Peatatud...

...neiu K. kirjutas oma blogis hiljuti peatatud minuti tundest. Hämmastav, kuivõrd minagi just tolle sissekande lugemisel ilmselt seda sama tundsin (õigemini: enne lugemist). Hetk oli justkui peatunud. Öine aeg, tirin siin üht Hitchcocki lühifilmi (noid 30-minutilisi "Hitchcock presents" filme), ja et protsess oli kusagil poolepeal, ei tahtnud seda une tõttu enam katkestama ka hakata. Sirvisin kõrvale T. S. Elioti "Valitud esseesid". Ja... kui ühel hetkel, mil mõtlesin magamaminemisele, teades, et ma seda niikuinii veel ei tee, - siis aeg ühel hetkel justkui peatus: sest tegelikult pole mulle hetkel üldse määrav, millal ma magama lähen. Ja see on jubehea tunne!
Teiseks tundmuse põhjuseks oli arusaam ühe mind painava asjaolu kohta: praeguses küllaltki keerulises olukorras tunnen end olevat mõnevõrra stressis, kõik see ebaselgus jne... kuid siis, Elioti lehitsedes, tabas mind sellest stressist mõneti vabastav tundmus-mõte: mis ka ei juhtuks, tõenäoliselt on mul alati - ühel või teisel viisil - võimalik tasapisi läbi lugeda-sirvida oma tagasihoidlik raamaturiiul (ehkki tahaks seda kangesti juba suisa pisikeseks-isiklikuks lemmikraamatute koguks nimetada); ja see on vapustav teadmine!

Sest milline nauding oli Elioti sirvida. Mõelda, et tõenäoliselt saan ma selle ühel hetkel loetud. Teosest vilksas läbi Vergilius. Olen kunagi üht tema (st Vergiliuse) ka teost ennast sirvinud. Siit-sealt enam-vähem aiman, millest see räägib. Hea on mõelda, et ühel hetkel, ehk sarnasel rahulikul tunnil, võtan ka Vergiliuse teose ette ja alustan selle lugemist, nii nagu võtsin hetkeks n-ö aja maha (pole oluline, millal magama lähen) ja lehitsesin veidi Elioti. Nii nagu sai hiljuti mõttega taaskord läbi loetud nt Shakespeare'i "Torm" ja Puškini "Jevgeni Onegin". Nii nagu lugemise esmamulje on midagi fantastilist, kuid teistkordne lugemine tihtilugu fantastilisemgi (meenub Mihhail Lotman, kes väitis, et ta lugevat vähemalt kord aastas Hamletit ja leiab sealt alati midagi uut!).

Ma pole kindel, kas K mõtles seda sama, kuid selles seisnes minu peatatud minut. Samuti meenus hiljutine mõttevahetus papsiga. Mingil põhjusel rääkisime luuletustest. Mul oli tol hetkel Hiiumaal too Kareva "Deka" kaasa. Tema luges selle läbi. Mina päris lõppu ei jõudnud. Ehk sellest tingituna mäletan mõtteid stiilis "kuidas kirjutada luuletust?", "milliseid sõnu kasutada?"; paps näis laitvat maha sõnad, mis on "momentsed", ja eelistama n-ö ajatuid. Et näiteks "90'nda aasta Ford" pole pooltki nii hea kui näiteks sõna "liivamäe tipp"; sest 20 aasta pärast ei pruugi esimene olla kuigi tähenduslik; veelgi enam: ta mitte ainult ei ähmasta vertikaalset-ajalist piiri ja mõistmist, vaid ta on ka "vähema ulatusega". Ta on n-ö hetkeluule. Hetkeluulu. Moment. Temas pole aega. Ta on justkui tähenduseta hetk; see tähendus võib temas olla, kuid järgmisel hetkel on see kadunud. Tema tähendus ongi tema hetkelisus; ja selline hetkelisus, mis on samas tajutav vaid ajas (või midagi sinnakanti).

Kindlasti saate aru, mida ma mõtlen. Ja ma pole üldse kindel, kas mu mõtted on õiged.

See on midagi, millest ma pole veel aru saanud, ja mille kohta olen mõelnud kunagi T.V. arvamust küsida, sest ma pole kindel, kas suudan selle peale kuidagi ise tulla. Nimelt: kas aeg pigem täiendab või tühjendab sõnu? Kindlasti mõlemat. Ja seetõttu tunnen end ka plindris olevat, sest mitut moodi saab mõelda. Kas nii (nagu Cioran kirjutab oma "Lagunemise lühikursuses"; ja ka nt Nietzsche), et aja jooksul muutuvad sõnad tühjaks, tähendusetuks... teisalt aga: sõnade minevik, nende ümber moodustunud ajalugu - annab ju justnimelt sõnadele tähendust juurde!

Igaljuhul: H.K. kirjutas oma esseekogus "Katkestuse kultuur" (1996) ühe "antiajaloolise" (või kuidas seda nimetadagi?) artikli, milles ta väljendas arvamust, et selles mõttes ta "vihkab ajalugu"; tuues näite ühest mehhiklasest, kes istub oma toas ja vaatab telekat, kõrval vedelemas coca-cola purk. See on hetk. Ja oma hetkelisuses on ta niivõrd tähenduslik. See on hetk, mida tuleb tunnetada, milles tuleb elada; justkui täiuslikkus sel hetkel, mil midagi on. Sul on pilt, sul on hetk, sul on situatsioon, midagi kordumatut, ja kogu selles peitub ka tema tähendus.
Tõsi, artikli täpne mõte (sõnastusest rääkimata) pole mul enam meeles, samuti pole ka hetkel võimalust järele vaadata, sest laenasin mõni aeg tagasi tolle esseekogu neiu E-le; kuid see vast polegi oluline.


K. kirjutas, kuidas selles peatatud minutis sa justkui kuuled helisid, kuid sa ei kuule nende tähendust. Seda on muidugi raske teha, kuid siiski... mida rohkem olla hetkes, seda enam vajab see hetk tunnetamist, mitte niivõrd mõtlemist või tõlgendamist. Justkui lugedes sõnu kolme tähe kaupa, jõudes sõna lõppu, mil on algus juba kadunud. Mingis mõttes on säärased hetked kõnekamad kui nood tervikpildid, sest viimased viivad (ja tihtilugu eksitavad) meid kõikvõimalikesse... harjumustesse.


Kunagi kirjutasin ühel suvisel päeval pargis istudes ühe lühijutu sellest, kuidas võiks end tunnetada kõikjal nõnda, nagu viibiksid seal esimest korda. Justkui turistina käia mööda tuttavaid paiku, kuid samas kujutledes, et iga järgmise maja tagune on sulle siiani tundmatu. Näha kõike uue pilguga. Ühelt poolt eristada tagataustaks olevaid helisid, teisalt lastes neid lahutamatult kokku sulada. Kuivõrd harjunud oleme ju linnamüra ja autohäältega kasvõi pargis: alati kumab midagi läbi, kuni me seda enam ei märka. Või pigem: kui märkame, siis peame seda loomulikuks (mulle on endiselt uskumatu, kuidas on võimalik, et ma tihtilugu ei saa tänaval telefoniga rääkida, sest möödasõitvad autod teevad kuulmise üsnagi võimatuks)...

Ma arvan, et see on see sama hetkes olemine. Võib-olla mitte päris nii, nagu K seda mõtles, kuid ma usun, et tugev sarnasus on olemas. Ja ehkki saan täiesti aru ka tollest "ajatust" variandist, kus luuletustesse ja sõnadesse ja mõtetesse on põimitud see ajaloolisus, kus nauditavad on need arhitektuuri-kunstiteosed, mille puhul on näha, et nad on elanud (tüüpnäide: van Goghi "Talupojasaapad"), siis teisel pool on too hetke-moment: tunnet võib olla mõlemas, kuid see tunne näib olevat sootuks erinev; justkui ühes oleks igavik, teises hetk, kuid selles hetkes peidus ka killuke (või ka suurem osa kui killuke) igavikku...

Ja ilmselt see on üks põhjus, miks kunst võib peituda ka hapras pildis mehhiklasest, kes istub kodus oma teleka taga, vaatab seebiseriaali ja joob kõrvale coca-colat. See on ühelt poolt mitte-midagi-ütlev, teisalt oma kordumatusega, ja ka korduvusega: kõikeütlev.
Või inimene, kes jäädvustab fotokaameraga ühe hetke, või keegi teine inimene, kes jäädvustab omakorda seda esimest jäädvustajat. Või too hetk, mil aeg kaotab oma tähenduse ja kõik on justkui juba siinsamas alati olemas ja alati olemas olnud...

Nagu kujutlus vihmapiisast, mis ühtlasi on ka udu, meri, ookean, aur... kus üks läheb teiseks üle. Kus ajast saab ajatus. Kus ühest äärmusest liigutakse teise. Kus vihmapiisk vihmapiisana ongi kõige erilisem just selle sama vihmapiisana...
Sometimes cigar is just a cigar/ Mõnikord on sigar lihtsalt sigar.
Sigmund Freud.


Ja... kus oled Sina? Ma pakuks, et "tegelikult" pigem seal üksikus hetkes kui minevikus või tulevikus, sest viimasel juhul on tegemist siiski ennekõike kujutlusega; sina aga, oled see, mida sa parasjagu näed, ja tunned. Jah, või tahad näha, või tahad tunda. Paraku.
Veelgi enam: on see, kui püüad kaotada sellest nägemusest või tundmusest igasuguse tõlgenduse; nõnda võid sa lähemale pääseda sellele puhtale sellele, mis on ka ilma sinuta.

Kujutlegem kasvõi raskusi, ja ütleks, et suisa võimatust, püüda oma emakeelt kuulata sellisena, nagu kuuleksid seda esimest korda, ilma tähenduseta. Ilmselt on see võimatu. Kuid alles siis saaksid aru, kuidas see tegelikult kõlab. Nii nagu hiinlane, või mõni muulane, või sina ise, kes on harjunud oma keelega, ei tea, kuidas see keel tegelikult kõlab. Nõnda ei tea ka sina ise, kes sa tegelikult oled. Kes oled sa oma koera või kassi või sõbra või juhusliku möödakäija jaoks; või kes oled sa meie inimkonna või koduplaneedi ajaloos. Keegi ei tea seda. Ilmselt. Nõnda elamegi illusioonis ja peame seda, mida me näime teadvat, tõelisemaks kui seda, mida me ei tea. Enamasti sigar pole lihtsalt sigar.
Aga ehk on hoopis vastupidi?

Sel põhjusel ärkamegi tihti unest, või ärritume ärkvelolekul, kui meie ette satub mingitlaadi tõlgendamatu või vastuoluline olukord; püüdes seda siis oma "reaalse" maailmaga varjata. Püüdes varjata seda, et me tegelikult ei tea...


[ps: ma ei taha siin näida äärmusliku relativisti, või mingitlaadi pessimistina, et "igasugune teadmine on võimatu, mõttetu või tähtsusetu", pigem oli see mõtteavaldus tsiilis: ka nii saab mõelda; ja teinekord on ka kasulik mõelda...]




Lõpetuseks, too kirjutis, küll veidi poolikuna, väga segasena, aga siiski; kirjutatud maikuus 2008. aastal:

Istun pargipingil ja kuulatan helisid. Mulle meeldib pöörata tähelepanu igale üksikule helile eraldi ja siis neile korraga.

Kaks tüdrukut just kohtusid siin, otse minu silme all, ilmselgelt polnud nad võõrad. Kallistasid teineteist ja siis läksid üheskoos ühist teed...
Nii hea tunne oli seda jälgida. Ometi tundus kõik kuidagi kauge, väga kauge. Vahest pidigi tunduma - ma ei tundnud ju neid, vaid sain osa kõigest ühest hetkest..
...nende eludes, mõnest siirast märgist, mis kõneles nende sõprusest.
Inimene on sellega harjunud, kõike tuleb vaadata vastavalt oma võimetele ja eeldustele. Mõni püüab piiluda ka kardina taha ja tahes-tahtmata lõpetab hullusega. Eraldatusega, mis viimaks jätab ta ilma kõigest, mida soovis. Või vastupidi?
Kui sõnad on need, mis peaksid kõnelema meile kõigest, mis peaksid meile arusaadavaks tegema Tõe kui sellise, siis...
piisakski ju sõnadest kui need sõnade vasted - täiuslikud referendid - soovi korral võtta vastu sealt, kus iganes nad meile siis nähtavaks tulevad; olgu selleks kohaks kasvõi mõni kinnipidamisasutus, näiteks hullumaja, st maakeeli hullumaja.

Et leida Tõde, vahest peaks siis käituma hoopistükkis vastupidi? Ja ärge tulge mulle ütlema, et inimene ei otsi Tõde ega hooli sellest! Vastupidi: inimene muust ei hooligi!

Üks mees käis siin fotokaameraga pildistamas. Endal päikeseprillid ees, varjamas liigset valgust.
Mida püüdis ta leida või tabada? Nautida looduse seiskunud võnget oma käes...? Ilmselt.

Aga elu pole seisev, staatiline. Seda võib korra vaadata, kuid selles Peab peituma elu. Seepärast meeldibki mulle jälgida helisid - vahest on see üks 'lihtsamaid' võimalusi jälgida liikuvust, järgnevust - Elu.

Vahest pole me harjunud panema helisid nõndapalju sõnadesse kui ümbrust, mis neid helisid tekitab? Aga siin ongi ju konks!?
See konks on meile tuttav, kuid ometi ei suuda me sellega leppida. See ei ole nii lihtne ega saakski olla. Ning lõpp-punktiks on taas: tõenäoliselt hullumeelsus. Ilma jäämine kõigest. Või vähemalt Tõest, sellisena, nagu seda algselt otsisime!


Mina aga püüan alustada teistsugust rännakut. Umbkaudu aimata, mida ma leida tahan ja kuidas ma teed selleni võiks alustada. Ideaalis võiks nii rännaku algus kui ka lõpp ühtida, jättes selle vahele ka palju uut, mida võiks tõlgendada teelt eksimisena, kuid mida see ometi ei ole.
Taotlus on kõrge: teadvustatud siht teadvustatud ekslemisega. See koht, kuhu ma püüan teele asuda...


(tegu peaks olema sissejuhatusega millessegi, mis jäi ilmselgelt pooleli, kuid mille mõte oli umbkaudu olemas ja mida ehk kunagi lõpetada püüan... - jah, kummaline ja ebaselge tekst, ma tean)