film, stseen ja muusika...

Tantsukursustel juhtus minuga täna üks mõneti kentsakas lugu; seda on küll sõnadega üsna keeruline edasi anda, kuid sellegipoolest teen proovi:
peale tantsutunni lõppu hüüdis keegi garderoobis, et kellegi must samsungi telefon olevat üles saali jäänud; mäletan selgelt oma alateadlikku mõttekäiku: "minu oma see nüüd küll ei ole!" Mingil põhjusel olin ilmselt järeldanud, et mina kohe kindlasti ei saanud oma telefoni kusagile jätta, sest pigem on mul üldiselt harjumus seda igale poole kaasa tirida.
Äkitselt helises Veronika (minu tantsupartneri) telefon ja... mina helistasin. Kujutan ette, milline uncanny efekt tal võis olla, sest olin samal ajal tema kõrval. Kuid seal samas saalis oli üks tüüp, kes oli mu telefonist ilmselt viimati helistatud kõnede seast V. numbri üles leidnud. Minu esimene reaktsioon sellele oligi see sama, mida ennist ütlesin: kuulsin küll väga hästi, et kellegi must samusungi telefon on üles jäänud, kuid minu oma see kindlasti olla ei saa!

Haha. Okei, ma ei oska seda tõesti sõnades edasi anda, aga olukord kohapeal oli liigagi sürr ja koomiline.

***


Tegelikult tahtsin kirjutada filmide tegemisest; ehkki ma sellest mitte midagi ei tea, siis mingeid mõtted on siiski ajapikku tekkinud. Kirjutada sellest, millistel eeldustel võiks valmida üks hea film. Millegipärast pole selleks praegu soont, et seda kirja panna. Kuid selle hüvitiseks saan ma siia panna näite sellest, milline on äärmiselt halb "film" (film on kindlasti palju öeldud!).
Nimelt on mul teatavasti nõrkus igasuguse vähegi loomingulise tegevuse vastu. Isegi kui see halvasti välja tuleb, on see midagi, mida ma naudin. Ma naudin seda protsessi. Seda protsessi, kuidas ma saan valida, milliste sõnadega ma midagi kirja panen, mida ma täpselt kirjutan või öelda tahan, ja naudin ka hetke, mil teinekord pildistades saab mõnd hetke jäädvustada, et siis hiljem vaadata, kuidas ta filmile jäi (st fotodest on jutt). Kuid üha enam olen ma hakanud pidama üheks täiuslikumaks meediumiks justnimelt filmi. Sinna saab autor jäädvustada just seda, mida autor ise näeb (see on ühtlasi üks Hitchcocki viide, miks talle meeldis justnimelt filme teha), veel enam saab ju filmiga väljendada väga erinevaid võtteid, muusikat, peaaegu kõike-kõike.

...ja nõnda olen ma kibelenud filmima kasvõi ükskõik mida, peaasi, et saaks natukenegi seda tunnet, mis tunne on kasvõi üht pisikest stseeni filmile jätta. Olen mõelnud kaader-kaadrihaaval filmimisele, et need jupid siis üheks kokku panna, kuid et mul igasugune kogemus vastava programmiga jändamiseks puudub, siis see oleks liialt suur töö. Niisiis: eile õhtul ei suutnud ma enam kiusatusele vastu panna ja justkui spontaanselt haarasin fotokaamera ja filmisin... mõtlemata, mida ja miks, aga filmisin. Hiljem sain esimest korda tööle programmi, mis Win Vistal ei toiminud, ja juurde 'häkkida' ka mõned read teksti. Alguses küll eesti keeles, kuid lõpuks otsustasin siiski lonkavate inglise keelsete kasuks, sest... tundus kuidagi... loomulikum (ehkki olen alati seda meelt, et eestlased teeksid ka eesti keelseid filme!)...

Niisiis teadke, et see on üks spontaanne katse, mitte midagi muud. Juba pikka aega püüan välja mõelda kasvõi minimaalset stseeni, et seda siis kaader-kaaderhaaval planeerida, viimistleda jne, selleni pole veel jõudnud. Vähemalt sain siinse katsega natukenegi aimu, mis tunne on filmi arvutisse panna ja seda siis natuke programmiga "timmida" (viimases on mul oskused nullilähedased, ma ei osanud isegi lõppu sujuvalt must-valgeks muuta, mida esmalt oleksin tahtnud; - küll aga muutis ta kõik must-valgeks ja meenutas tüüpilist algaja ahastust, mis lõpeb sõnadega a la "...aga ma ei tahtnud ju kõike ära kustutada! kuidas ma tagasi saan???":D). Aga... eks ma püüan edasi jännata kui võimalust peaks tekkima...


...niisiis, minu jaoks oli isegi säärase pisikese klipi tegemine tohutu nauding. Ehkki filmides ei arvanud ma üldse, et selle veel arvutisse panen, natuke teksti lisan ja youtube'i laen:P
Oh, tahaks midagi keerulisemat proovida. Ideid pole. Õigemini on, üsna mitu, kuid praeguste võimaluste juures on need teostamatud:P
Lähemal ajal tahaks välja mõelda midagi lihtsat, kuid natukenegi sisukat. Õigupoolest olen seda juba üle aasta proovinud, aga ehk sain nüüd asjast haisu ninna:P (ehkki too klipp ei kannata kriitikat, ma tean; nagu öeldud, oli see suuresti spontaanne otsese eesmärgita filmimine:P; ja tegelikult näide, kuidas stseeni-filmi ei tehta: st halva kvaliteediga (originaalis oli parem, mingi konvertimine rikkus ära), iseennast ühte jutti filmides jne:D

Lõpetuseks üks natuke sürr laul ja laulja, kes mulle viimasel ajal tänu Pireti blogile väga meeldima on hakanud (jah, see sama: Lily Allen):



Ja siin on laul nimega Who'd have known, mis mulle samuti väga meeldib!