Oh, kooliaeg, oh kooliaeg...:)

Mõnus on mõelda sellele, kuidas mõtlemine on seoses õpingutega pidevas muutumises. Selgelt on meeles esimese õppeaasta ärevus: "Kas ikka saan hakkama?" Siiani olen saanud, rohkemgi kui kenasti.

Esimese õppeaasta lõpus sai tehtud kokkuvõte (neid oli hea jagada Eevaga ja tunda koos seda sama äratundmisrõõmu, et näeme õpingutes ja kõiges selles neid samu aspekte:)):
see koosnes enamjaolt vaimustusest pungil hetkedest, mil miski justkui arvardus, avanes: "Tõesti, ma pole sellele kunagi mõelnud, aga see ju ongi nii!" (nt erinevus ajaloo ja mineviku vahel).

Teine aasta: kui esimest aastat iseloomustas ühtlasi rõõm saada uusi teadmisi, sõna otseses mõttes avastamisrõõm, justkui oleks lennanud kosmosesse ja näinud oma silmaga seda, mida varem polnud näinud, siis teise aasta juures lisandus sellele minu jaoks kaks olulist momenti:
a) ennekõike hakkasin esmakordselt ja üsna selgelt tundma, kuidas säärased õpingud aitavad mul ennast kui inimest paremini leida. Pidev eneseanalüüs ja arusaamine ("arusaamine", mis on ju tegelikult lõputu protsess), et kes ma siis lõppudelõpuks olen või võiksin olla. Ja see on fantastiline tunne: see, mil tundub, et saad endast aru (või vähemalt aimad, kuidas selleni jõuda, ja näed seda silmapiiril)!
b) loomulikult hakkasin üha selgemalt taipama ka tõsiasja, et esmapilgul lihtsad ja lühikesed teemad on tegelikult tohutult laiad ja avarad. Et kui kuulad või loed üht mõtet ja arvad, et "see ongi see põhiline mõttetuumik", siis selle tegelik sisu võib asuda üldse kusagil mujal: detailides (nt puhtal kujul minevikus, kättesaadavalt autori teostes (st mitte ümberjutustatuna vms)).

Kolmas aasta: siin ma nüüd olen. Ja ehkki kõik on nauditav, ja kui need "kõrvalised asjaolud" (nt masu! vms:P) välja jätta, siis õpingutega seoses tunnen teatavat ängi: isemoodi soovi võtta kõike rahulikumalt, sest iga pisemagi essee puhul on tunne, et iial ei suuda ma seda kirjutada nii põhjalikult kui tegelikult sooviksin.
Justkui igatsen võimalust panna aeg umbes pooleks aastaks seisma ja lugeda-lugeda-lugeda, täita need põhilised lüngad, mis praegusel juhul lahtised näivad, et siis seejärel vurada edasi. Ei, ma ei arva, et ma oleksin maha jäänud, seda vast kindlasti mitte, kuid... kõik tundub äkitselt nii suur.
Näiteks: lugesin/sirvisin just Giorgio Agambeni teost "Homo Sacer: Suveräänne võim ja paljas elu" - see kõik oli väga huvitav, kuid... kui autor mainis Kojéve'i, siis tekkis kohe lünk: mis moodi täpselt erinevus Kojéve'i 'ajaloo lõpu teooria' nt Hegeli või Fukuyama omast?
Mäletan, et H.K. rääkis temast esmesel semestril üsna põhjalikult (aines "Kultuurikeskkonna analüüs") ja et seda oli tohutult huvitav kuulata; ja ehkki ka Agamben kirjutab seoseid üsna selgelt lahti, kuid...???
...või sama teose puhul Kafka: pigem olen lugenud rohkem Kafka kohta kui Kafkat ennast. Neid tekste lugedes tekib kohe suisa ängistav tahtmine lugeda kõik Kafka teosed läbi ja need minul olemasolevad teosed Kafka kohta (nt too Deleuze & Guattari "Kafka: Väikese kirjanduse poole", mida olen sirvinud ja mis tundub väga huvitav, kuid...)...

...ehkki tegu on siiski pigem positiivse ängiga (kui sellest tingitud sessiaja stress välja arvata), siis sellegipoolest nimetaksin seda ängiks: sest eks ole ju äng see ahistatuse tunne, kus sa näed enese ees niivõrd palju võimalusi, kuid oled sealjuures teadlik, kuivõrd pisike kübeke on sulle sellest kättesaadav.
Positiivne on see, et: varem või hiljem jõuan ma ikka lugeda läbi vähemalt need raamatuid, millele praegu mõtlen (ja seks ajaks neid kahtlemata lisandub... võib-olla lõputult);
negatiivne see, et kui mõtlen Kafkale, Kojéve'ile, kasvõi Fukuyamale, mind huvitavatele psühhoanalüütikutele (Freud, Lacan, Žižek), siis... kujutan ette, millise selguse ja naudinguga võiks kirjutada esseid, olles neid rohkem lugenud, kuid ma ei saa sellele isegi mõelda, sest see on puht inimlikult võimatu.


Ja see ongi see äng, mida ma nüüd - olles justkui lõpusirgel - tunnen. Aga eks ülikool olegi ju selline: kas võrdlemisi kiiresti ja pealiskaudselt, või kordi aeglasemalt ja põhjalikumalt. Minu puhul pigem viimane: ja sealjuures ei saa ma end süüdistada pealiskaudsuses, vaid... selles paratamatuses, mille määrab tegeliku materjali hulk ja aeg, millise aja jooksul see tuleks läbi võtta (kolm aastat on vähe, võib-olla on ka kümme aastat vähe; kuidas võtta, eksole...). Siis tekib igatsus hetke järele, mil oleks suurem kindlustunne, nt filosoofia õpetaja (vms) ametikoht, kus saaks tegeleda sellega, mis huvitab ja mis ei tekita kärsitust "kiiresti paremasse olukorda pääseda" ja mille kõrval saaks rahulikult (st rahulikumalt) tegeleda õppetööga...

Selles mõttes kadestan oma ülikooli doktorante (ja magistrante), kel näib see kindlustunne olevat: neil on vähem aineid ja nad võtavad asja rahulikumalt. Rohkem süvitsi. Eks baka ongi vist suuresti selline läbijooksmine...
Oleneb muidugi. Alati oleneb. Ja ma olen sellise "läbijooksmise" vastu, kuid... olukord ilmselt peabki selline olema ja ilmselt soovin vist lihtsalt võimatut...

...tuleb leppida, võtta üks umbes sajast raamatust, mida veel kindlasti "eel-loona" lugeda tahaks, ja jätkata sealt, kuhu pooleli olen jäänud. Nautida seda. Ja nautida mõtet, et loodetavasti on mul kunagi võimalus pääseda ka selle sajanda raamatuni, mis seob kõik eelnevad paremini üheks ja mil lugemine ja loetust kirjutamine on vahest veelgi suurem rõõm kui ta varem seda oli...



ps: Hasso Krulli luuletus ETV-s.