kvaliteediga (originaalis oli parem, mingi konvertimine rikkus ära), iseennast ühte jutti filmides jne:D

Lõpetuseks üks natuke sürr laul ja laulja, kes mulle viimasel ajal tänu Pireti blogile väga meeldima on hakanud (jah, see sama: Lily Allen):



Ja siin on laul nimega Who'd have known, mis mulle samuti väga meeldib!

Sattusin lugema kellegi neiu K. blogi, keda ma ei tunne, kuid kelle blogile sattusin K/E blogi sirvides. Nad mõlemad kirjutavad palju isiklikest asjadest (niivõrd-kuivõrd neid lugenud olen). Ja teatud inimeste puhul on see minu arvates jubevahva!
Ennist kirjutasin oma vastumeelsust elulooraamatute suhtes, ja üldse igasugune õhtulehelik piilumine, kus teiste eraelu on justkui tähtsam kui iseenda oma, kuid samas ma ei eita, et on vahva kui on olemas neid, kes tõesti kirjutavad oma blogis palju iseendast ja siiralt, ja neid on teinekord hea lugeda; eriti kui sisult tekitab äratundmisrõõmu.
Mingitlaadi pidev teiste elus elamine tundub mulle jällegi natuke kummaline... - ja eks selle tunneb ära. Üks asi on elada ise, ja selle kõrvale tunda huvi teiste inimeste vastu, teine asi on nende teiste inimeste eludes eladagi. Üks asi on see, kus inimene paneb päevamuljed ja tunded kirja, teine asi on see kui "läbi nende suhtlus käibki". Kindlasti saate aru, mida ma mõtlen.


Jah, ma ise endast kirjutan siin üsna vähe. Ma ei teagi, milles selle täpne põhjus on...
Eks oleneb ju ka blogi pidavast inimesest, sest teisalt oleksin ma rõõmus kui suudaksin endast siia ausalt üht-teist kirja panna (selle jaoks on mul üldiselt too teine blogi, mis on parooli all, vaid iseendale - kirjutan sinna tõttöelda üsna harva ja pigem küllaltki tähtsusetut juttu)... kuid üldiselt ma sedalaadi asju ei kirjuta (va nt sissekanne: "Savisaar on värdjas", mille peaks tegelikult ära kustutama).
Lihtsalt K. blogi lugedes hakkasin praegu mõtlema: kas mu blogi on ehk kuivalt-teoreetiliselt üksluine!?

(ehkki, jah, ma pole kindel kes ja kui paljud seda loevad, sest kirjutan siiski ennekõike iseenda jaoks, aga noh... küsida ju võib, eksole).


ps1: eile õhtul-täna öösel vaatasin lõpuks ometi ära Hitchcocki "North by Nortwest" (1959) ja see oli üks parimaid-nauditavamaid filme, mida ma näinud olen!:)
Mitte küll sedalaadi, mida kipuks kohe uuesti vaatama, aga see oli film, mida ma tõeliselt nautisin!:)

ps2: seoses teiste ellu piilumisega ja "suhetega": Daniel Vaarik kirjutas oma blogis "elust võetud" lühinäidendi "Klaasist lagi", mida lugesin küll juba jupp aega tagasi, aga soovitaks teistelegi. Mitte küll mingi ülima väärtusega kunstiteos, kuid minu arvates täitsa vahva, loetav, ja siiski hästi kirjutatud!:) Teemaks naised ja mehed, mehed ja naised.

Hilisõhtune (et mitte öelda: öine) Hitchcocki filmide allalaadimisel on kahtlemata ka omad plussid:
a) tahtmata katkestada pooleliolevat downloadi, saan veel senikaua rakendada olemasolevat aega enne unedemaale siirdumist essee kirjutamisele (ega ma alati nii tubli ei ole, aga vahel siiski!);
b) loomulikult filmid ise: eriti on viimasel ajal silma hakanud Hitchcocki oskus manipuleerida filmitegelasi ja vaatajaid kaotama n-ö reaalsustaju; õigemini tekitama seda tunnet, kus reaalsus justkui kaob: sest eks ole ju üks hirmsamaid tundeid see, mil sa enam ei saa aru, kus algab mäng, kus fiktsioon, ja kus tõelisus. Võtkem kasvõi osa "Lamb to the Slaughter" (S3E28) (1958),


kus Mary Maloney (Barbara Bel Geddes) ootab koju oma armastatud meest, olles viimase saabudes tummaks üllatunud kui too teatab, et kavatseb Mary maha jätta ning plaanib lähiajal abielluda kellegi teisega.
Sündmuste keerises kujuneb lugu nõnda, et Mary satub justkui iseenesest situatsiooni, mil vaimselt väljapääsmatus olukorras virutab naine mehele lambakintsuga vastu pead: ilmselt planeerimata toda tappa, too siiski hetkega sureb.
Olukord muutub seeläbi veelgi absurdsemaks ja talutavamaks: mispeale Maryl ei jää muud 'valikut' kui surm lavastada (korraldada toas kunstlikult mulje kaklusest jne). Peagi ilmub politsei ja Mary on vahetpidamata kaadris, soovimata sealt lahkuda, et piinaval, kuid rahuandmatul olukorral ise silma peal hoida...
Mis mind selle lühifilmi puhul vahest kõige rohkem hämmastas, oligi see mäng justkui reaalsuse ja unenäo vahepeal: Mary teadis väga hästi, et olukord on absurdselt halb, ometi teeskles ta, nagu "olekski pidanud nii minema"; ühelt poolt endalegi absrudne teesklus "loomulikult ei tapnud mina oma meest!", teisalt pidevad vihjed, mis sunnivad teda kõhklema, et end tapatöö võimalikul väljatulekul natukenegi paremasse olukorda seada. Lõppkokkuvõttes: kui tapatöö jääb siiski saladuseks ja politseinikud söövad üheskoos tapariista (lambakoiva) ära, hakkab Mary ka ise olukorra absurdsuse üle naerma...

nagu meenub mulle kohe Arvo Valtoni mõte: "Halva tuju põhjustes võid alati leida koomilist."
(lk 61, Kiirustav kahetsus: mõtteteri, 1989)

Muidugi "halb tuju" on siinkohal "paljuöeldud", kuid... you'll get the point!
Tõeliselt traagiline hetk kipub alati näima pigem absurdselt naljakana, sest... vahest seetõttu, et naer aitab iseendast distantseeruda, iseendast lahti öelda, väites: see ei saa ometi minuga juhtuda, see on selleks liiga absurdne, liiga... naljakas, et olla tõsi!
Nõnda naeris Mary, kui talle kohale jõudis, et tal oli õnnestunud oma mees ära tappa; ja mitte ainult tappa, vaid veelgi enam: et teda selles ka otseselt ei kahtlustatud (vaevalt ka Mary ise seda 'tõeliselt' uskuma jäi, et oli säärase teoga hakkama saanud). Enam absurdsemaks minna ei saa. Kas pole!?


Nii. Jupp esseed kirjutatud, mõni rida ka siia blogisse, ja lõpetuseks taaskord veel üks pooletunnine lühifilm Hitchcockilt: S3E8: "Last request".























Ja siis tudule...:)

Peatatud...

...neiu K. kirjutas oma blogis hiljuti peatatud minuti tundest. Hämmastav, kuivõrd minagi just tolle sissekande lugemisel ilmselt seda sama tundsin (õigemini: enne lugemist). Hetk oli justkui peatunud. Öine aeg, tirin siin üht Hitchcocki lühifilmi (noid 30-minutilisi "Hitchcock presents" filme), ja et protsess oli kusagil poolepeal, ei tahtnud seda une tõttu enam katkestama ka hakata. Sirvisin kõrvale T. S. Elioti "Valitud esseesid". Ja... kui ühel hetkel, mil mõtlesin magamaminemisele, teades, et ma seda niikuinii veel ei tee, - siis aeg ühel hetkel justkui peatus: sest tegelikult pole mulle hetkel üldse määrav, millal ma magama lähen. Ja see on jubehea tunne!
Teiseks tundmuse põhjuseks oli arusaam ühe mind painava asjaolu kohta: praeguses küllaltki keerulises olukorras tunnen end olevat mõnevõrra stressis, kõik see ebaselgus jne... kuid siis, Elioti lehitsedes, tabas mind sellest stressist mõneti vabastav tundmus-mõte: mis ka ei juhtuks, tõenäoliselt on mul alati - ühel või teisel viisil - võimalik tasapisi läbi lugeda-sirvida oma tagasihoidlik raamaturiiul (ehkki tahaks seda kangesti juba suisa pisikeseks-isiklikuks lemmikraamatute koguks nimetada); ja see on vapustav teadmine!

Sest milline nauding oli Elioti sirvida. Mõelda, et tõenäoliselt saan ma selle ühel hetkel loetud. Teosest vilksas läbi Vergilius. Olen kunagi üht tema (st Vergiliuse) ka teost ennast sirvinud. Siit-sealt enam-vähem aiman, millest see räägib. Hea on mõelda, et ühel hetkel, ehk sarnasel rahulikul tunnil, võtan ka Vergiliuse teose ette ja alustan selle lugemist, nii nagu võtsin hetkeks n-ö aja maha (pole oluline, millal magama lähen) ja lehitsesin veidi Elioti. Nii nagu sai hiljuti mõttega taaskord läbi loetud nt Shakespeare'i "Torm" ja Puškini "Jevgeni Onegin". Nii nagu lugemise esmamulje on midagi fantastilist, kuid teistkordne lugemine tihtilugu fantastilisemgi (meenub Mihhail Lotman, kes väitis, et ta lugevat vähemalt kord aastas Hamletit ja leiab sealt alati midagi uut!).

Ma pole kindel, kas K mõtles seda sama, kuid selles seisnes minu peatatud minut. Samuti meenus hiljutine mõttevahetus papsiga. Mingil põhjusel rääkisime luuletustest. Mul oli tol hetkel Hiiumaal too Kareva "Deka" kaasa. Tema luges selle läbi. Mina päris lõppu ei jõudnud. Ehk sellest tingituna mäletan mõtteid stiilis "kuidas kirjutada luuletust?", "milliseid sõnu kasutada?"; paps näis laitvat maha sõnad, mis on "momentsed", ja eelistama n-ö ajatuid. Et näiteks "90'nda aasta Ford" pole pooltki nii hea kui näiteks sõna "liivamäe tipp"; sest 20 aasta pärast ei pruugi esimene olla kuigi tähenduslik; veelgi enam: ta mitte ainult ei ähmasta vertikaalset-ajalist piiri ja mõistmist, vaid ta on ka "vähema ulatusega". Ta on n-ö hetkeluule. Hetkeluulu. Moment. Temas pole aega. Ta on justkui tähenduseta hetk; see tähendus võib temas olla, kuid järgmisel hetkel on see kadunud. Tema tähendus ongi tema hetkelisus; ja selline hetkelisus, mis on samas tajutav vaid ajas (või midagi sinnakanti).

Kindlasti saate aru, mida ma mõtlen. Ja ma pole üldse kindel, kas mu mõtted on õiged.

See on midagi, millest ma pole veel aru saanud, ja mille kohta olen mõelnud kunagi T.V. arvamust küsida, sest ma pole kindel, kas suudan selle peale kuidagi ise tulla. Nimelt: kas aeg pigem täiendab või tühjendab sõnu? Kindlasti mõlemat. Ja seetõttu tunnen end ka plindris olevat, sest mitut moodi saab mõelda. Kas nii (nagu Cioran kirjutab oma "Lagunemise lühikursuses"; ja ka nt Nietzsche), et aja jooksul muutuvad sõnad tühjaks, tähendusetuks... teisalt aga: sõnade minevik, nende ümber moodustunud ajalugu - annab ju justnimelt sõnadele tähendust juurde!

Igaljuhul: H.K. kirjutas oma esseekogus "Katkestuse kultuur" (1996) ühe "antiajaloolise" (või kuidas seda nimetadagi?) artikli, milles ta väljendas arvamust, et selles mõttes ta "vihkab ajalugu"; tuues näite ühest mehhiklasest, kes istub oma toas ja vaatab telekat, kõrval vedelemas coca-cola purk. See on hetk. Ja oma hetkelisuses on ta niivõrd tähenduslik. See on hetk, mida tuleb tunnetada, milles tuleb elada; justkui täiuslikkus sel hetkel, mil midagi on. Sul on pilt, sul on hetk, sul on situatsioon, midagi kordumatut, ja kogu selles peitub ka tema tähendus.
Tõsi, artikli täpne mõte (sõnastusest rääkimata) pole mul enam meeles, samuti pole ka hetkel võimalust järele vaadata, sest laenasin mõni aeg tagasi tolle esseekogu neiu E-le; kuid see vast polegi oluline.


K. kirjutas, kuidas selles peatatud minutis sa justkui kuuled helisid, kuid sa ei kuule nende tähendust. Seda on muidugi raske teha, kuid siiski... mida rohkem olla hetkes, seda enam vajab see hetk tunnetamist, mitte niivõrd mõtlemist või tõlgendamist. Justkui lugedes sõnu kolme tähe kaupa, jõudes sõna lõppu, mil on algus juba kadunud. Mingis mõttes on säärased hetked kõnekamad kui nood tervikpildid, sest viimased viivad (ja tihtilugu eksitavad) meid kõikvõimalikesse... harjumustesse.


Kunagi kirjutasin ühel suvisel päeval pargis istudes ühe lühijutu sellest, kuidas võiks end tunnetada kõikjal nõnda, nagu viibiksid seal esimest korda. Justkui turistina käia mööda tuttavaid paiku, kuid samas kujutledes, et iga järgmise maja tagune on sulle siiani tundmatu. Näha kõike uue pilguga. Ühelt poolt eristada tagataustaks olevaid helisid, teisalt lastes neid lahutamatult kokku sulada. Kuivõrd harjunud oleme ju linnamüra ja autohäältega kasvõi pargis: alati kumab midagi läbi, kuni me seda enam ei märka. Või pigem: kui märkame, siis peame seda loomulikuks (mulle on endiselt uskumatu, kuidas on võimalik, et ma tihtilugu ei saa tänaval telefoniga rääkida, sest möödasõitvad autod teevad kuulmise üsnagi võimatuks)...

Ma arvan, et see on see sama hetkes olemine. Võib-olla mitte päris nii, nagu K seda mõtles, kuid ma usun, et tugev sarnasus on olemas. Ja ehkki saan täiesti aru ka tollest "ajatust" variandist, kus luuletustesse ja sõnadesse ja mõtetesse on põimitud see ajaloolisus, kus nauditavad on need arhitektuuri-kunstiteosed, mille puhul on näha, et nad on elanud (tüüpnäide: van Goghi "Talupojasaapad"), siis teisel pool on too hetke-moment: tunnet võib olla mõlemas, kuid see tunne näib olevat sootuks erinev; justkui ühes oleks igavik, teises hetk, kuid selles hetkes peidus ka killuke (või ka suurem osa kui killuke) igavikku...

Ja ilmselt see on üks põhjus, miks kunst võib peituda ka hapras pildis mehhiklasest, kes istub kodus oma teleka taga, vaatab seebiseriaali ja joob kõrvale coca-colat. See on ühelt poolt mitte-midagi-ütlev, teisalt oma kordumatusega, ja ka korduvusega: kõikeütlev.
Või inimene, kes jäädvustab fotokaameraga ühe hetke, või keegi teine inimene, kes jäädvustab omakorda seda esimest jäädvustajat. Või too hetk, mil aeg kaotab oma tähenduse ja kõik on justkui juba siinsamas alati olemas ja alati olemas olnud...

Nagu kujutlus vihmapiisast, mis ühtlasi on ka udu, meri, ookean, aur... kus üks läheb teiseks üle. Kus ajast saab ajatus. Kus ühest äärmusest liigutakse teise. Kus vihmapiisk vihmapiisana ongi kõige erilisem just selle sama vihmapiisana...
Sometimes cigar is just a cigar/ Mõnikord on sigar lihtsalt sigar.
Sigmund Freud.


Ja... kus oled Sina? Ma pakuks, et "tegelikult" pigem seal üksikus hetkes kui minevikus või tulevikus, sest viimasel juhul on tegemist siiski ennekõike kujutlusega; sina aga, oled see, mida sa parasjagu näed, ja tunned. Jah, või tahad näha, või tahad tunda. Paraku.
Veelgi enam: on see, kui püüad kaotada sellest nägemusest või tundmusest igasuguse tõlgenduse; nõnda võid sa lähemale pääseda sellele puhtale sellele, mis on ka ilma sinuta.

Kujutlegem kasvõi raskusi, ja ütleks, et suisa võimatust, püüda oma emakeelt kuulata sellisena, nagu kuuleksid seda esimest korda, ilma tähenduseta. Ilmselt on see võimatu. Kuid alles siis saaksid aru, kuidas see tegelikult kõlab. Nii nagu hiinlane, või mõni muulane, või sina ise, kes on harjunud oma keelega, ei tea, kuidas see keel tegelikult kõlab. Nõnda ei tea ka sina ise, kes sa tegelikult oled. Kes oled sa oma koera või kassi või sõbra või juhusliku möödakäija jaoks; või kes oled sa meie inimkonna või koduplaneedi ajaloos. Keegi ei tea seda. Ilmselt. Nõnda elamegi illusioonis ja peame seda, mida me näime teadvat, tõelisemaks kui seda, mida me ei tea. Enamasti sigar pole lihtsalt sigar.
Aga ehk on hoopis vastupidi?

Sel põhjusel ärkamegi tihti unest, või ärritume ärkvelolekul, kui meie ette satub mingitlaadi tõlgendamatu või vastuoluline olukord; püüdes seda siis oma "reaalse" maailmaga varjata. Püüdes varjata seda, et me tegelikult ei tea...


[ps: ma ei taha siin näida äärmusliku relativisti, või mingitlaadi pessimistina, et "igasugune teadmine on võimatu, mõttetu või tähtsusetu", pigem oli see mõtteavaldus tsiilis: ka nii saab mõelda; ja teinekord on ka kasulik mõelda...]




Lõpetuseks, too kirjutis, küll veidi poolikuna, väga segasena, aga siiski; kirjutatud maikuus 2008. aastal:

Istun pargipingil ja kuulatan helisid. Mulle meeldib pöörata tähelepanu igale üksikule helile eraldi ja siis neile korraga.

Kaks tüdrukut just kohtusid siin, otse minu silme all, ilmselgelt polnud nad võõrad. Kallistasid teineteist ja siis läksid üheskoos ühist teed...
Nii hea tunne oli seda jälgida. Ometi tundus kõik kuidagi kauge, väga kauge. Vahest pidigi tunduma - ma ei tundnud ju neid, vaid sain osa kõigest ühest hetkest..
...nende eludes, mõnest siirast märgist, mis kõneles nende sõprusest.
Inimene on sellega harjunud, kõike tuleb vaadata vastavalt oma võimetele ja eeldustele. Mõni püüab piiluda ka kardina taha ja tahes-tahtmata lõpetab hullusega. Eraldatusega, mis viimaks jätab ta ilma kõigest, mida soovis. Või vastupidi?
Kui sõnad on need, mis peaksid kõnelema meile kõigest, mis peaksid meile arusaadavaks tegema Tõe kui sellise, siis...
piisakski ju sõnadest kui need sõnade vasted - täiuslikud referendid - soovi korral võtta vastu sealt, kus iganes nad meile siis nähtavaks tulevad; olgu selleks kohaks kasvõi mõni kinnipidamisasutus, näiteks hullumaja, st maakeeli hullumaja.

Et leida Tõde, vahest peaks siis käituma hoopistükkis vastupidi? Ja ärge tulge mulle ütlema, et inimene ei otsi Tõde ega hooli sellest! Vastupidi: inimene muust ei hooligi!

Üks mees käis siin fotokaameraga pildistamas. Endal päikeseprillid ees, varjamas liigset valgust.
Mida püüdis ta leida või tabada? Nautida looduse seiskunud võnget oma käes...? Ilmselt.

Aga elu pole seisev, staatiline. Seda võib korra vaadata, kuid selles Peab peituma elu. Seepärast meeldibki mulle jälgida helisid - vahest on see üks 'lihtsamaid' võimalusi jälgida liikuvust, järgnevust - Elu.

Vahest pole me harjunud panema helisid nõndapalju sõnadesse kui ümbrust, mis neid helisid tekitab? Aga siin ongi ju konks!?
See konks on meile tuttav, kuid ometi ei suuda me sellega leppida. See ei ole nii lihtne ega saakski olla. Ning lõpp-punktiks on taas: tõenäoliselt hullumeelsus. Ilma jäämine kõigest. Või vähemalt Tõest, sellisena, nagu seda algselt otsisime!


Mina aga püüan alustada teistsugust rännakut. Umbkaudu aimata, mida ma leida tahan ja kuidas ma teed selleni võiks alustada. Ideaalis võiks nii rännaku algus kui ka lõpp ühtida, jättes selle vahele ka palju uut, mida võiks tõlgendada teelt eksimisena, kuid mida see ometi ei ole.
Taotlus on kõrge: teadvustatud siht teadvustatud ekslemisega. See koht, kuhu ma püüan teele asuda...


(tegu peaks olema sissejuhatusega millessegi, mis jäi ilmselgelt pooleli, kuid mille mõte oli umbkaudu olemas ja mida ehk kunagi lõpetada püüan... - jah, kummaline ja ebaselge tekst, ma tean)

Täna sai niisiis taaskord tantsukursustel käidud, nüüdseks kolmandat korda, ja jubevahva oli!!!

Üha enam avastan enda jaoks Hitchcocki, nt vaatasin tema lühifilmi "Fatal figures" ja - meeldis, vägagi! Lähemal ajal võiks "North by Nortwest"i ka ära vaadata, mis vaikselt arvutis ootab... ja ennekõike too essee valmis kirjutada ja... jne!

(see siin on mõttetu postitus!)

*

Üks Hasso Krulli luuletus, mis mulle suht meeldib, pärit H.K. luulekogust "Neli korda neli" ja ka Vikerkaarest "EHI eri" 1-2, 2009

*
Isa, kas sa ei näe, et ma põlen?
Nõnda kõneles väike poiss Freudile.
See aga oli juba tukkuma jäänud. Küünal
käes, pea rinnale langenud, nõnda ta

tuikus ja nägi unes: ta oli alles
väikene poiss, jooksis mööda kõnnitee äärt,
päike paistis palavasti, ja ülalt tuli üks
kotkas ja nokkis tal silmad peast.


Kuidas näha nüüd und, mõtles Freud,
kui mul ena silmi ei ole; kuidas
kõnnitee servalt mitte kukkuda? Selle
mõtte juures Freud ärkabki üles.

Tema kohale kummardub väike poiss,
käes surnuvalve küünal, ja räägib:
Ükskord elas üks mees, kes ei olnud
kunagi näinud ühtegi unenägu.

HK.

Keel. Käib suust sisse ja välja,
aga kus on tema koht? Kuidas saab
sinna? Keele juurde,
sõna
väga otseses
mõttes,
juuresse, juure sisse,
selle juure otsad lähevad järjest peenemaks
ja saavad lõpuks otsa, kui otsad
saavad otsa,
eks ole
see otsa
ots? Keeleotsa,
see ei tunne õieti maitset,
seal otsas on midagi täitsa mittemidagi-
ütlevat, kui nii võib öelda,
üks punkt, bindu, selles otsas
on
otsad otsas, ilmaotsata
palju algab keelest. Aga kummast otsast
seda arutada? Harutada, keel
on terav ja teeb järjest uusi
arusid, harusid, sealt edasi saab maailm
ilma maa-
ilmata maailmatuma
vägevasti, küüned kasvavad
sissepoole, keel aga käib suust
sisse ja välja
ega ole asigi?

blablabla...

mustad kingad on meie toas

korista ära, raisk!
käratab naine
korista ise, kõrvits!
käratab mees

mustad kingad on meie toas

ja must on nende sisu
[...]

ütleb vanaema teisest toast

toidujäänustes
on võimatu elada!



noored kolisid ära.
rahu majas.

***

*

taevas
liigub sinu käsu peale
üles-alla
ega ütle sõnagi

-sõnad
need sosistavad kusagil
omaette
igatsevaid laulukesi:
tahavad
peremehe juurde tulla
tulla koju;
joosta ummisjalu!


*

pilved
sõuavad kusagil kaugel
sinna-tänna
ega leia koduteed

kodu
see mälestus sünniajast
puhkekohast
meenub unedes tal siiani:
üks kord siis
millest räägitakse seni
ja viimseni;
ja veel, ja ikka veel...


[...ja lapsepõlves
koduteel.]

luuletus.

...nimelt hakkas meeldima üks Hasso Krulli luuletus kogust "Kornukoopia" ja mõtlesin ta siia ümber toksida:


olemine, ja tundmine, ja olemine, ja tundmine
ja ei midagi rohkemat ainult arvestus

kui kaua see kestab nii et oleme ja tunneme
ainus võimalus on et see kestab nii lõputult

soe ilm ei kesta lõputult
aga sooja ilma tundmine kestab

muidu see oleks ammugi lõppenud
ja kui ta lõpeb siis igaveseks

ja igavik on ju üks teine
lõpmatus mis seob meie silmad

uuesti kokku ja paneb nad silmade sisse
ja sellega on igavik lõppenud


(lk 76)

Oh, kooliaeg, oh kooliaeg...:)

Mõnus on mõelda sellele, kuidas mõtlemine on seoses õpingutega pidevas muutumises. Selgelt on meeles esimese õppeaasta ärevus: "Kas ikka saan hakkama?" Siiani olen saanud, rohkemgi kui kenasti.

Esimese õppeaasta lõpus sai tehtud kokkuvõte (neid oli hea jagada Eevaga ja tunda koos seda sama äratundmisrõõmu, et näeme õpingutes ja kõiges selles neid samu aspekte:)):
see koosnes enamjaolt vaimustusest pungil hetkedest, mil miski justkui arvardus, avanes: "Tõesti, ma pole sellele kunagi mõelnud, aga see ju ongi nii!" (nt erinevus ajaloo ja mineviku vahel).

Teine aasta: kui esimest aastat iseloomustas ühtlasi rõõm saada uusi teadmisi, sõna otseses mõttes avastamisrõõm, justkui oleks lennanud kosmosesse ja näinud oma silmaga seda, mida varem polnud näinud, siis teise aasta juures lisandus sellele minu jaoks kaks olulist momenti:
a) ennekõike hakkasin esmakordselt ja üsna selgelt tundma, kuidas säärased õpingud aitavad mul ennast kui inimest paremini leida. Pidev eneseanalüüs ja arusaamine ("arusaamine", mis on ju tegelikult lõputu protsess), et kes ma siis lõppudelõpuks olen või võiksin olla. Ja see on fantastiline tunne: see, mil tundub, et saad endast aru (või vähemalt aimad, kuidas selleni jõuda, ja näed seda silmapiiril)!
b) loomulikult hakkasin üha selgemalt taipama ka tõsiasja, et esmapilgul lihtsad ja lühikesed teemad on tegelikult tohutult laiad ja avarad. Et kui kuulad või loed üht mõtet ja arvad, et "see ongi see põhiline mõttetuumik", siis selle tegelik sisu võib asuda üldse kusagil mujal: detailides (nt puhtal kujul minevikus, kättesaadavalt autori teostes (st mitte ümberjutustatuna vms)).

Kolmas aasta: siin ma nüüd olen. Ja ehkki kõik on nauditav, ja kui need "kõrvalised asjaolud" (nt masu! vms:P) välja jätta, siis õpingutega seoses tunnen teatavat ängi: isemoodi soovi võtta kõike rahulikumalt, sest iga pisemagi essee puhul on tunne, et iial ei suuda ma seda kirjutada nii põhjalikult kui tegelikult sooviksin.
Justkui igatsen võimalust panna aeg umbes pooleks aastaks seisma ja lugeda-lugeda-lugeda, täita need põhilised lüngad, mis praegusel juhul lahtised näivad, et siis seejärel vurada edasi. Ei, ma ei arva, et ma oleksin maha jäänud, seda vast kindlasti mitte, kuid... kõik tundub äkitselt nii suur.
Näiteks: lugesin/sirvisin just Giorgio Agambeni teost "Homo Sacer: Suveräänne võim ja paljas elu" - see kõik oli väga huvitav, kuid... kui autor mainis Kojéve'i, siis tekkis kohe lünk: mis moodi täpselt erinevus Kojéve'i 'ajaloo lõpu teooria' nt Hegeli või Fukuyama omast?
Mäletan, et H.K. rääkis temast esmesel semestril üsna põhjalikult (aines "Kultuurikeskkonna analüüs") ja et seda oli tohutult huvitav kuulata; ja ehkki ka Agamben kirjutab seoseid üsna selgelt lahti, kuid...???
...või sama teose puhul Kafka: pigem olen lugenud rohkem Kafka kohta kui Kafkat ennast. Neid tekste lugedes tekib kohe suisa ängistav tahtmine lugeda kõik Kafka teosed läbi ja need minul olemasolevad teosed Kafka kohta (nt too Deleuze & Guattari "Kafka: Väikese kirjanduse poole", mida olen sirvinud ja mis tundub väga huvitav, kuid...)...

...ehkki tegu on siiski pigem positiivse ängiga (kui sellest tingitud sessiaja stress välja arvata), siis sellegipoolest nimetaksin seda ängiks: sest eks ole ju äng see ahistatuse tunne, kus sa näed enese ees niivõrd palju võimalusi, kuid oled sealjuures teadlik, kuivõrd pisike kübeke on sulle sellest kättesaadav.
Positiivne on see, et: varem või hiljem jõuan ma ikka lugeda läbi vähemalt need raamatuid, millele praegu mõtlen (ja seks ajaks neid kahtlemata lisandub... võib-olla lõputult);
negatiivne see, et kui mõtlen Kafkale, Kojéve'ile, kasvõi Fukuyamale, mind huvitavatele psühhoanalüütikutele (Freud, Lacan, Žižek), siis... kujutan ette, millise selguse ja naudinguga võiks kirjutada esseid, olles neid rohkem lugenud, kuid ma ei saa sellele isegi mõelda, sest see on puht inimlikult võimatu.


Ja see ongi see äng, mida ma nüüd - olles justkui lõpusirgel - tunnen. Aga eks ülikool olegi ju selline: kas võrdlemisi kiiresti ja pealiskaudselt, või kordi aeglasemalt ja põhjalikumalt. Minu puhul pigem viimane: ja sealjuures ei saa ma end süüdistada pealiskaudsuses, vaid... selles paratamatuses, mille määrab tegeliku materjali hulk ja aeg, millise aja jooksul see tuleks läbi võtta (kolm aastat on vähe, võib-olla on ka kümme aastat vähe; kuidas võtta, eksole...). Siis tekib igatsus hetke järele, mil oleks suurem kindlustunne, nt filosoofia õpetaja (vms) ametikoht, kus saaks tegeleda sellega, mis huvitab ja mis ei tekita kärsitust "kiiresti paremasse olukorda pääseda" ja mille kõrval saaks rahulikult (st rahulikumalt) tegeleda õppetööga...

Selles mõttes kadestan oma ülikooli doktorante (ja magistrante), kel näib see kindlustunne olevat: neil on vähem aineid ja nad võtavad asja rahulikumalt. Rohkem süvitsi. Eks baka ongi vist suuresti selline läbijooksmine...
Oleneb muidugi. Alati oleneb. Ja ma olen sellise "läbijooksmise" vastu, kuid... olukord ilmselt peabki selline olema ja ilmselt soovin vist lihtsalt võimatut...

...tuleb leppida, võtta üks umbes sajast raamatust, mida veel kindlasti "eel-loona" lugeda tahaks, ja jätkata sealt, kuhu pooleli olen jäänud. Nautida seda. Ja nautida mõtet, et loodetavasti on mul kunagi võimalus pääseda ka selle sajanda raamatuni, mis seob kõik eelnevad paremini üheks ja mil lugemine ja loetust kirjutamine on vahest veelgi suurem rõõm kui ta varem seda oli...



ps: Hasso Krulli luuletus ETV-s.

filmidest...

Nii, olen viimasel ajal mõned filmid ära vaadanud. Ja mõtlesin, et teeks muljetest lühikokkuvõtte.

Filmimaailm hakkas tegelikult esmalt rohkem huvi pakkuma kui olin 2007 aasta paiku I kursusel ja kui M. Lotman korraldas seminari "Film ja kultuur". Ja sealt edasi seoses Slavoj Žižeki avastamise ja lugemisega, sest on ju temal film "Pervert's Guide to Cinema" (mida nägin tegelikult juba 2006. aasta filosoofia aastakonverentsil) ja ka teostes mainib ta tihti erinevaid filme. Näiteks teos "Enjoy Your Symptom: Jacques Lacan in Hollywood and Out" on ju orienteeritud filmimaailma psühhoanalüütilisele käsitlusele. Niisiis ka sealt nii mõnedki viited:)

Kuid nähtust lähemalt; nii iseenda jaoks ja kes teab, ehk leiab siit keegi veel kunagi enda jaoks midagi või avastab samuti filmimaailma võlud:)


Gone with the Wind (1939)

"Gone with the Wind" on film, mida sattusin vaatama aastavahetuse paiku. Telekast. Raamatut polnud lugenud, kuid olin sellest kuulnud. Emme kiitis filmi, et film olevat talle vist suisa raamatust rohkem meeldinud ja olevat olnud omal ajal suurejooneline tähtteos.

Film ise koosnes ilmselt kahest osast, mis televisioonitarvis olid (elamuse mõttes: õnneks!) kokku pandud ja näidati järjest; seega ligi neli tundi vaatamist. Kuid see oli seda väärt!

See on film, millest ma pikemalt ei tahakski rääkida, sest ei oska kusagilt alustada ning sisu kokkuvõtte tegemisel ei näe ka suurt mõtet. Kuid üht ma ütlen: minu jaoks on see vist üks lemmikumaid filme üldse!

Ei, tegu pole üldse mingitlaadi 'seebikaga', vaid vägagi tõsise filmiga: lugu noorest naisest nimega Scarlett O'Hara, kes erineb seltskonnast selle poolest, et ta julgeb tolleaegsest mentaliteedist erineda ja otse välja öelda seda, mida mõtleb. Scarlett armub mehesse, kes on paraku andnud oma südame kellelegi teisele, ja enne kui ta seda endale teadvustab, kaotab ta selle, kes teda tõeliselt armastas. Sekka veel sõjasündmused jne jne.
Mis mulle selle filmi puhul meeldis, olid pisemadki detailid, kunstiliselt, samas loomulikuna näivad ja nauditavad stseenid, tegelaste näitlejatöö, iseloom... ja see, kuidas põimuvad omavahel absurdne "au" kohaselt käitumine, ning see, mida tegelikult mõeldakse; kuidas kaob ja tekib "elu mõte"... - ühesõnaga: seda on mul raske kõike sõnadega edasi anda, ja vast poleks mõtet üritadagi. Samuti ei pruugi filmi treiler ega pildid midagi öelda. See on film, mida peab algusest lõpuni ise nägema...!
Minu jaoks üks vähestest absoluutsetest lemmikutest!


Scarlet Street (1945)

Film, mida vaatasin täna öösel ja mis mul kenasti arvutis olemas on. Samuti üks avastusi, mis oli minu arvates tõeliselt hea sisuga film: lugu kobakäpast pangaametnikust nimega Christopher Cross - keskealine talumatu naisega elav üdini altruistlik, kuid kurbusest nõretav meesterahvas - kohtub juhuslikult ilusa, kuid kergemeelselt manipuleeriva naise Kittyga, kel on aga oma kaaslane juba olemas...

Filmi tegi minu arvates heaks mitu momenti:
a) ilmselt võtmestseen, kus Chriss saab teada, et Kitty on teda petnud ja on temaga vaid mänginud ja raha välja petnud, kuid oma kinnisideedes sulgeb ka selle eest silmad ning on valmis kõik unustama, paludes Kittyt endaga abielluma: kuni Kitty (keda Chriss arvab nutvat, kuid kes tegelikult vastupidi: naerab!) ei suuda sellele enam vastu panna ja paiskab kõik välja:
"I'm not crying you fool, I'm laughing! Oh, you idiot! How can a man be so dumb?
I wanted to laugh in your face ever since I first met you. You're old and ugly and I'm sick of you..."
mispeale ühel hetkel üdini andestav-armastav Chriss murdub ning kellest jääb järele vaid viha, obstsöönne viha ('viha' pole isegi õige sõna, pigem midagi hullumeelsuse laadset): Chriss tapab Kitty.

...kuid Chrissi asemel läheb hukatusse ja mõistetakse süüdi hoopis Kitty boyfriend Johnny, keda Chriss igasuguste süümepiinadeta ise Kitty kannatustes süüdlaseks peab. Kuid filmi lõpupoole hakkab ka Chrissile kohale jõudma kõige traumeerivam asjaolu: Kitty sõnad - olgu Johnnyga kuidas on, kuid Kitty oli algusest lõpuni kiindunud Johnnysse, mitte aga Chrissi; mispeale Chriss tahab end üles anda, kuid kelle puhul keegi enam ei usu, et Chriss võis olla tapateo ohver. Ka ebaõnnestunud enesetapukatse ei jäänud proovimata.

b) teine key-scene oli minu arvates filmi lõpuosa, kus Chriss, kes harraskuskunstnikuna osutus muuseas üliandekaks maalikunstnikuks ja kelle teoseid müüdi petetuna (ja Chrissi eneseohverduslikust nõusolekust) Kitty nime all, jalutab mööda kunstinäitust külastavatest möödakäijatest, kes kiidavad Chrissi teoste kvaliteeti ja hinda taevani: mille peale Chrissil silm ka ei pilgu. Tema unistused kunstnikukarjäärist, rahaline olukord, kõik - tema elu - oli muutunud mõttetuks.
Siinkohal tegevusetus, külm süütunne, rahuandmatud minevikukajad (pealtkuuldud Kitty sõnad Johnnyle: "Cheepers, I love you, Johnny!") - kõik see oli muutnud Chrissi apaatseks, üksnes surma ootavaks koguks, kes oli juba niivõrd tundetu, et ei suutnud enam isegi peale tuima tänavaid mööda lonkimise isegi enesevihkamist-emotsiooni välja näidata, oma kunstnikuunistuste täitumise märkamisest rääkimata.

b) ning kolmas moment: vaataja omapoolne hoiak. Vähemalt minu puhul. Alguses kui peategelane Chriss on pigem kaastunnet äratav, siis peagi muutub tema tahtmatu rumalus ka vaatajale vastikuks, ning filmi lõppedes on ka peategelasest üsna ükskõik, et mitte suisa põlastav arvamus.

Pluss, nagu minu arvates paljude 'vanemate' filmide puhul ikka, nauditavad võtted ja kaader-kaadrihaaval põhjalikult läbimõeldud stseenid. Ei olnud kunstlikkust, vaid loomulikkus, aga see loomulikkus oli oma meisterlikkus niivõrd nauditav; justkui tüdrukutel teinekord meik, mis on kõige ilusam siis, kui sa tead, et see on olemas, kuid see ei paista otseselt silma - nii ka filmis.
Antud filmis mainitud stseen Chrissi ja Kitty-vahelisest vestlusest ja sellele järgnevast tapatööst on youtube'is üleval siin (nagu ka kogu film; ehkki ma ise soovida jätva kvaliteedi tõttu youtube'ist kunagi täispikke filme ei vaata).


Psycho (1960)

Järgmine film on Hitchcocki "Psycho". Sisu ma siin taaskord lahti jutustama ei hakka, sellel poleks mõtet ja pealegi rikuks filmielamuse neil, kes seda veel näinud pole ja kavatsevad vaadata (teinekord annab eelnev sisukokkuvõte pigem filmile juurde, ma usun, näiteks Scarlet Street'i puhul). Kuid ometi kuulub see kahtlemata minu küllalt väheste vaieldamatute lemmikute hulka, nagu ka eelnimetatud. Sellest sain aru ennekõike siis kui sattusin telekast peale originaali nägema ka Gus Van Sant'i 1998. aastal tehtud remaike'i: mis kaader-kaadrilt oli sama, kuid mis võrreldes Hitchcockiga täiesti külmaks jättis.

Oma teose "Enjoy Your Symptom" lõpupeatükkides arutleb Slavoj Žižek Hitchcocki fenomeni üle: Hitchcocki huvitas teatavasti psühhoanalüüs, nõnda püüdis ta seda ka oma filmides rakendada, neid momente, mis inimestele mitteteadlikult on justnimelt need kõige mõjuvamad... tema meetod ei olnud mitte nii, et süžeeliin, millele tippida juurde pisi-sündmusi üheks tervikuks, vaid pigem vastupidi: pisi-tervikud, momendid-kaadrid, mida siduda üheks terviklikuks süžeeks. Niisiis ongi tulemus teada: sa võid kaader-kaadri-haaval teha justkui täpselt sama filmi, samade sündmustega, samade kohtadega, kuid see pole enam see, sest Hitchcocki filmide mõju ei ole mitte niivõrd storyline'is, vaid üksikutes kaadrites, mille Hitchcock'ilikku eripära ja tunnetust on teinekord suisa võimatu nõnda tabada... - vähemalt mina saan sellest nõnda aru (suurelt osalt läbi Žižeki arvamuse).

Pluss näitlejatöö: kui võrrelda 1998. aasta versiooni ja 1960. Hitchcocki 'originaali', siis ilmselt ei kahtle keegi, et Hitchcocki valitud võtted on asendamatud. Nii näitlejate kui enamus pisidetailide poolest. Kasvõi see, kuidas Marion Crane (näitlejana Janet Leigh) sõidab tihedas vihmasajus ja kuidas ta end äkitselt kõrvalteelt Bates'i motelli eest leiab (säilitades selle hämara-müstilis-sünge meeleolu, mis 1998. aasta versioonil sel tasemel minu arvates selgelt kaduma oli läinud); või Norman Bates'i oskuslikult mängiv Anthony Perkins, kes on võrreldes remake'iga justkui omas kestas ja vaatajal ei teki justkui kõhklustki, et too tegelane on psyco; justkui Anthony Perkinsi puhul polekski tegu näitlemisega.

Jne.


Rear Window (1954)

Jah, taaskord: Alfred Hitchcock. Selle filmi kohta ei oskagi suurt öelda, võrreldes eelnevatega ei olnud ta minu arvates pooltki nii hea, kuid kohe kindlasti mitte halb. Kui eelnevad olid filmid, mida vaataks veel... ja veel... siis "Rear Window" puhul päris nii ei ole: hea film, kuid minu arvates pigem ühekordseks vaatamiseks, või vähemalt äsjanähtuna ei kipu teist korda vaatama (samas kui "Gone with the Wind" puhul oli esimane mõte: tahaks kohe uuesti vaadata!).
Filmi üks omapära on ehk see, et peategelane (James Stewart) ei lahku kordagi oma ruumist (jah, välja arvatud filmi lõpuosa), olles murtud jalaga naelutatud oma korterisse ja suures toas asuvasse ratastooli. Nõnda mängib film üksnes vaatemängul, millesse L. B. 'Jeff' Jefferies (James Stewart) ise otseselt sekkuda ei saa: peale teiste suunamise, (läbi binokli) vaatamise ja telefonisideme kaudu. Kõlab ehk triviaalsena, ehk mitte väga originaalsena, kuid Hitchcocki puhul on siiski tegu omaette meistriteosega;
lisaks on veel kasulik kõrvale lugeda Žižeki teostes peatükke nagu nt "The case of the missing gaze" (Enjoy Your Symptom, lk 228-231), "The Impotent Gaze and Its Guilt" (The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality, lk 73-75) vms.

Lõppu üks filmist tuntud ja minu jaoks lemmik-stseen Lisa Carol Fremont'i (Grace Kelly) ja Jefferies'i (James Stewart'i) suudlusest:


Mõistate, miks ma pean Hitchcocki geniaalseks!?!:)


Lisaks:
...vaatasin ära ka nt Hitchcocki "To Catch a Thief" 1955. aasta versiooni, mida ei oska kuidagi kommenteerida; mulle isiklikult ei avaldanud väga muljet, ehkki mõni stseen oli hää (hääletu 'karje', nagu ka filmis "The Birds"; hetk, mil "keel jääb kurku kinni", mis iseloomustab minu arvates hulga traagilisemat momenti kui lõplik eneseväljendus).

Enne seda, juba jupp aega tagasi, sai vaadatud Hitchcocki filmi "Vertigo" (1958) - ja see juba oli midagi; minu arvates suures seda laadi film, mis mängib lõpukaadritel (nagu C. Chaplini "City Lights" (1931), mille loen kindlasti algulmainitud kolme lemmikfilmi sekka!!!). Vertigo - seda peab ise nägema, soovitan soojalt; minul vähemalt lõi filmi lõpp nii mõnegi judina läbi selja.

Ja et mitte jäädagi siia neid üles lugema, siis kindlasti mainin ära ka Roberto Rossellini "Stromboli" (1950), mille vaatamiseks sain tõuke Žižeki teosest Enjoy Your Symptom!. "Stromboli", peaosas Ingrid Bergman, lugu sõjapõgenikust nimega Karin, kes ainsa võimalusena põgenikelaagrist pääsemiseks satub vulkaanisaarele nimega Stromboli. Selleks peab ta sundkorras abielluma sealse mehega, kes temasse n-ö esimesest silmapilgust armunud on. Hiljem, saarele kohale jõudes, pole aga enam tagasiteed ja üha enam hakkavad ilmnema Karini ja tema mehe ning saareelanike vastuolud ja kultuurilised konfliktid.
Siingi on võtmestseeniks lõpukaadrid, kus ateistlik Karin, kes külast põgenedes ja püüdes teisele poole vulkaanisaart pääseda, kus olevat veel üks küla ja ehk lootus paremale elule kui seljataha jäänud talumatu mees, kes ta muuseas viimses ahastuses ukse taha naelutas (kuid kust Karinil õnnestus siiski pääseda), hüüab Karin põgenedes isiksuseta "Jumala" poole, et too teda aitaks ja talle ses lootusetus olukorras jaksu annaks...

Me ei tea, mis saab edasi. See filmi lõpp-punkt on justkui punkt inimelus, kus säärases ühiskonnast väljaarvatud ja identiteedi kaotanud isiksusel on kaks varianti: võtta omaks kumbki sümboolne staatus (minna tagasi mehe juurde ja leppida, või püüelda edasi - mis on samavõrd lootusetu), või, jah, kolmas variant: enesetapp. - ühel hetkel peab tegema asjaosaline radikaalse otsuse. Enne seda aga: lõppes film. Kuid see, mil viisil oli näidatud Karini lootusetut olukorda, tühja karjet jumala poole (jumala, keda Karin ei usu)... - see oli minu arvates niivõrd meisterlik, et "Stromboli" on samuti üks mu vaieldamatuid lemmikfilme.

Samuti sai vahepeal vaadatud David Lynchi filmi "Blue Velvet" (1986), mis mulle siiski suuremat muljet ei jätnud. Ta oli vaadatav, huvitav, lugedes Žižekit - ka esmapilgul märkamatuks jäävate 'Hitchcock'ilike' momentidega, kuid kokkuvõtteks... - sama moodi nagu "Rear Window" puhul: teist korda ei kipu vaatama. Kui, siis alles peale mõne aja möödumist.

Ka "Who's Afraid of Virginia Woolf?" (1966), peaosas Elizabeth Tayloriga, sai ära vaadatud. Hea film; suhted, mis oma absurdsuses püsivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiripeal, kus elu ja mäng segunevad: film, mis on vaadatav kogu oma kestuses ning mille võlu on just neis detailides...! - kuid ma ei hakka seda siinkohal rohkem lahti seletama. Ei oska. Sest pealtnäha pole selle filmi kohta mul otseselt midagi öelda, seda peab ise nägemata. Kahtlemata väärt vaatamist ja ühtlasi film, millel on samuti täiesti omaette meeldejääv psühholoogiline mõõde nagu enamus eelmainitutel.


Praeguseks vist ongi kõik. Kasvõi iseendale väike "filmipäevik", millele tuleb loodetavasti ühel hetkel lisa, sest avastada on veel palju. Uskuge mind, sel ajal tehti häid filme; kes pole näinud, soovitan vaadata.
Lõppu toon ära mõned minu lemmikfilmid:

Gone with the Wind (1939)
Scarlet Street (1945)
Psycho (1960)
Vertigo (1958)
City Lights (1931)
Stromboli (1950)


ja lisaks eelmainitutele kindlasti (ütleks, et siinkohal suisa paremusjärjestuses):

Solaris (Tarkovsky, 1972)
Before Sunrise (1995)
Dogville (2003)
The Hours (2002)
The Magnificent Rebel (1960)
The Aviator (2004)
The Truth about Cats & Dogs (1996)...


Filmid, mida ma pole veel näinud (kui, siis vaid jupiti), kuid mida tahaks lähemal ajal ära vaadata, on nt:
David Lynch "Mulholland Drive" (2001)
Alfred Hitchcock "North by Northwest" (1959)


Aitäh tähelepanu eest:)

Minus on rohkem Sind, kui ennast...

Sina.

Minus on rohkem Sind, kui ennast. Nõnda pelgangi ma kõige enam Sind: Sinus end, ja ennast Sinus; - Sina oled see, kes on minus alati kohal: kas puuduolevana, või olemasolevana, alati kohal. Reaalselt, või fantaasiapildis.

On kaht sorti puuduolekut, kirjutab Roland Barthes oma teoses A Lover's Discourse, üks on see, kui ma tunnen, et sind ei ole, teine on see, mil viisil see puuduolek on siiski kellelegi (sulle!) adresseeritud; justkui puuduolek oleks kahetine: midagi reaalsuse ja fantaasia vahepealset.
Reaalsuses sind pole, fantaasias sa oled. Kas võiks toimida ka vastupidine variant? Et ma näen sind, kuid ometi ma justkui ei tea, et see oled sina? - Sa oled, kuid mitte minu jaoks; minu jaoks oled Sa eikeegi.
?

Hea küsimus.


Vahest võrdub see tundega, et oled elus, ometi ühiskonnast välja heidetud. Sa elad, kuid samas oled surnud. Sümboolne surm - oli Sokratesele võrdväärne "reaalse" surmaga, mistõttu otsustas ta mürki võtta, selle asemel et pagulusse põgeneda. Armastuse kaotus võib olla hukatuslik, sõna otseses mõttes:

sokrates suri teistmoodi?

iga xanthippe
mürgitatud suudlus
tapnuks sokratese
kui naise huulile
imbunuks kellegi

teise

Armastus!


(09.10.2008)

Võib-olla vastus... küsimusele.


Jah, Sina oled see, kes annab elu. Pole elu igatsuseta, nii nagu pole igatsust eluta. Inimene elab igatsuses, nii või teisiti. Sest: alati on midagi puudu! - see ju ongi... nauding. Jouissance.


Ma räägin Sinuga - ja see jutt on nauding. Ma mõtlen, ja see mõte on nauding. Nauding ja äng ühtaegu. Kohalolek ja puuduolek. Sest: kui poleks midagi puudu, siis ma vaikiksin.
Jah, vaikida saab ka siis kui on midagi puudu; kuid kui see puuduolek läheb liialt sügavaks, traumeerivaks, ahistavaks, ütlen ma lõpuks ikkagi midagi. Midagi kramplikut; lootes, et öeldu võib mind veel vabastada.
Elan välja. Sõna otseses mõttes. Sõnad ju ongi väljaelamine. Välja olemine.
Ja millest tekivad sõnad? Kes mind õpetab?

Ikka Sina, kullake, ikka Sina. Oo, mu mitte-kunagi-mina-olev Teine!

Sina oled mu elu. Sina oledki elu. Ma armastan elu. Alati. Ükskõik kui võimatu või kättesaamatu ta ühel hetkel ka ei oleks. Ma armastan Sind, nagu iseennast, sest Sina ütled, et ma olen elus.
























(ps: Kristin, andestust, et napsasin Sinu blogis oleva pildi, see oli lihtsalt liiga hea pilt!
pealegi: tango ju üks mu lemmiktantse:))


Sinu pilk.

S. Kierkegaard kirjutas ilmselt liigagi õigesti, kui oma teoses "Võrgutaja päevaraamat" ütles ta nõnda: "Ennast tüdrukusse luuletada on kunst, ennast tüdrukust välja luuletada on meistriteos. Ometi sõltub viimane oluliselt esimesest." (lk 84)

Tõeline armunu või armastaja, kui ta lähtub enda suhtes armastatusse, ei mõtle kunagi üksnes "mis tunne on olla sina", vaid "mis tunne on läbi sinu näha mind": kes olen ma Sinu jaoks? - see olen ma ka iseendale.

Ja armastaja silmad lähevad põlema, niipea kui Sa ütled, et Sa...


Pilk. Sõnatu määraja, ütleja, arvaja. Nagu ängistav-vastapandamatu ema maja Hitchcocki Psycho's, mille puhul sa tunned, kuidas keegi sind jälgib, kuid sa ei näe teda: Teises näed sa seda, mida sa kõige rohkem kardad või ihaldad. - seda aga, ei suuda sa kunagi endale tunnistada. Sest: kes suudaks endale tunnistada, et ta ise on tühjus, tühimik!?


Che vuoi? [Mida sa tahad?] - võrdub lausega: "Miks sa seda mulle räägid?"


Armumine. Kas armumine pole mitte see sama kõditav-ängistav-naudingutunne, kui sa mõttes ütled Temakesele: "Palun, räägi endast, mind huvitab... aga ainult nii palju, mis vastab minu fantaasiale sinust!"?
Milline nauding, kui Ta räägib sinuga, ja kui sa tunned seda seletamatut äratundmisrõõmu ja ühtekuuluvust: ma mõistan Sind!
Armumine oleks justkui illusioon, mis püüab ennast ära petta, et on tegu reaalsusega.

Armastus. Kas armastus pole mitte see, kui sa juba tunned Teda; kui oled leppinud reaalsusega, ja kui see reaalsus on ilus, koos oma täiuslikkuse ja vigadega?

Kui armumine on fantaasia, ja armastus reaalsus, pole siis ime, et armumine kaob teinekord kuis õhuloss, armastus aga püsib kui kindlus. Ja kui teinekord juhtub, et ka armastus peaks kaduma: oh, siis raske on ette kujutada sellest midagi raskemat, sest... kuis saab olla võimalik, et keegi, keda sa tundsid, ühel hetkel enam ei tunne!?


Küsimus "Miks sa mind armastad?" on ka sõnades nõnda vastamatu nagu küsimus "Miks sa mind ei armasta?".


Valed. Valed. Valed.
Süüdistused. Süüdistused. Süüdistused.
Kui Sa tõeliselt armastad: loobu neist! Ja parem vaiki, või räägi, kui selleks on sõnu. Kuid ära räägi siis kui sõnu pole. Sest siis räägid sa ju valet: sa ju tead seda väga hästi; - seepärast püüadki seda varjata... veel rohkem iseenda, kui teise eest.


Lapsikud on need tülid, mil ühel hetkel enam ei mäletata, mille pärast tülli mindi. Justkui laps, kellelt on võetud mängukann, kes selle mängukanni siis ühel hetkel siiski oma valdusesse saab, kuid sellegipoolest enam jonni ei jäta: mitte mängukann, vaid tähelepanu on see, mis on säärase jonnakuse põhjuseks.


Tähelepanu on ängi põhjuseks kui kaotatakse armastus; seda enam, kui seda kaotust ei osata seletada; sõnadesse panna.


...ja mina.
Minus on rohkem Sind, kui ennast... - nõnda ütled sa, ja soovid, et sind kallistataks. Ja ometi: sel hetkel tunnistad: Sinus on rohkem kui mind! Sest Sina oledki mina!
See pole tühipaljas filosoofiline sõnamäng, vähemalt ma tahaks loota nõnda, vaid... - eks ole ju nõnda, et tõeliste heategudega, tõelise armastusega, ei oota sa vastuteenet: viimane suisa rikuks andmise mõtte. Nii nagu Tema oled sina: Tema suure tähega, sina väikese tähega.
Ometi ei saa eitada, et poleks sind ilma Temata. Tema on selleks, et Sina saaksid eksisteerida. Ja vastupidi.


Tema on... justkui jumal, kelle kätesse sa end poetad. Tema teeb sind ühel hetkel nii tõeliselt olevaks, kui ka olematuks. Sa oled, Tema on: Teie olete - justkui kõikjal ja eikusagil.
Armastus on ülev, sõna otseses mõttes. Üle sõnade, kirjeldamatut, seal-teispoolset.


See vist ongi elu. Armastus. Armumine. Ja kõik muu, mis sellesse kuulub... kogu oma ängistavas-ihaldatavas vastuolus. Ja Sina? Sina oled tühimik, kelle käest on sünnist saati küsitud: che vuoi? Sa õppisid küsimuse selgeks - nagu keele - ja hakkasid seda ka teistelt küsima.
Mispeale armunud ja armastatud leiavad ühtaegu nii end kui teineteist, tundes ära selle küsimuse: Mida sa tahad, on ühtaegu vastus küsimusele, mida mina tahan...


Kes püstitas säärase tobeda küsimuse? Võib-olla loodus, elu ise, kes ütles, et ta tahab elada. Nagu Goethegi, kes väitis, et "elu mõte on elu ise". Jaburalt triviaalne, liiga lihtne, et olla tõsi, aga miks mitte!? Elu ongi lihtne. Vaid siis on ta keeruline kui selle üle mõtlema hakata. Elu pole müstika, vaid mõtlemine on müstika.
Inimene on müstika, iseeneses. Müstika ja fantaasia on see, mis täidab alati seda, mis on puudu. Alati on midagi puudu, seniks kuni on keel, fantaasia, kujutluspildid, soovid... kuni on elu ja armastus elu vastu.


[need olid lihtsalt öised mõtted. ma nüüd tudule]