Minus on rohkem Sind, kui ennast...

Sina.

Minus on rohkem Sind, kui ennast. Nõnda pelgangi ma kõige enam Sind: Sinus end, ja ennast Sinus; - Sina oled see, kes on minus alati kohal: kas puuduolevana, või olemasolevana, alati kohal. Reaalselt, või fantaasiapildis.

On kaht sorti puuduolekut, kirjutab Roland Barthes oma teoses A Lover's Discourse, üks on see, kui ma tunnen, et sind ei ole, teine on see, mil viisil see puuduolek on siiski kellelegi (sulle!) adresseeritud; justkui puuduolek oleks kahetine: midagi reaalsuse ja fantaasia vahepealset.
Reaalsuses sind pole, fantaasias sa oled. Kas võiks toimida ka vastupidine variant? Et ma näen sind, kuid ometi ma justkui ei tea, et see oled sina? - Sa oled, kuid mitte minu jaoks; minu jaoks oled Sa eikeegi.
?

Hea küsimus.


Vahest võrdub see tundega, et oled elus, ometi ühiskonnast välja heidetud. Sa elad, kuid samas oled surnud. Sümboolne surm - oli Sokratesele võrdväärne "reaalse" surmaga, mistõttu otsustas ta mürki võtta, selle asemel et pagulusse põgeneda. Armastuse kaotus võib olla hukatuslik, sõna otseses mõttes:

sokrates suri teistmoodi?

iga xanthippe
mürgitatud suudlus
tapnuks sokratese
kui naise huulile
imbunuks kellegi

teise

Armastus!


(09.10.2008)

Võib-olla vastus... küsimusele.


Jah, Sina oled see, kes annab elu. Pole elu igatsuseta, nii nagu pole igatsust eluta. Inimene elab igatsuses, nii või teisiti. Sest: alati on midagi puudu! - see ju ongi... nauding. Jouissance.


Ma räägin Sinuga - ja see jutt on nauding. Ma mõtlen, ja see mõte on nauding. Nauding ja äng ühtaegu. Kohalolek ja puuduolek. Sest: kui poleks midagi puudu, siis ma vaikiksin.
Jah, vaikida saab ka siis kui on midagi puudu; kuid kui see puuduolek läheb liialt sügavaks, traumeerivaks, ahistavaks, ütlen ma lõpuks ikkagi midagi. Midagi kramplikut; lootes, et öeldu võib mind veel vabastada.
Elan välja. Sõna otseses mõttes. Sõnad ju ongi väljaelamine. Välja olemine.
Ja millest tekivad sõnad? Kes mind õpetab?

Ikka Sina, kullake, ikka Sina. Oo, mu mitte-kunagi-mina-olev Teine!

Sina oled mu elu. Sina oledki elu. Ma armastan elu. Alati. Ükskõik kui võimatu või kättesaamatu ta ühel hetkel ka ei oleks. Ma armastan Sind, nagu iseennast, sest Sina ütled, et ma olen elus.
























(ps: Kristin, andestust, et napsasin Sinu blogis oleva pildi, see oli lihtsalt liiga hea pilt!
pealegi: tango ju üks mu lemmiktantse:))


Sinu pilk.

S. Kierkegaard kirjutas ilmselt liigagi õigesti, kui oma teoses "Võrgutaja päevaraamat" ütles ta nõnda: "Ennast tüdrukusse luuletada on kunst, ennast tüdrukust välja luuletada on meistriteos. Ometi sõltub viimane oluliselt esimesest." (lk 84)

Tõeline armunu või armastaja, kui ta lähtub enda suhtes armastatusse, ei mõtle kunagi üksnes "mis tunne on olla sina", vaid "mis tunne on läbi sinu näha mind": kes olen ma Sinu jaoks? - see olen ma ka iseendale.

Ja armastaja silmad lähevad põlema, niipea kui Sa ütled, et Sa...


Pilk. Sõnatu määraja, ütleja, arvaja. Nagu ängistav-vastapandamatu ema maja Hitchcocki Psycho's, mille puhul sa tunned, kuidas keegi sind jälgib, kuid sa ei näe teda: Teises näed sa seda, mida sa kõige rohkem kardad või ihaldad. - seda aga, ei suuda sa kunagi endale tunnistada. Sest: kes suudaks endale tunnistada, et ta ise on tühjus, tühimik!?


Che vuoi? [Mida sa tahad?] - võrdub lausega: "Miks sa seda mulle räägid?"


Armumine. Kas armumine pole mitte see sama kõditav-ängistav-naudingutunne, kui sa mõttes ütled Temakesele: "Palun, räägi endast, mind huvitab... aga ainult nii palju, mis vastab minu fantaasiale sinust!"?
Milline nauding, kui Ta räägib sinuga, ja kui sa tunned seda seletamatut äratundmisrõõmu ja ühtekuuluvust: ma mõistan Sind!
Armumine oleks justkui illusioon, mis püüab ennast ära petta, et on tegu reaalsusega.

Armastus. Kas armastus pole mitte see, kui sa juba tunned Teda; kui oled leppinud reaalsusega, ja kui see reaalsus on ilus, koos oma täiuslikkuse ja vigadega?

Kui armumine on fantaasia, ja armastus reaalsus, pole siis ime, et armumine kaob teinekord kuis õhuloss, armastus aga püsib kui kindlus. Ja kui teinekord juhtub, et ka armastus peaks kaduma: oh, siis raske on ette kujutada sellest midagi raskemat, sest... kuis saab olla võimalik, et keegi, keda sa tundsid, ühel hetkel enam ei tunne!?


Küsimus "Miks sa mind armastad?" on ka sõnades nõnda vastamatu nagu küsimus "Miks sa mind ei armasta?".


Valed. Valed. Valed.
Süüdistused. Süüdistused. Süüdistused.
Kui Sa tõeliselt armastad: loobu neist! Ja parem vaiki, või räägi, kui selleks on sõnu. Kuid ära räägi siis kui sõnu pole. Sest siis räägid sa ju valet: sa ju tead seda väga hästi; - seepärast püüadki seda varjata... veel rohkem iseenda, kui teise eest.


Lapsikud on need tülid, mil ühel hetkel enam ei mäletata, mille pärast tülli mindi. Justkui laps, kellelt on võetud mängukann, kes selle mängukanni siis ühel hetkel siiski oma valdusesse saab, kuid sellegipoolest enam jonni ei jäta: mitte mängukann, vaid tähelepanu on see, mis on säärase jonnakuse põhjuseks.


Tähelepanu on ängi põhjuseks kui kaotatakse armastus; seda enam, kui seda kaotust ei osata seletada; sõnadesse panna.


...ja mina.
Minus on rohkem Sind, kui ennast... - nõnda ütled sa, ja soovid, et sind kallistataks. Ja ometi: sel hetkel tunnistad: Sinus on rohkem kui mind! Sest Sina oledki mina!
See pole tühipaljas filosoofiline sõnamäng, vähemalt ma tahaks loota nõnda, vaid... - eks ole ju nõnda, et tõeliste heategudega, tõelise armastusega, ei oota sa vastuteenet: viimane suisa rikuks andmise mõtte. Nii nagu Tema oled sina: Tema suure tähega, sina väikese tähega.
Ometi ei saa eitada, et poleks sind ilma Temata. Tema on selleks, et Sina saaksid eksisteerida. Ja vastupidi.


Tema on... justkui jumal, kelle kätesse sa end poetad. Tema teeb sind ühel hetkel nii tõeliselt olevaks, kui ka olematuks. Sa oled, Tema on: Teie olete - justkui kõikjal ja eikusagil.
Armastus on ülev, sõna otseses mõttes. Üle sõnade, kirjeldamatut, seal-teispoolset.


See vist ongi elu. Armastus. Armumine. Ja kõik muu, mis sellesse kuulub... kogu oma ängistavas-ihaldatavas vastuolus. Ja Sina? Sina oled tühimik, kelle käest on sünnist saati küsitud: che vuoi? Sa õppisid küsimuse selgeks - nagu keele - ja hakkasid seda ka teistelt küsima.
Mispeale armunud ja armastatud leiavad ühtaegu nii end kui teineteist, tundes ära selle küsimuse: Mida sa tahad, on ühtaegu vastus küsimusele, mida mina tahan...


Kes püstitas säärase tobeda küsimuse? Võib-olla loodus, elu ise, kes ütles, et ta tahab elada. Nagu Goethegi, kes väitis, et "elu mõte on elu ise". Jaburalt triviaalne, liiga lihtne, et olla tõsi, aga miks mitte!? Elu ongi lihtne. Vaid siis on ta keeruline kui selle üle mõtlema hakata. Elu pole müstika, vaid mõtlemine on müstika.
Inimene on müstika, iseeneses. Müstika ja fantaasia on see, mis täidab alati seda, mis on puudu. Alati on midagi puudu, seniks kuni on keel, fantaasia, kujutluspildid, soovid... kuni on elu ja armastus elu vastu.


[need olid lihtsalt öised mõtted. ma nüüd tudule]