Esiteks laul, mis oli ka ühes eelmises postituses:
Fuck you (very much)!
(okei, meenub Jim Carrey ütlus "Spank you very much!", aga see selleks:p)
Tegelikult ei teagi kas seda on siin väga lahti mõtestada; kes vähegi laulu sõnu kuulab, saab vast isegi aru. Juba esimesed read viitavad sellele...:
Look inside, look inside, your tiny mind... jne.
Lugu, kus lauljanna nimetab toda 'pikaltsaadetavat' muuhulgas "poolearuliseks" (sobiks hästi tiny mind vasteks, kas pole!?), rassistiks, kurjuse kehastuseks jne, viidates ühtlasi, et too tegelane on pärit mingisugusest grupist/jõugust (crew), kus ollakse sarnaselt meelestatud; et pikaltsaadetav on n-ö keskaegse mõtteviisiga jne. Eks sõnu saab huvikorral igaüks ise otsida.
Kuid minu jaoks iseloomustab see kirjeldus enam-vähem tüüpilist "bully-bmw-rullnokka" (okei, ma ei osanud paremat terminit leiutada; kusjuures elan suht ühe hamburgeriputka läheduses ja seoses filmiga "Tulnukas" vähemalt bmw, burksid, dressid ja hilisõhtune tümps on midagi, mis peab ka n-ö reaalses elus paika; ehkki üldiselt on nad üsna sõbraliku mulje jätnud; kuid kindlasti on ka teistsuguseid...), kel on oluline kuuluda kusagile jõuku, näha 'lahe' välja, pidada igasugust nahaalsust 'lahedaks' jne. Ühesõnaga: eristumine (st vastandumine) eristumise enese pärast, mille liikumapanevaks jõuks on n-ö toores jõud, millel ei ole ei mõistuse ega sisukusega midagi pistmist (sääraseks ilminguks pidas Žižek muide justnimelt rassismi, mis põhineb iseenda n-ö madalamate tungide väljaelamisel ("Id-Evil") ja millel pole muud sisu kui vastandumine vastandumise enese pärast: st see, kellele vastandutakse, on vastandaja enese loodud, lihtsalt et oleks keegigi, kellele vastanduda;
säärane suhtumine aga näitab inimese enda vaimset impotentsust: sest vägivald lööb lõkkele üksnes siis kui inimene ei oska end muud moodi kaitsta ega õigustada (rääkimata veel nõrgemate kiusamisest)).
Niisiis, mis Lily Alleni laulu juures kõige rohkem meeldib, ongi ilmselt tõenäoliselt see kõige-kõige valusam viis tollele "lahedale" tüübile lähenemiseks: lauldes lõbusalt-rõõmsalt säärast viisi: "F**k you..."
Ilmselt pole sedalaadi 'machole' midagi alandavamat kui tüdruk, kellele püütakse meeldida (ja noile on kahtlemata väärt kõigi (ilusate) tüdrukute imetlus), nõnda vastu naerab ja tõe (nimetagem seda sedapuhku nõnda) otse näkku välja ütleb.
(meenub varemmainitud film Scarlet Street, kus naine petetud mehe äpususe välja naeris ja mille tõttu too mees aru kaotas; seda lõbusalt lauldes oleks kahtlemata olnud mehele veelgi traagilisem: eks iseloomusta ju laul (ja ennekõike koos naeruga!) laulja/naerja teatud turvalist distantseeritust sellest, millest/kellest lauldakse või kelle üle naerdakse)
Okei, järgmine laul:
The Fear
Esiteks arvan, et sel laulul on küllalt hää video. Ja sõnad, nt:
And I am a weapon of massive consumption
and it's not my fault, it's how I'm program to function
I'll look at the sun and I'll look in the mirror
I'm on the right track, yeah, I'm on to a winner
Sõnad liigagi head. Tegu tüdrukuga, kelle eesmärgiks on raha, kuulsus, kiired autod jne, kuid mille keskel ei saa ta ühel hetkel enam isegi aru, tegu on tõelisuse või fantaasiaga. Või mis üldse on tõelisus? Sest eks soovil "raha raha pärast, ilu ilu pärast" jne on oma hind: pakuks, et justkui kest ilma sisuta. Mis selle laulu juures meeldib ongi ühelt poolt sõnad, teiselt poolt hääletoon, millega need öeldud on. Hirm (The Fear), mis on alla surutud, mis on pealkirjana kõikehõlmav, kuid mille asemel on "fu**ing fantastic" naeratus.
- kõik see kokku teebki minu arvates tolle laulu üheks fantastiliseks tervikpildiks:)
Kolmas laul oleks Who'd have known, kuid seda, mis selle laulu mulle meeldivaks teeb, on keeruline sõnades edasi anda. Ennekõike justkui see meeleolu ise: it's five o'clock in the morning... jne; selline meeldivalt unenäoline, justkui kusagil teispool reaalsust, hetkes, suurtes pisiasjades, mis on siiski teinekord suuremad ja olulisemad kui kõik muu... - seetõttu see laul mulle meeldibki:)
Tõesti (nagu Piretki selle kohta esimese asjana ütles), tundub, et Lily Alleni puhul tavatult nunnu, aga siiski nunnu, ja mõttega!:)
Ja teised laulud ka, millesse ma veel väga süveneda pole jõudnud. Samas kohe kindlasti ei kuula ma neid laule "sõrmega järge ajades", kuulan neid ennekõike lihtsalt: teinekord üldse sõnadele mõtlemata, teinekord sõnu kuulates, enamasti siiski mõlemat korraga kui olen juba jõudnud lauluga harjuda. Niisiis ei tasu siit järeldada, et ma peaksin muusika puhul esmaoluliseks sõnumit, seda kindlasti mitte! Teinekord naudin ka n-ö täiesti mõttetuid laule (a la Niki "See suveöö", mis mulle lauluna vägagi meelejärele on, ehkki ma ei ütleks, et see nüüd päris mõttetute laulude hulka kuuluks; kõik laulud ei peagi olema "eriti diibi sisuga", teinekord on teatav lihtsus palju rohkem väärt (nagu Karina blogist võiks järeldada: mõned Kareva luuletused, mis on niivõrd lihtsad, et samavõrd geniaalsed ja ilusad, et liigutavad hinge...).
Kusjuures enamus laulude kohta ei oskakski kohe midagi väga öelda, aga Lily Allen hakkas mulle just sellega silma, et seal peitus minu jaoks midagi, mida ma pole veel nõnda puhtalt (ja minu arvates ka geniaalselt) kohanud!
Reklaamist.
...lõpetuseks üks pisike tähelepanek. Nimelt hot.ee-sse logides vilkus vastu säärane reklaam:
Üha enam mulle tundub, et mida "ebaeetilisem" on ettevõte ja mida vähem on tal argumente enese õigustamiseks, seda enam hakatakse väitma vastupidist sellele, millega tegelikult tegeletakse: sest mis see raha laenamine muud on kui raha müümine! (muuseas seda ütles ükskord ka Mihhail Lotman, et raha laenamine on raha eest raha ostmine).
Okei, ja teine on sisuliselt samas kategooriast silma jäänud ja ka varem ühes postituses mainitud kasiino hüüdlause:
"avatud ainult võitjatele"
- see on siililegi selge, et: kasiino on avatud ainult kaotajatele; nagu ka loterii. Ainult võitjatele kasiino ei toimiks. Mida rohkem on kaotajaid ja mida vähem võitjaid, seda kasulikum ettevõttele.
Lihtsalt. Need kaks reklaami oleksid justkui kusagilt stereotüüp-kataloogist võetud; nende 'keel' räägib iseenese eest. Raha loeb. Muul pole tähtsust. Ammugi mitte inimestel. Aga näete, kindlasti leidub neid, kes seda 'usuvad', ja kellele säärane asi mõjub (isegi kui ei mõjuks, oleks ju tulemus ikka enam-vähem sama!?)... rääkimata... tollest Viru Keskuse "sale-slave" reklaamist, mis on juba täiesti omaette teema:P
Nii, praegu kõik. Aitäh tähelepanu eest! Ma nüüd tudule, homme kõigi eelduste kohaselt mõneks päevaks Hiiumaale...
Järgmise päeva lisa:
Rääkisime sellest kunagi Eevaga, eile jälle, ja tema omakorda vahepeal hr S-iga. Ma ei tea, minu meelest on see reklaam parasjagu müstika, liiga sürr, et olla tõsi.
...minu arvates on siin seos kasiino-sms-laenu reklaamidega, mis üsnagi jõhkralt väljendavad oma 'monopoolsust', öeldes otse välja tõe ja teades, et nad sellega midagi ei kaota. Kas pole mitte sama Viru Keskuse puhul? - ma tean küll, et olen "ostuori" (et ma kasiinoga ei võida, ja raha laenates seda raha tegelikult ostan), AGA sellegipoolest käitun ma nõnda; veelgi enam annab sellele õigustust justkui allumine, mida ühiskond ja antud ettevõtted minus tekitavad: muidu ma nii ei käituks, kuid kuna kõik teised ka nõnda teevad, pole ma neist parem ega halvem, mis omakorda tagab ka minu käitumisele õigustuse. Ma ei võida loteriiga, keegi tegelikult ei võida, aga sellegipoolest võib seda mängida (kasiinoga on asi teatavasti muidugi hullem); justkui sisaldades endas õhkõrna, kuid seda suuremat mõju omandavat võimalust, et teoreetiliselt on mul võimalus "neile ära teha", juhul kui peaksin võitma!
Igat sorti "ostuteraapia" puhul on ju muidugi ka see 'nartsissistlik efekt', kus inimene saab näidata oma 'võimeid' pangakaarti letti lüües!
Okei, tsiteerin siia ka veel Marshall McLuhanit, keda juhuslikult taas lugema sattusin:
Archimedes once said, "Give me a place to stand and I will move the world." Today he would have pointed to our electric media and said, "I will stand on your eyes, your ears, your nerves, and your brain, and the world will move in any tempo or pattern I choose." We have leased these "places to stand" to private corporations.
(McLuhan, Understanding Media, peatükk Challenge and Collapse: The Nemesis of Creativity, lk 75; teos ise teatavasti kirjutatud 1964, prohvetlik, indeed!)
Ja kas selle kõigega ei lähe mitte imeliselt kokku Lily Alleni laul "The Fear"!?
And I am a weapon of massive consumption
and it's not my fault, it's how I'm program to function
I'll look at the sun and I'll look in the mirror
I'm on the right track, yeah, I'm on to a winner
Nii, laen pleieri Lily Allenit täis ja hakkan end Hiiumaa kanti sättima...
No comments:
Post a Comment