üks teekond.

Teekond võtab jalad valusaks. Veel natuke. Veel mõned sammud! Õhk muutub hõredaks, hingamine seguneb õhuahmimisega. Pilved on kõikjal, kohe-kohe oled pilvede sees, samas kaovad nad kohe ära kui pilgu tõstad ja enda ette vaatad. Kivid praksuvad jalge all. Mõned kukuvad tuldud teed tagasi põhjatusse ja näitavad Sinu raskust, Sinu jõudu, ja jõuetust, kui peaksid taas kukkuma ja alla vajuma... - kuid tead: see oleks liig kõrge hind! See hoiab Sind teel. Näitab Sulle teed, mis asub eespool, mitte tagapool...

Süda tuksub. - näitab rütmi, millel astud. Näitab teed. Mida katkendlikumaks ta muutub, seda enam aimad lõppu; või algust. Uue algust. Mäetippu.

[...]
...kuid tippu jõudes - nähes enese taha maha jäänud mindud teed, samme, kive, raskust ja vaeva - lased raskusel langeda õlult ja vaeval kaduda. Hingamine taastub. Korraga tabad end ilmselgelt mõttelt: milleks, milleks, pagana pihta, milleks see mägi!? On's alati vaja säärast mõõdupuud?
Sa ei oska sellele küsimusele vastata. Mõte tõrgub. Tunne astus justkui teraviku otsa. Jääb üksnes sõnatu pilk...

[...]
Pilved koonduvad Su ümber. Tulevad, ja lähevad siis jälle. Hingamine muutub vastavalt õhuhoovustega. Pilk avardub ja pimeneb, päike pimestab ja valgustab ja... kaob siis sootuks. Öö võtab ka mäe, ka pilved, võtab kõik enda alla. Mattub. Kõik mattub, et hommikul ärgata taas. Soovid, et tähed oleksid lähemal. Mõned punased, mõned sinised. Milline ilu!
Kui kaua, kui kaua veel, pead Sa nautima oma võitu, et see viimaks Sinu omaks saaks?
Oh, millal võtab ta Sind endale, tunnistab end Sinuks; tunnistab end Sinu koduna? Ajad end sirgu, ohkad, lööd jalaga mõned kivid enda eest tagasi kuristikku, kus asusid kunagi ka Sina. Vaikus. Endiselt vaikus.

Meenuvad kimbatused, kus oled ka varem viibinud. Pealtnäha lahendamatud olukorrad, millele on siiski lahendus leidunud. Ja sellistel hetkedel hakkad iseendaga katsetama. Taipad, et oled olnud liig kaua magamata. Unine; kannatad, kuni uni Su murrab ja jalust niidab. Lööd end kusagile ära. Pimedus. Rohkem ei mäleta, peale selle, et nägid unes, kuidas mäest alla kukkusid, kuidas haarasid kivide järele, mis koos Sinuga ühes suunas vihisesid, kuniks märkasid, et mõned kivid mitte ei lange, vaid lendavad üles. Haarasid nende järele, karjusid neile järele... ja siis: ärkasid!

Süda tuksus. Ja hakkas seejärel maha rahunema. "Mu jumal!", kordasid kusagilt kuuldud sõnu, ehkki tead, et jumalasse Sa ei usu.


Taevas on endiselt tähine. Õhk jahe. Äkitselt hakkad naerma. Naer kajab. Kajab kaugele. Hetkeks tundub, et keegi justkui naerab vastu, kuid see naer on liialt sarnane Sinu omale, et kuuluda kellelegi teisele.
Vaatad alla. "Siin ma nüüd olen," tabad end mõtlemas "maailma tipus". Aga kellele kuulub see maailm? Kellele kuulun mina? Kellele kuulud Sina? Kui seda teaks, oleks kõik hästi...
seepärast hakkad laskuma alla, ja mõtled: tõustes mäkke, oleks pidanud ehk alustama teisiti. Veidi teise nurga alt. Veel on aega, et rännak taaskord läbi teha... veel on aega. Veel on aega, et...


[...]
Jalad kandsid Sind kergemini kui varem, kuid hinges pitsitas tunne, et see ei saa olla õige; et tagasi minna pole kunagi õige. Kuid kui edasi pole ka minna, mida siis veel tegema peab? Sest kusagile minema ju ometi peab. See on lausa sundus. Paigal inimene ei püsi. Kunagi ei püsi ta paigal, seniks kuni süda tuksub, - alati on kusagile minna. Kusagile...

"Kusagile," naerad, ja jooksed alla... tormad. Tormad.
Hetkeks kujutled end kõrvalt nägevat - üht inimest mööda mäejalamit alla tormamas - mille peale tuleb veelgi suurem naer peale...; see naer on vabastav. Võib-olla peaksidki rohkem naerma? Pidavat ju naer kasulik olema...

Milline narr! Milline narr naerab enda üle! Ilmselt kuningas, kel polnud võimalust endale palgata õukonnanarri, kes ütleks talle seda, mida tegema peab, kes ainsana julgeks olla aus...

...oh, on's ju varemgi olnud, et
maailm kannatab meil mitut santi
kaht lurjust ja
üht moosekanti;
- eeslit, kes jookseb kahe heinakuhja vahet,
ja ütleb, et tänu neile, lurjustele,
ei suuda ta kunagi otsustada. Ta naerab.
Naerab nagu eesel. Nagu kuningas, kes tõesti arvab
et ta ongi kuningas. Nagu hullumeelne, kes peab end
kuningaks. Nagu kuningas, kes peab end hullumeelseks.

Milleks peab keegi olema, et olla olemas?



[spontaanselt kirjutatud jutuke; ärge võtke seda tõsiselt, sest mulle meeldib kirjutada igasuguseid asju; seekord midagi "mõistujutu" laadset, kui seda nõnda nimetada. ja ärge otsige siit (ühtset) sisu, sest alati ei pruugi seda olla, teinekord on lihtsalt... sõnad]