Filmimaailm hakkas tegelikult esmalt rohkem huvi pakkuma kui olin 2007 aasta paiku I kursusel ja kui M. Lotman korraldas seminari "Film ja kultuur". Ja sealt edasi seoses Slavoj Žižeki avastamise ja lugemisega, sest on ju temal film "Pervert's Guide to Cinema" (mida nägin tegelikult juba 2006. aasta filosoofia aastakonverentsil) ja ka teostes mainib ta tihti erinevaid filme. Näiteks teos "Enjoy Your Symptom: Jacques Lacan in Hollywood and Out" on ju orienteeritud filmimaailma psühhoanalüütilisele käsitlusele. Niisiis ka sealt nii mõnedki viited:)
Kuid nähtust lähemalt; nii iseenda jaoks ja kes teab, ehk leiab siit keegi veel kunagi enda jaoks midagi või avastab samuti filmimaailma võlud:)
Gone with the Wind (1939)
"Gone with the Wind" on film, mida sattusin vaatama aastavahetuse paiku. Telekast. Raamatut polnud lugenud, kuid olin sellest kuulnud. Emme kiitis filmi, et film olevat talle vist suisa raamatust rohkem meeldinud ja olevat olnud omal ajal suurejooneline tähtteos.Film ise koosnes ilmselt kahest osast, mis televisioonitarvis olid (elamuse mõttes: õnneks!) kokku pandud ja näidati järjest; seega ligi neli tundi vaatamist. Kuid see oli seda väärt!
See on film, millest ma pikemalt ei tahakski rääkida, sest ei oska kusagilt alustada ning sisu kokkuvõtte tegemisel ei näe ka suurt mõtet. Kuid üht ma ütlen: minu jaoks on see vist üks lemmikumaid filme üldse!
Ei, tegu pole üldse mingitlaadi 'seebikaga', vaid vägagi tõsise filmiga: lugu noorest naisest nimega Scarlett O'Hara, kes erineb seltskonnast selle poolest, et ta julgeb tolleaegsest mentaliteedist erineda ja otse välja öelda seda, mida mõtleb. Scarlett armub mehesse, kes on paraku andnud oma südame kellelegi teisele, ja enne kui ta seda endale teadvustab, kaotab ta selle, kes teda tõeliselt armastas. Sekka veel sõjasündmused jne jne.
Mis mulle selle filmi puhul meeldis, olid pisemadki detailid, kunstiliselt, samas loomulikuna näivad ja nauditavad stseenid, tegelaste näitlejatöö, iseloom... ja see, kuidas põimuvad omavahel absurdne "au" kohaselt käitumine, ning see, mida tegelikult mõeldakse; kuidas kaob ja tekib "elu mõte"... - ühesõnaga: seda on mul raske kõike sõnadega edasi anda, ja vast poleks mõtet üritadagi. Samuti ei pruugi filmi treiler ega pildid midagi öelda. See on film, mida peab algusest lõpuni ise nägema...!
Minu jaoks üks vähestest absoluutsetest lemmikutest!
Scarlet Street (1945)
Film, mida vaatasin täna öösel ja mis mul kenasti arvutis olemas on. Samuti üks avastusi, mis oli minu arvates tõeliselt hea sisuga film: lugu kobakäpast pangaametnikust nimega Christopher Cross - keskealine talumatu naisega elav üdini altruistlik, kuid kurbusest nõretav meesterahvas - kohtub juhuslikult ilusa, kuid kergemeelselt manipuleeriva naise Kittyga, kel on aga oma kaaslane juba olemas...Filmi tegi minu arvates heaks mitu momenti:
a) ilmselt võtmestseen, kus Chriss saab teada, et Kitty on teda petnud ja on temaga vaid mänginud ja raha välja petnud, kuid oma kinnisideedes sulgeb ka selle eest silmad ning on valmis kõik unustama, paludes Kittyt endaga abielluma: kuni Kitty (keda Chriss arvab nutvat, kuid kes tegelikult vastupidi: naerab!) ei suuda sellele enam vastu panna ja paiskab kõik välja:
"I'm not crying you fool, I'm laughing! Oh, you idiot! How can a man be so dumb?
I wanted to laugh in your face ever since I first met you. You're old and ugly and I'm sick of you..."
mispeale ühel hetkel üdini andestav-armastav Chriss murdub ning kellest jääb järele vaid viha, obstsöönne viha ('viha' pole isegi õige sõna, pigem midagi hullumeelsuse laadset): Chriss tapab Kitty.
...kuid Chrissi asemel läheb hukatusse ja mõistetakse süüdi hoopis Kitty boyfriend Johnny, keda Chriss igasuguste süümepiinadeta ise Kitty kannatustes süüdlaseks peab. Kuid filmi lõpupoole hakkab ka Chrissile kohale jõudma kõige traumeerivam asjaolu: Kitty sõnad - olgu Johnnyga kuidas on, kuid Kitty oli algusest lõpuni kiindunud Johnnysse, mitte aga Chrissi; mispeale Chriss tahab end üles anda, kuid kelle puhul keegi enam ei usu, et Chriss võis olla tapateo ohver. Ka ebaõnnestunud enesetapukatse ei jäänud proovimata.
b) teine key-scene oli minu arvates filmi lõpuosa, kus Chriss, kes harraskuskunstnikuna osutus muuseas üliandekaks maalikunstnikuks ja kelle teoseid müüdi petetuna (ja Chrissi eneseohverduslikust nõusolekust) Kitty nime all, jalutab mööda kunstinäitust külastavatest möödakäijatest, kes kiidavad Chrissi teoste kvaliteeti ja hinda taevani: mille peale Chrissil silm ka ei pilgu. Tema unistused kunstnikukarjäärist, rahaline olukord, kõik - tema elu - oli muutunud mõttetuks.
Siinkohal tegevusetus, külm süütunne, rahuandmatud minevikukajad (pealtkuuldud Kitty sõnad Johnnyle: "Cheepers, I love you, Johnny!") - kõik see oli muutnud Chrissi apaatseks, üksnes surma ootavaks koguks, kes oli juba niivõrd tundetu, et ei suutnud enam isegi peale tuima tänavaid mööda lonkimise isegi enesevihkamist-emotsiooni välja näidata, oma kunstnikuunistuste täitumise märkamisest rääkimata.
b) ning kolmas moment: vaataja omapoolne hoiak. Vähemalt minu puhul. Alguses kui peategelane Chriss on pigem kaastunnet äratav, siis peagi muutub tema tahtmatu rumalus ka vaatajale vastikuks, ning filmi lõppedes on ka peategelasest üsna ükskõik, et mitte suisa põlastav arvamus.
Pluss, nagu minu arvates paljude 'vanemate' filmide puhul ikka, nauditavad võtted ja kaader-kaadrihaaval põhjalikult läbimõeldud stseenid. Ei olnud kunstlikkust, vaid loomulikkus, aga see loomulikkus oli oma meisterlikkus niivõrd nauditav; justkui tüdrukutel teinekord meik, mis on kõige ilusam siis, kui sa tead, et see on olemas, kuid see ei paista otseselt silma - nii ka filmis.
Antud filmis mainitud stseen Chrissi ja Kitty-vahelisest vestlusest ja sellele järgnevast tapatööst on youtube'is üleval siin (nagu ka kogu film; ehkki ma ise soovida jätva kvaliteedi tõttu youtube'ist kunagi täispikke filme ei vaata).
Psycho (1960)
Järgmine film on Hitchcocki "Psycho". Sisu ma siin taaskord lahti jutustama ei hakka, sellel poleks mõtet ja pealegi rikuks filmielamuse neil, kes seda veel näinud pole ja kavatsevad vaadata (teinekord annab eelnev sisukokkuvõte pigem filmile juurde, ma usun, näiteks Scarlet Street'i puhul). Kuid ometi kuulub see kahtlemata minu küllalt väheste vaieldamatute lemmikute hulka, nagu ka eelnimetatud. Sellest sain aru ennekõike siis kui sattusin telekast peale originaali nägema ka Gus Van Sant'i 1998. aastal tehtud remaike'i: mis kaader-kaadrilt oli sama, kuid mis võrreldes Hitchcockiga täiesti külmaks jättis.Oma teose "Enjoy Your Symptom" lõpupeatükkides arutleb Slavoj Žižek Hitchcocki fenomeni üle: Hitchcocki huvitas teatavasti psühhoanalüüs, nõnda püüdis ta seda ka oma filmides rakendada, neid momente, mis inimestele mitteteadlikult on justnimelt need kõige mõjuvamad... tema meetod ei olnud mitte nii, et süžeeliin, millele tippida juurde pisi-sündmusi üheks tervikuks, vaid pigem vastupidi: pisi-tervikud, momendid-kaadrid, mida siduda üheks terviklikuks süžeeks. Niisiis ongi tulemus teada: sa võid kaader-kaadri-haaval teha justkui täpselt sama filmi, samade sündmustega, samade kohtadega, kuid see pole enam see, sest Hitchcocki filmide mõju ei ole mitte niivõrd storyline'is, vaid üksikutes kaadrites, mille Hitchcock'ilikku eripära ja tunnetust on teinekord suisa võimatu nõnda tabada... - vähemalt mina saan sellest nõnda aru (suurelt osalt läbi Žižeki arvamuse).
Pluss näitlejatöö: kui võrrelda 1998. aasta versiooni ja 1960. Hitchcocki 'originaali', siis ilmselt ei kahtle keegi, et Hitchcocki valitud võtted on asendamatud. Nii näitlejate kui enamus pisidetailide poolest. Kasvõi see, kuidas Marion Crane (näitlejana Janet Leigh) sõidab tihedas vihmasajus ja kuidas ta end äkitselt kõrvalteelt Bates'i motelli eest leiab (säilitades selle hämara-müstilis-sünge meeleolu, mis 1998. aasta versioonil sel tasemel minu arvates selgelt kaduma oli läinud); või Norman Bates'i oskuslikult mängiv Anthony Perkins, kes on võrreldes remake'iga justkui omas kestas ja vaatajal ei teki justkui kõhklustki, et too tegelane on psyco; justkui Anthony Perkinsi puhul polekski tegu näitlemisega.
Jne.
Rear Window (1954)
Jah, taaskord: Alfred Hitchcock. Selle filmi kohta ei oskagi suurt öelda, võrreldes eelnevatega ei olnud ta minu arvates pooltki nii hea, kuid kohe kindlasti mitte halb. Kui eelnevad olid filmid, mida vaataks veel... ja veel... siis "Rear Window" puhul päris nii ei ole: hea film, kuid minu arvates pigem ühekordseks vaatamiseks, või vähemalt äsjanähtuna ei kipu teist korda vaatama (samas kui "Gone with the Wind" puhul oli esimane mõte: tahaks kohe uuesti vaadata!).Filmi üks omapära on ehk see, et peategelane (James Stewart) ei lahku kordagi oma ruumist (jah, välja arvatud filmi lõpuosa), olles murtud jalaga naelutatud oma korterisse ja suures toas asuvasse ratastooli. Nõnda mängib film üksnes vaatemängul, millesse L. B. 'Jeff' Jefferies (James Stewart) ise otseselt sekkuda ei saa: peale teiste suunamise, (läbi binokli) vaatamise ja telefonisideme kaudu. Kõlab ehk triviaalsena, ehk mitte väga originaalsena, kuid Hitchcocki puhul on siiski tegu omaette meistriteosega;
lisaks on veel kasulik kõrvale lugeda Žižeki teostes peatükke nagu nt "The case of the missing gaze" (Enjoy Your Symptom, lk 228-231), "The Impotent Gaze and Its Guilt" (The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality, lk 73-75) vms.
Lõppu üks filmist tuntud ja minu jaoks lemmik-stseen Lisa Carol Fremont'i (Grace Kelly) ja Jefferies'i (James Stewart'i) suudlusest:
Mõistate, miks ma pean Hitchcocki geniaalseks!?!:)
Lisaks:
...vaatasin ära ka nt Hitchcocki "To Catch a Thief" 1955. aasta versiooni, mida ei oska kuidagi kommenteerida; mulle isiklikult ei avaldanud väga muljet, ehkki mõni stseen oli hää (hääletu 'karje', nagu ka filmis "The Birds"; hetk, mil "keel jääb kurku kinni", mis iseloomustab minu arvates hulga traagilisemat momenti kui lõplik eneseväljendus).
Enne seda, juba jupp aega tagasi, sai vaadatud Hitchcocki filmi "Vertigo" (1958) - ja see juba oli midagi; minu arvates suures seda laadi film, mis mängib lõpukaadritel (nagu C. Chaplini "City Lights" (1931), mille loen kindlasti algulmainitud kolme lemmikfilmi sekka!!!). Vertigo - seda peab ise nägema, soovitan soojalt; minul vähemalt lõi filmi lõpp nii mõnegi judina läbi selja.
Ja et mitte jäädagi siia neid üles lugema, siis kindlasti mainin ära ka Roberto Rossellini "Stromboli" (1950), mille vaatamiseks sain tõuke Žižeki teosest Enjoy Your Symptom!. "Stromboli", peaosas Ingrid Bergman, lugu sõjapõgenikust nimega Karin, kes ainsa võimalusena põgenikelaagrist pääsemiseks satub vulkaanisaarele nimega Stromboli. Selleks peab ta sundkorras abielluma sealse mehega, kes temasse n-ö esimesest silmapilgust armunud on. Hiljem, saarele kohale jõudes, pole aga enam tagasiteed ja üha enam hakkavad ilmnema Karini ja tema mehe ning saareelanike vastuolud ja kultuurilised konfliktid.
Siingi on võtmestseeniks lõpukaadrid, kus ateistlik Karin, kes külast põgenedes ja püüdes teisele poole vulkaanisaart pääseda, kus olevat veel üks küla ja ehk lootus paremale elule kui seljataha jäänud talumatu mees, kes ta muuseas viimses ahastuses ukse taha naelutas (kuid kust Karinil õnnestus siiski pääseda), hüüab Karin põgenedes isiksuseta "Jumala" poole, et too teda aitaks ja talle ses lootusetus olukorras jaksu annaks...
Me ei tea, mis saab edasi. See filmi lõpp-punkt on justkui punkt inimelus, kus säärases ühiskonnast väljaarvatud ja identiteedi kaotanud isiksusel on kaks varianti: võtta omaks kumbki sümboolne staatus (minna tagasi mehe juurde ja leppida, või püüelda edasi - mis on samavõrd lootusetu), või, jah, kolmas variant: enesetapp. - ühel hetkel peab tegema asjaosaline radikaalse otsuse. Enne seda aga: lõppes film. Kuid see, mil viisil oli näidatud Karini lootusetut olukorda, tühja karjet jumala poole (jumala, keda Karin ei usu)... - see oli minu arvates niivõrd meisterlik, et "Stromboli" on samuti üks mu vaieldamatuid lemmikfilme.
Samuti sai vahepeal vaadatud David Lynchi filmi "Blue Velvet" (1986), mis mulle siiski suuremat muljet ei jätnud. Ta oli vaadatav, huvitav, lugedes Žižekit - ka esmapilgul märkamatuks jäävate 'Hitchcock'ilike' momentidega, kuid kokkuvõtteks... - sama moodi nagu "Rear Window" puhul: teist korda ei kipu vaatama. Kui, siis alles peale mõne aja möödumist.
Ka "Who's Afraid of Virginia Woolf?" (1966), peaosas Elizabeth Tayloriga, sai ära vaadatud. Hea film; suhted, mis oma absurdsuses püsivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiripeal, kus elu ja mäng segunevad: film, mis on vaadatav kogu oma kestuses ning mille võlu on just neis detailides...! - kuid ma ei hakka seda siinkohal rohkem lahti seletama. Ei oska. Sest pealtnäha pole selle filmi kohta mul otseselt midagi öelda, seda peab ise nägemata. Kahtlemata väärt vaatamist ja ühtlasi film, millel on samuti täiesti omaette meeldejääv psühholoogiline mõõde nagu enamus eelmainitutel.
Praeguseks vist ongi kõik. Kasvõi iseendale väike "filmipäevik", millele tuleb loodetavasti ühel hetkel lisa, sest avastada on veel palju. Uskuge mind, sel ajal tehti häid filme; kes pole näinud, soovitan vaadata.
Lõppu toon ära mõned minu lemmikfilmid:
Gone with the Wind (1939)
Scarlet Street (1945)
Psycho (1960)
Vertigo (1958)
City Lights (1931)
Stromboli (1950)
ja lisaks eelmainitutele kindlasti (ütleks, et siinkohal suisa paremusjärjestuses):
Solaris (Tarkovsky, 1972)
Before Sunrise (1995)
Dogville (2003)
The Hours (2002)
The Magnificent Rebel (1960)
The Aviator (2004)
The Truth about Cats & Dogs (1996)...
Filmid, mida ma pole veel näinud (kui, siis vaid jupiti), kuid mida tahaks lähemal ajal ära vaadata, on nt:
David Lynch "Mulholland Drive" (2001)
Alfred Hitchcock "North by Northwest" (1959)
Aitäh tähelepanu eest:)
No comments:
Post a Comment