a) tahtmata katkestada pooleliolevat downloadi, saan veel senikaua rakendada olemasolevat aega enne unedemaale siirdumist essee kirjutamisele (ega ma alati nii tubli ei ole, aga vahel siiski!);
b) loomulikult filmid ise: eriti on viimasel ajal silma hakanud Hitchcocki oskus manipuleerida filmitegelasi ja vaatajaid kaotama n-ö reaalsustaju; õigemini tekitama seda tunnet, kus reaalsus justkui kaob: sest eks ole ju üks hirmsamaid tundeid see, mil sa enam ei saa aru, kus algab mäng, kus fiktsioon, ja kus tõelisus. Võtkem kasvõi osa "Lamb to the Slaughter" (S3E28) (1958),
kus Mary Maloney (Barbara Bel Geddes) ootab koju oma armastatud meest, olles viimase saabudes tummaks üllatunud kui too teatab, et kavatseb Mary maha jätta ning plaanib lähiajal abielluda kellegi teisega.
Sündmuste keerises kujuneb lugu nõnda, et Mary satub justkui iseenesest situatsiooni, mil vaimselt väljapääsmatus olukorras virutab naine mehele lambakintsuga vastu pead: ilmselt planeerimata toda tappa, too siiski hetkega sureb.
Olukord muutub seeläbi veelgi absurdsemaks ja talutavamaks: mispeale Maryl ei jää muud 'valikut' kui surm lavastada (korraldada toas kunstlikult mulje kaklusest jne). Peagi ilmub politsei ja Mary on vahetpidamata kaadris, soovimata sealt lahkuda, et piinaval, kuid rahuandmatul olukorral ise silma peal hoida...
Mis mind selle lühifilmi puhul vahest kõige rohkem hämmastas, oligi see mäng justkui reaalsuse ja unenäo vahepeal: Mary teadis väga hästi, et olukord on absurdselt halb, ometi teeskles ta, nagu "olekski pidanud nii minema"; ühelt poolt endalegi absrudne teesklus "loomulikult ei tapnud mina oma meest!", teisalt pidevad vihjed, mis sunnivad teda kõhklema, et end tapatöö võimalikul väljatulekul natukenegi paremasse olukorda seada. Lõppkokkuvõttes: kui tapatöö jääb siiski saladuseks ja politseinikud söövad üheskoos tapariista (lambakoiva) ära, hakkab Mary ka ise olukorra absurdsuse üle naerma...
nagu meenub mulle kohe Arvo Valtoni mõte: "Halva tuju põhjustes võid alati leida koomilist."
(lk 61, Kiirustav kahetsus: mõtteteri, 1989)
Muidugi "halb tuju" on siinkohal "paljuöeldud", kuid... you'll get the point!
Tõeliselt traagiline hetk kipub alati näima pigem absurdselt naljakana, sest... vahest seetõttu, et naer aitab iseendast distantseeruda, iseendast lahti öelda, väites: see ei saa ometi minuga juhtuda, see on selleks liiga absurdne, liiga... naljakas, et olla tõsi!
Nõnda naeris Mary, kui talle kohale jõudis, et tal oli õnnestunud oma mees ära tappa; ja mitte ainult tappa, vaid veelgi enam: et teda selles ka otseselt ei kahtlustatud (vaevalt ka Mary ise seda 'tõeliselt' uskuma jäi, et oli säärase teoga hakkama saanud). Enam absurdsemaks minna ei saa. Kas pole!?
Nii. Jupp esseed kirjutatud, mõni rida ka siia blogisse, ja lõpetuseks taaskord veel üks pooletunnine lühifilm Hitchcockilt: S3E8: "Last request".
Ja siis tudule...:)
No comments:
Post a Comment