üks nali.

Nii, ehk teate seda anekdooti optimistisit, pessimistist ja realistist?
Lugu kõlas umbkaudu nõnda: pessimist näeb üksnes pimedust; optimist näeb pimedust, kuid tunneli lõpus lähenevat valgust.
Ja realist on rongijuht, kes näeb kaht idiooti raudteel omavahel arutlemas.

Vaatasin youtube'ist intervjuud Slavoj Žižekiga "BBC HARDtalk" ja tema lisas sellele justkui veel ühe tasandi/variandi:

we see another light at the end of the tunnel
maybe another train is approaching us?


Raske öelda, mis see võiks olla, ehk samuti realistlik positsioon!?


***

Õff, kui külm väljas on!
ps: tegin muide Hiiumaal olles üsna mitmeid pilte, kuid et unustasin rõõmsalt kaabli sinna, samuti ka mälukaardi lugeja peale Win7 pealepanemist ei taha toimida, siis ei saa neid ka kusagile üles laadida:( Ehkki tahaks.
Ehk varsti saan, E-l peaks olema lauaarvutis kaardilugeja, mis tähendab seda, et saaksin läbi tolle arvuti pildid mälupulgale panna. Ehk. Kui hästi läheb.


***

Vaatasin siin taas üht videolõiku Žižekist, kus on muuhulgas juttu ka praegusest kriisist; jupp aega tagasi said EHI Tallinna saalis kokku M. Lotman, R. Raud ja J. Kaplinski ning nagu ma mäletan, on ka lisaks neile palju räägitud n-ö eetilisest kriisist. Žižek aga ütleb seal videos, et tegu pole mitte niivõrd eetilis-moraalse kriisiga, vaid süsteemi enese kriisiga (mis omakorda tingib eelmainitu). Ehkki... kokkuvõttes teeb see minu arvates sama välja. Kuid võib-olla tõesti ei tule probleemi-põhjust-tagajärge otsida mitte niivõrd n-ö vaimsetest väärtustest, vaid pigem kapitalistlikust süsteemist enesest.

Ma ei tea, kuivõrd loogiline-arusaadav jutt see siin oli. Aga kel huvi, saab ise tollele videole pilgu peale visata. Ehkki mulle see video iseenesest üldse ei meeldi: Žižek on kuidagi liiga poose-olukorda pandud vms.


Edit: ehk lisamõtted...
Juba jupp aega on räägitud sellest, millisest hetkes alates on meie planeedikese olukord n-ö taastumatu ja suuremad katastroofid vältimatud. Minu endine (ja tegelikult ka praegune) lemmik Alan Watts arvas selleks olevat aasta 1974 (kui ma nüüd ei eksi). Nüüd räägitakse muuhulgas aastast 2012. Jne jne.
Mina aga arvan, et planeet on sisuliselt määratud hukule sellest ajast, mil (mil iganes) inimesel 'arenes välja' (vms) n-ö abstraktne mõtlemine. Inimene 'loomult' on juba selline, et varem või hiljem hävitab ta planeedi, mis jääb talle paratamatult väikseks ja ühel või teisel viisil tee peale ette.
Räägitakse, et (eriti nt kristlaste poolt) maailm on nõnda fantastiline, et see on ime, et elu on nõnda arenenud nagu ta on, jne; mina arvan (ehkki see võib olla teatud mõttes vaid tagantjärele tarkus), et üldjoontes kujuneks inimkonna elu suht samasuguseks hukutavaks-segaseks-tragikoomiliseks seikluseks nagu see siiani on kujunenud. Ja et tegelikult pole siin midagi müstilist.

Teisalt aga: tehnika, kõik-kõik ümbrus muudab tohutult meie vastuvõtuvõimet, olemust, isiksust, rääkimata maailmavaadetest jne, siis... sellegipoolest arvan, et see inimesele omane 'põhituumik' jääb samaks; ja see on midagi võrdlemisi võimsat ja: egoistlikku. Selle nn tuumiku sisu peitub ilmselt nn abstraktses mõtlemises, või milleski sarnases, mis teeb ühtlasi ka kultuuri (kollektiivse mälu ja keele jne...) kui sellise võimalikuks.

Tegelikult: mõte, mida ma siin lisaks tahtsin väljendada on see, et ma ei usu, et ükski ühiskondlik kord toimiks; et leiduks püsivat süsteemi, mis suudaks inimkonda ilma kriiside-probleemideta ohjeldada, ja et teatud mõttes osutuvad kõik süsteemid varem või hiljem läbikukkunuteks. Oskus on lihtsalt valida kõige vähem ebaõnnestunum.
(järeldus: mida suuremad illusioonid, seda suurem sellele järgnev kriis!? (nt kommunism jne))

Inimene on piisavalt irratsionaalne olend, et jääb mulje, justkui inimesed ise tüdineksid ühel hetkel ka kõige 'täiuslikumast' süsteemist (kui selline asi võimalik on) ja looksid sellele vastukaaluks hoopis midagi muud, mis selle täiuslikkuse taaskord teise äärmusesse kihutab. Ja kui üks süsteem hakkab lagunema, on selle tulemuseks kriis. Ja selles mõttes pole ma üldse optimistlik ja julgen arvata, et üleüldise kaoseni pole just palju aega jäänud...

aga kes teab. See on mingis mõttes pigem intuitiivne tunnetus, mida oskaksin küll vajadusel põhjalikumalt lahti seletada, kuid samas niivõrd lai üldistus, et kahtlemata pole ma selleks võimeline ja kes teab, ehk läheb üldse (loodetavasti) teistpidi või suisa mõnd kolmandat pidi, mida keegi isegi aimata ei oska...:)

See on muuseas põhjus, miks mind hakkas huvitama... ma ei teagi, kuidas seda nimetada - poliitikafilosoofia? See, millega Žižek viimasel ajal tegeleb. Sest eks suures plaanis ja ühiskondlikul tasandil ole ju nähtaval ka üksikinimese sügavam olemus.
ps: siinkohal soovitan pilgu peale visata Alan Wattsi videole A Conversation with Myself. Mulle mõjus see küllaltki 'valgustavalt' kui seda kunagi esimest korda nägin ja siiani ei kahtle neis mõtetes, mille Watts lihtsalt, kuid oskuslikult lagedale toob:)