HK.

Keel. Käib suust sisse ja välja,
aga kus on tema koht? Kuidas saab
sinna? Keele juurde,
sõna
väga otseses
mõttes,
juuresse, juure sisse,
selle juure otsad lähevad järjest peenemaks
ja saavad lõpuks otsa, kui otsad
saavad otsa,
eks ole
see otsa
ots? Keeleotsa,
see ei tunne õieti maitset,
seal otsas on midagi täitsa mittemidagi-
ütlevat, kui nii võib öelda,
üks punkt, bindu, selles otsas
on
otsad otsas, ilmaotsata
palju algab keelest. Aga kummast otsast
seda arutada? Harutada, keel
on terav ja teeb järjest uusi
arusid, harusid, sealt edasi saab maailm
ilma maa-
ilmata maailmatuma
vägevasti, küüned kasvavad
sissepoole, keel aga käib suust
sisse ja välja
ega ole asigi?