30. detsember

Selle aasta eelviimane päev ja olen siin - Hiiumaal. Küllalt ebatavaline juhtum (kusagil 3.-4-nda päevaga hakkab tekkima klaustrofoobia tunne).
Ja nagu viimastel aastatel tavaks, ja seotud ka eelneva postituse sisuga, mõlgub mul peas: oleks hea veel kirjutada viimased read ja teha viimased pildid, mis veel selle aasta sisse kuuluvad (mul on kombeks neid alati dateerida, ilmselt sellest tingituna ka see "kiiks" kuupäevaliselt n-ö viimast võtta).
Seetõttu on mul ka varem kribatud luuletusi, mis on kirjutatud just kuupäevaga 31.12; noh, näiteks:


Montmartre'is

Hei, Lautrec
maali mu inetust
ja näita maailmale
et olen samasugune
nagu teised!

Arvad tõesti,
et oled?
Räägiksid sa siis minuga? Äh? Mis?


Hetk hiljem tõmbas ta söega mõned jooned,
visandas osavalt mehe kuju ja näoilme...
Ja sinna see jäigi,
kabaree põrandale.
Liiga masendav.
Ning samas lootusrikas.

See eskiis jäigi lõpetamata.


31.12.2006




***

tõelus. sünnib unest
hommikuti kui mõtted
pole veel selged ja
seisavad sõna serval

piir. ähmane piirjoon
udune seletaja maa ja
vete kohal horisonti
tõlgendamas. see ongi

uni. lacani freudi ja
paljude teiste uni kes
tundsid ära selle mida...
[lost in translation].


31.12.2008




eraldatud.

sa vaatad mind kui kella
jah, kas ma ütlen sulle
kui kaugele oled jõudnud?


kullake. oota pisut!
(sa palusid)

ma jäin seisma.
sa ootasid.


ja tüdimusest vaatasid mujale
ning kõndisid seejärel edasi...


-
mina jäin seisma.


31.01.2009



Aa, okei, viimane on kuu aega hiljem. Nojah. Las ta siis olla kui sai siia juba kopitud.

Praegu on suht mõttelagedus; kuid... "aega veel on ju ka":/
(kõik see kõlab jaburalt, ma tean, aga... I just can't help it)

Loomingust!

Olgu, ma parem ei taha mainida, et viimasel ajal olen natuke katki. Masendushood jne.

AGA: tahtsin rääkida loomingust kui sellisest.


Ma ei taha siin anda hinnangut iseendale. Teadagi pole see alati üldsegi kiitmisväärt, eriti viimasel ajal. Kuid sellegipoolest...
ei eita ma, et olgu tulemus milline tahes, olen endas jälile jõudnud austusele loomingu vastu. Igasuguse loomingu. Loominguline tegevus on minu arvates üks imelisemaid asju, millega inimene võib hakkama saada!
Üha selgemalt tajun, kuidas vastab tõele lihtne psühhoanalüütiline tõdemus, et inimese ala- ehk mitteteadvus on suurem teadvustatud osast ja et õigemini kuulub teadvustatu mitteteadvustatu alla. Seda võiks kujutleda ringina, kus suurem ring on (ala-/)mitteteadvus ja väiksem ring selle teadvustamatu sees on too teadvustatu.

Eks ole ju tihtilugu nõnda, et inimene armastab midagi, ilma, et ta iseendale sellest aru annaks; ja lõpuks ühel hetkel avastab: aga ma olen koguaeg seda armastanud! Nõnda jõudsin ma it-st filosoofia juurde; ja filosoofiast tegelikult selle juurde, mida ma ülekõige jumaldan: tegevust, mis vähegi puutub kokku loomingulisusega. Olgu selleks kasvõi lugemine selles vallas, kuivõrd ta aitab loetust leida midagi uut... Ühesõnaga: minu kirg ei ole filosoofias mitte niivõrd olemasolevat teatavaks teha (ehkki ka seda, sest sellest ju kõik alguse saabki), vaid pigem leida selles ideederägastikus midagi oma, uut...

Ma ei taha liialt keerutada. Meenub üks suvine aeg, mil kirjutasin siia blogisse pika-laia jutu sellest, kuidas mul mõtteid ei tulnud ega tulnud ja kuidas ma siis kööki läksin ja hakkasin mõtlema, et miks see nii on, et suvisel ajal ei suuda ma tegeleda lugemisega... - vastus oli järgmine: suvi on liiga kirju, elav, inspireeriv, kui nii võib öelda, et "passiivne" vastuvõtmine (ehkki ka selles on kahtlemata omajagu loomingulisust) tundus mulle kogu selle elu juures... võrreldamatu sellega, mis tunne on näiteks kusagil pargis jalutada või tänaval inimesi jälgida. Minu jaoks ilmneb see erinevus hästi näiteks võrdluses, et: lugemisele/vastuvõtmisele keskendumiseks sobivad mulle ideaalselt vaiksed paigad, näiteks oma tuba (isegi raamatukogus ei suuda ma lugeda - oleneb muidugi olukorrast, sest teinekord loen ka tänaval jalutades); samas kui kohvikulaadsed paigad on ideaalsed selleks, et ümbrust jälgides tekitada uutele mõtetele ruumi. Inspiratsiooniks võib seda vist nimetada (jällegi: ma ei ütle, et minu 'inspiratsioon oleks midagi väärt, kuid tendents on selline, millest ma siin räägin).

Kergelt sagiv ümbrus on justkui mõtlemisele ergutav. Tähelepanu köitev. Midagi ja millegi äratav.

Meenub kohe see, kuidas H.K. oma Barthes'i "Teksimõnu" järelsõnas kirjutas sellest, kuidas ta seda esmakordselt prantsuse keeles kusagil kohvikus istudes luges ja kuidas selle teose puhul oli n-ö naudingtekstiga: loed mõne rea, vaatad ümbrust, seedid, loed jälle - naudid (vastukaaluks nn mõnutekstile, mida loed järjest, ilma pausideta). See loominguline "tõehetke tõlkehetk" (kui kasutad Kareva väljendit) ongi minu arvates see nauditav loominguline moment, mil jõutakse justkui mingile uudsele arusaamisele. Ja see ongi see, mida ma ilmselt ülekõige hindan.

Olgu, lisaks muusikale, ja viimasel ajal tantsimisele, mis on justkui midagi hoopis teistlaadi, kuid samavõrd nauditav. KUID: looming!


Kõlab paljutõotavalt, tean, kuid silmas pean ka kõige lihtsamaid "äratundmismomente". See kui sünnib midagi uut. Kas mõtteis või mingil viisil väljendatuna. Ning kui inimene teadlikult avastab iseenda jaoks sellest saadava naudingu, siis ma usun, et see on midagi, mis vajab pidevalt (et mitte öelda: lõputult) toitmist. Mina olen sellest sõltuvuses. Ma ei räägi niivõrd tulemustest, kuivõrd sellest protsessist ise. Väärtus selgub hiljem, nagu enamasti kombeks (viidates ühtlasi mu blogi pealkirjale: Eks näe. Siis aeg ei loe, kui värsil...). Seda väärtust ei pruugigi olla, laiemas plaanis; kuid see on olemas kahtlemata sel hetkel ja selle inimese jaoks, kes seda kogeb. See ongi oluline: endast midagi anda!

Mäletan, kuidas ma umbes 14 aastasena (või sinnakanti) "miksisin" kokku "muusikat" lihtsa kassettmakiga. Protsess iseenesest oli naiivselt jabur: võtsin ühe loo ja lindistasin teisele kassetile sealt sõna otseses mõttes jupikesi, teinekord kasvõi ükshaaval "trummibiite", et tekiks midagi uut. Mitu kassetti tegin täis. Mitu aastat. Tagantjärele vaadates: tulemus oli hale, kuid protsess iseenesest oli nauditav. Ma ei küsinud, miks ma seda tegin, lihtsalt tegin. Kuid nüüd ma vist tean: jällegi, ma ei taha anda sellele hinnangut, kuid üha enam mulle näib, et mingisugune igatsus igasuguse loova tegevuse juurde on minus alati olemas olnud. Kindlasti on see üleüldiselt asele omane: kasvõi konstruktorite kokkupanek (minu lemmik:))... või mistahes.

Nõnda võib seda ilmselt igaüks endale öelda. Ja kindlasti ei pärine see minu 14 aastase näide just märkimisväärsest lapsepõlvest, pigem hilisemast, kuid sellegipoolest... tajun üha enam selle siiani teadvustamata sisu, millele sain sisuliselt jälile alles sel suvel (too blogi sissekanne... kadus lihtsalt ära, ja ma olin maruvihane iseenda ja arvuti peale!).


***
Ükskõik kui suur masendus mul teinekord peale tuleb, kuid selle tulemusena õnnestub kirjutada midagi, millega näib, et esmapilgul jään enam-vähem rahule, olen ma kokkuvõttes õnnelik. Kui kunagi minu "rekord-miinimumpalk" kuus jäi kusagile 500 krooni kanti kuus (sest ma lihsalt ei suutnud tööd teha, ja tulemuspalgana ning vaba graafikuga oli hea "viilida"), siis kui ühel neist päevadest kirjutasin töö asemel ühe jutukese valmis, mis siiani tundub mulle võrdlemisi mõttekas (ehkki vajaks tõsist lihvimist), siis - see oli seda väärt. Ei, ma ei räägi "emo-juttu", et kirjanik (vms) on alati ühiskonnaheidik; pigem arvan vastupidist: 'loomuomane' loomingulisus peaks aitama ka ühiskondlikus mõttes paremini hakkama saada, vähemalt ideaalis!
Kuid ma väidan seda, et ma tohutult hindan ja naudin seda oskust ja tahet, mida inimesed nimetavad loominguliseks tegevuseks...

Täna neiu E. rääkis mulle moest. Moelooja/disainer (või kuidas seda nimetadagi) Abed Mahfouz. Fantastiline! Kleidid. Ilus. Kunst!


Ja mida ma selle postitusega tahtsin väljendada, oligi tohutult imetlust selles osas, mida ma nimetan loominguks. Olgu selleks siis filmikunst, kirjutamine (luule, ilukirjandus vms), või mood... või tants, või arhitektuur (nt Gaudi - minu vaieldamatu lemmik!), fotograafia, rääkimata maalikunstist. Ma hindan ja naudin seda väga, kõike; ja tundub, et inimesele, kes naudib loomingulisust kui sellist, tunneb ära ka selle, kus on olnud tõeliselt loominguline käsi mängus. Kasvõi too Abed Mahfouz: ma pole üldse kursis moega, kuid neid kleite vaadates, miski justkui iseenesest ütles mulle, et: see on kunst!

See ongi ilmselt see midagi, mis on igal hetkel aidanud leida mõtet, et edasi liikuda, et hingata ja tunda seda, et elad. Ning niivõrd kui naudin teiste tegusid, eks püüan ka ise millegagi kuidagiviisi hakkama saada: jah, see võib kõlada tobedalt, upsakana, kuid kinnitan, et isegi kui ma ei saa millegagi hakkama, pole ka hullu midagi. Annan parima, ja kui teinekord tundub, et midagi natukenegi õnnestus, on see seda väärt. Siiski nii halvasti ma endast nüüd ka ei arva, et ma oleks absoluutselt 'loominguvaene' inimene, samuti ka mitte seda, et mul mingeid märkimisväärseid andeid oleks. Kuid ma usun töösse ja arengusse. Ning et see tung on minus nõnda suur, siis võin jätta endast väga vastakaid muljeid: kasvõi kui nimetada ühel hetkel lõputut alaväärsust-mõttetust, teisel hetkel unistusi, mida ilmselt paljud naiivseks peaksid, kuid mida mina pean täiesti reaalselt saavutatavateks. Kunagi. Ühel hetkel. Näiteks seda, mis puudutab filmikunsti.

Ja mis vähegi käe- ja meelepärane, sellega püüan ka tegeleda. Isegi kui tulemus pole võrreldav professionaalsusega, siis "kasvõi" selle naudingu pärast, mida saab protsessist enesest. Kasvõi mõne pildi klõpsimine, mis tundub enda arvates olevat õnnestunud ja mille võiks ühel heal päeval välja A4 paberil printida ja fotoalbumisse suskata.
Või luuletusega; kunagi natuke ka joonistamisega; või klaveriklimberdustega (ka heliloojate teoste mängimine on ju teatavas mõttes loomingu kogemine - sest muusika sel (loomingulisel)kujul on see, milles mul tõesti annet pole!) - ja kui kõike avatult vastu võtta; ja püüda endast nõnda avatult ka kõike välja anda, siis tekibki tunne, et...

...kui E. andis lingi Abed Mahfouz'i kodulehele, ja seda märgates tunned äkitselt, et oled millestki suurest ja nauditavast osa saanud. Isegi kui sa tead, et see pole üldse sinu ala, kuid sa tajud seda; ja ühtäkki tunned, kuidas oled enda jaoks justkui avastanud midagi uut, hoopis uue maa-ala, mida avastada ja näha, kuidas see sama protsess toimub ka seal mandril... (ehkki n-ö tõelise moe vastu on mul alati austus olnud!).

See on midagi positiivset, mida ma armastan, mille olen enda jaoks avastanud ja milles seisneb ilmselt üks suurimaid tunge, mis paneb mind tegelema nende asjadega, millega tegelen. Ja... see on justkui pisik. Kristin kindlasti mõistab mind kui ütlen, et kasvõi kirjutamisest võib kujuneda sõltuvus, millest ei saa kunagi loobuda. Minu jaoks näib olevat see tung see, millest ma ei saa kunagi loobuda, ükskõik kuidas see tung siis ka ei realiseeruks...

ning sellele mõeldes saan aru, kuidas paljud probleemid tekivadki sellest kui midagi piirab seda tungi. Minu kirest nn loomistungi (jällegi: rõhutades tungi, mitte niivõrd loomist, sest viimasele loomingu kui sellise väärtust mina hinnata ega anda ei oska - kuid iseenesest nauditava töö ja vaeva puhul ei usu ka selle väärtusetusesse) vastu... selle loomistungi vastu võibki jääda mulje, et ma olen unistaja või arvan endast liiga palju, samas kui pigem on sellest saanud justkui eluviis. Ma ei oskaks muud moodi. Kui näiteks kaotada ära mõned alus-võimalused, kaob justkui ka pool elumõtet, pool tulevikku... siiani ma usun, et need võimalused on olemas; ja kui endal on usku ja tahet, ei saa ka teed pooleli jätta.

Ometi on sellised maailmad haprad kokku varisema; ja kerkima.
Ja eks peale loomingu on ju veel midagi, siiski olulisemat... - ja see on minu jaoks: inimesed; ning üksildus see, mida ilmselt kõige enam kardaksin. Ja võib-olla ka kardan. Ehkki ei tasu arvata, et ma üksiolemist ei kannata, kuid üksildus on see, millest siin jutt... (see juba teine teema).


Niisiis mõtlesingi siin kirjeldada seda, mida ma arvan loomingust üldiselt, nn loomingulisest tegevusest, ja selle tegevuse saaduste naudimisest ning pealtvaatamisest; ja iseenda seosest sellega. Sest minu jaoks üks nauditavamaid hetki on see, mida juhtub küll harva, mil on tunne, et olen kasvõi kirjutanud luuletuse, millega võib rahule jääda (ehkki selliseid leidub üksikuid); või foto, mis näib olevat hästi tabatud. Ja isegi kui tagantjärele ei ole need enam seda väärt, mis esmalt tundusid, siis saadud mulje on püsiv, ja endise tulemuse 'väärtusetus' rajaneb ju alati uutele, mis näitavad teed, et saab paremini...

jne:)

walking on the volcano...

I just encountered with the Lacanian Real. Twice.
The Real which resists symbolization. Blocks all thinking and every thought. Opens up a inner void. Excludes the subject from the symbolic order. Throws it into the unbearable abyss of nothingness.
Ofcourse, this is only a theoretical explanation of it, and I am not saying it was 100% like that, but... I've encountered that kind of "feeling" before and I think I know precisely what Lacan/Žižek had in mind by talking about the Real.

And there, I think, reside the two (in my view opposite, though I may be completely wrong) possible ways to "self-recovery": joiussance and the (freudian) death drive. One is the most humanly feature that makes language as such possible, and other is as it were the counterpart of it (when accepting the social order, one has to take a responsibility for what is accepted).

Dancing. - Dancing I claim can be related to both ways of regaining freedom: like Zorbas, who danced of depression (a death drive, I would say) and the dancing of "joy" in the "expressionized" sense. This is I think why sport is often adviseable in such cases. Dancing seems to be more universal.

"Don't think, just dance" - seems appropriate here. Indeed. In both ways discussed.


One of the best examples of the Lacanian Real is, I think, the ending scene form the Roberto Rossellini's film "Stromboli", where Ingrid Bergman is trapped between two symbolic "worlds" and which both were incompatible with eachother. This, I think, is precisely why one also encounters Real by the sudden change of plans, because human mind isn't that fast to make such a direct connections between the symbolic "systems" 'available'. This is also why language as such has a disharmony in itself. And the 'thing' that makes the 'symbolic fulfillment' possible is the object petit a.

The pure Real, is ofcourse, somewhat different. It lacks the object, which can be symoblized or which would even be accessible. The Real is the pure void of the subject. The pure meaningless. The pure unbearable meaningless of life. Because...
when you take the lacanian subject as the pure void, exclude it from all the inner meaning, there is nothing left... and in this case one is between two... no, three choices: jouissance as the bridge between the Real through the Imaginary to the Symbolic (in the Kierkegaardian sense), and (as I understand it) "the death drive", which actually leads to the third choice: suicide (as 'the only successful act').
But basically: we have the bad and the worst choice...
because... the direct jump from the Real to the Symbolic is humanly impossible; and there is always a 'traumatic' gap between these two registers. This gap is always embodied with the Real... the traumatic kernel which is always in the way of safety... self-indentity and... happiness...

...this I think something that might have been like to walk on the volcano as Ingrid did...


















...what a great way to put psychoanalytic theory into practice, or what!?

ps: this post is in english mainly because... it just is, okay!?! and it is not supposed to be understandable, after all - it's only a theory. it is, when you think about it.


* kirjutasin luuletuse pealkirjaga "metatasandi enesepete."


* MJ, you truly healed the world; at least you healed me!

mõtteid.

* neiu E - ta on... nii hea ja kallis inimene, et mul pole sõnu! Tema suhtes tunnen ma n-ö tingimusteta armastust: ehkki sõpruse mõttes (a friend like no other, indeed!), ja ehk teatavas mõttes see ongi kõige isetum armastuseliik, on ta minu arvates kõige parem inimene maailmas. Minu jaoks.
Jah, selleks, et seda öelda, peab inimest tundma. Mistõttu tema on kahtlemata keegi, keda ma kõigist kõige paremini tunnen. Ja seetõttu võin seda ka öelda. E, tea, et olen sinu jaoks alati olemas (ja sa tead seda niikuinii, aga siiski - seda on hea üle öelda)!

* neiu V. helistas täna (ja see oli temast nii armas!:)). Soovis häid jõule ja niisama tundis huvi, et kus olen ja mida teen. Mina magasin - seda ma talle loomulikult ei öelnud; mäletan, mida tema mulle rääkis, kuid ei mäleta täpselt, mida mina talle rääkisin.
Siit moraal: isegi kui keegi helistab sulle unepealt, ja isegi kui sisseharjunud vastuseks on "ah, mis? mina? loomulikult ei maganud!", siis oleks kasulik siiski olla aus ja öelda ära nagu asjad on, sest vastupidisel juhul on hiljem veelgi tobedam küsida: "Sa helistasid, oot, mida ma sulle siis küll rääkisin? Olin ma väga imelik?"


* vaatasin üle pika aja MJ 1992 aasta "Live in Bucharest: The Dangerous Tour" kontserti (mul selle DVD); ja ehkki olen Teda viimasel ajal fännanud ennekõike kui isiksust, ja olen seda ka siin-seal rõhutanud, siis nüüd taaskord taipasin, milline geniaalne artist ta ühtlasi oli: tants, laulud - kõik-kõik! Haruldus, sellist asja naljalt ei näe!
Pealegi: siis oli ta ilmselt parimas vormis kui kunagi varem, ja seda oli kohe näha ja tajuda (ütleks, et ka HIStory 1997 oli samal tasemel, ehkki eelistan Dangerousi, sest mul on kahtlane tunne, et HIStory puhul kasutas ta lipsynci). Ütleks, et pehmelt öeldes geniaalne (video lõpupoole - al u 6.00 (ja u 3.35!) - on pikem tantsuline osa; puhas kunst, the king of dance, I claim:); olles ühtlasi mõnd tema tantsu õppinud, siis kujutan ette kuivõrd keerulised need liigutused tegelikult on, ja loendamatutest "impersonator"itest pole teda keegi suutnud nii puhtalt järele teha... ta on kordumatu, imiteerimatu, the one and only MJ):

* Consciousness expresses itself through creation. This world we live in is the dance of the creator. Dancers come and go in the twinkling of an eye, but the dance lives on. On many an occasion when I am dancing, I have felt touched by something sacred. In those moments, I felt my spirit soar and become one with everything that exists.

I become the stars and the moon. I become the lover and the beloved. I become the victor and the vanquished. I become the master and the slave. I become the singer and the song. I become the knower and the known. I keep on dancing... then it is the eternal dance of creation. The creator and creation merge into one wholeness of joy. I keep on dancing... and dancing... and dancing. Until there is only... The Dance.
(by Michael Jackson, from the Dangerous album 1991)

* minagi olen enda jaoks avastanud tantsimise, ennekõike seltskonnatantsud:)

* tahaks kunagi osata tantsida; nii hästi kui võimalik - vähemalt anda endast ses osas parim.

* varsti saab jälle!:)

* keegi tundmatu autor on öelnud nõnda:
Dance is a delicate balance between perfection and beauty.























:)


* lõpuks ometi sain "Solarise" essee valmis. Alustasin sellega sisuliselt ju aastal 2007, mil endine Sakala Keskus lammutati; kommentaariumides ringi sobrades tekkisid paratamatult Lemi/Tarkovski "Solarisega";
esseed/artiklit lihvisin põhjalikumalt ja kirjutasin üht-teist juurde siis kui uus Solaris valmis (okt. 2009) - mõtlesin seda ka avaldada, kuid lõplik lihv jäi tegemata ja sinna ta jäi;
ning seoses Rein Veidemanni ainega sain seda n-ö kultuuriobjektina ideaalselt kasutada. Nõnda sain selle lõpuks kirjutatud, juba paar päeva tagasi. Ehkki artikkel see just pole, pigem erialane essee. Ilmselt panen siia ka selle lähemal ajal üles. Kusjuures mahupiirang oli 7 lk, nii et teinekord tuli ette kärpeid, mistõttu mõni mõte jäi väljendamata või lause lühemaks vms (omajagu teksti mahutasin kavalalt kommentaaridesse:P).

* ehkki olen täielik Žižeki fänn, siis ühe asjaga ma tema mõtetest ei tahaks kuidagi nõustuda; nimelt teose "The Metastases of Enjoyment" ühe peatüki joonealuses märkuses toodud mõttega:

When I answer the phone and an unknown voice says 'Mary, are you there?' - an obvious case of wrong number - I am always tempted (I do not actually do it, yet it was Plato who said that there are two kinds of people, those who actually do nasty things and those who only dream about doing them) - I am instantaneously tempted to give an answer that would cause panic at the other end - to say: 'Don't you know?! She's had an accident, she's just been taken away in an ambulance, it's not certain whether she'll survive!', or 'She just left in the arms of Robert!''... In cases like this I am, for a brief moment, allowed to speak as it were from a symbolic void (since - in Europe, at least - the list of numbers you have called is not attached to the phone bill): nobody will be able to identify me, so I am disengaged, freed of any responsibility for my words. (lk 83)

ma ei usu, et inimesed nii õelad on!!!

* teatavasti on minu kavandatav lõputöö seotud Žižeki ja Husserliga. Olen suvest saati Žižekit studeerinud. Tasa ja targu. Ja niivõrd kui see on mulle kirjeldamatult huvitav, tundub see mulle olevat ka samavõrd keeruline. Kuid mis peaasi: ükskord ehk saan ma sest asjast sotti niikuinii! Hehe.

* minu 'probleem' on nimelt see, et lugemisel kipun ma olema liiga põhjalik; et loetud raamatut käestpannes saaksin olla kindel, et midagi ei jäänud n-ö kahe silma vahele. Lisaks: ei saa ma muidu kui pean enda jaoks olulisemaid kohti alla joonima (tihtilugu erineva värviga; lisades ääremärkusi jne), mis on tegelikult samuti suur osa ajast.
Sellega saavutan ma selle, et loetud raamatut uuesti kätte võttes võin vabalt allajoonitud kohad üle vaadata ja saan enam-vähem aru, mida seal öelda on tahetud. Mistõttu enamus mu n-ö erialaseid raamatuid on allajoonimisest kirjud (ehkki mingitel põhjustel meeldib allajoonimist vältida ja raamat n-ö puhtana hoida). See on üks põhjus, miks on hea sedasorti raamatuid osta, mitte laenutada; rääkimata sellest, et kui raamat on minu jaoks kuidagi eriti sisukas-oluline, siis on igal hetkel kohe hea võtta ja huvitekitanud koht järele vaadata.

Niisiis ei ole minu Žižeki lugemise protsess kiiruse mõttes just kiita: suvel lugesin läbi eestikeelse tõlke "Ideoloogia ülev objekt" ja nüüd hakkan lõpetama teost "Enjoy your symptom!". Päevas paar-kolm peatükki. Tasa ja targu (mul on mingi kiiks, mistõttu ma enamasti ei suuda üht raamatut järjest üle u 15-20 lk lugeda ja ilmselt üldtuntud "enne käest ei pane kui läbi on leotud" versioonile on minul pigem vastupidi: mitu raamatut korraga käsil).
Usun, et kui Žižeki mõttemaailm hakkab arusaadavamaks muutuma, läheb ka lugemine üha kiiremini ja allajoonimised ei muutu enam niivõrd oluliseks. Ongi ju tegelikult vaja veidi tempot lisada.
Žižeki fännina on hea tuua siia teosed, mis mul temalt olemas on (ja umbkaudu see, kui vähe või palju neist lugeda olen jõudnud):

"Ideoloogia ülev objekt" (100%)
"Enjoy Your Symptom! Jacques Lacan in Hollywood and Out" (90%)
"The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality" (35%)
"The Indivisible Remainder: On Schelling and Related Matters" (20%)
"For They Know Not What They Do: Enjoyment as a Political Factor" (5%)

* naljakas, tema teostega on see naljakas lugu, et ühelt poolt tundub, et ta räägib koguaeg ühest ja samast asjast, teisalt on tunne, et seal on alati midagi uut ja kordumatut. Igaljuhul minu jaoks on Žižeki lugemine täielik nauding!:)

kristlusest.

Äsja ilmus Delfis arvamuslugu pealkirjaga "Jõulujutlustus ehk Kristlusest tuleb loobuda". Ehkki paralleelid pole minu arvates kiita, on see siiski üks märk; ja siinkohal julgeksin ma teha ühe julge ennustuse: kristlus seisab tõenäoliselt enneolematu eksistensiaalse kriisi ees, mis võib saabuda kusagil 10-20 aasta jooksul.
Ma justkui tajun seda ja olen sellele ka varem mõlnud, ning too artikkel oli üks üsna selge näide sellest, mistõttu usun, et sedalaadi artikleid hakkab aja jooksul ilmuma üha enam, nii nagu ka üha enab leidub neile vastuväiteid, ja viimastele omakorda vastuväiteid jne. Ja lõpptulemus? Ma usun, et ehkki kristlus on siiani olnud selgelt domineerivas rollis, hakkab ta üha enam ja üha järsemini oma mõjuvõimu kaotama ning teda ähvardab tõsine oht. Kas just täielikult kaduda, seda ma ei usu, aga üldjoontes jääda elama n-ö põrandaalustesse.

***

[...] "Ja mis teeb pühak metsas?" küsis Zarathustra.
Pühak kostis: "Ma loon laule ja laulan neid, ja luues laule naeran ja nutan ning ümisen: nõnda kiidan jumalat.
Lauluga, nutuga, naeruga ja üminaga ma kiidan jumalat - oma jumalat. Kuid mis tooda sa meile kingiks?"
Kuulnud need sõnad, tervitas Zarathustra pühakut ja ütles: "Mis oleks mul teile anda! Kuid laske mind ruttu minema, et ma teilt midagi ei võtaks!" - Ja nii nad lahkusid teineteisest, vanake ja mees, naerdes, nagu naerab kaks poisikest.
Kui aga Zarathustra oli üksi, ütles ta nõnda oma südames: "Ons see küll võimalik! See vana pühak oma metsas pole veel kuulnudki, et jumal on surnud!"


(tsitaat: Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra", lk 6-7; 1993)

***

Hiljuti sattusin vaatama üht Discovery ca kolmveerandtunni pikkust saadet "Understanding Sex", mis tõi minu jaoks nähtavaks veel mõne tähelepaneku kristluse ilmsete möödapanekute osas (ülejäänutes kubiseb terve ajalugu ja neist võiks kirjutada lehekülgede kaupa):

a) nimelt eksimus, et "Eeva on sündinud Aadama küljeluust"; pigem oli vastupidi: alguses oli feminiinne isepaljunev naissugu, ning meessugu ja seoses sellega ka seks kui selline tekkis alles siis kui keskkond oli piisavalt keerukas, et üks isend polnud enam võimeline üksi hoolitsema oma järglaste eest (lihtsa paralleeli võiks tuua kasvõi loomariigist, kus on ilmselt ainuvõimalik, et emas-isaslind elavad koos: emalind muneb munad, isaslind käib toitu hankimas). Jah, ma usun evolutsiooniteooriat, mis muuseas ei väida kaugeltki seda, et "ahvid peaksid ka loomaaias inimesteks muutuma vms", vaid tegu on... millegi keerulisemaga. Siin on üks hea kokkuvõte; näitamaks, et minu usk selle teooria paikapidavusse on vähegi põhjendatud (ja et tüüpiline kristlik kriitika evolutsiooniteooria kohta on üks järjekordne subjektiivselt iseenda kasuks pööratud ja teisi mitte-kristlasi süüdistav vildakas-eksitav arvamus; kristlastel puudub üldjuhul objektiivne enesekriitika, sest... ilmselt laostaks see nende usu).

b) seoses sellega ei saa minu arvates kuidagi tõsiselt võtta kristlikku argumenti, et "maailm, nii keeruline nagu ta on, ei saa olla juhus ja selle taga peab olema Jumal või mõni kõrgem olend, kes suudab midagi sellist luua!" - vastus: ei pea! Pigem on kogu arengulugu olnud täiesti loogiline ja üldjoontes suisa ainumõeldav; ning kui peaks tekkima sarnane keskkond, siis ma usun, et ta areneks enam-vähem samas suunas, vähemalt üldplaanis. Teisisõnu: see on iseenesest mõistetav, et elusloodus areneb pidevalt keerukuse suunas. Vaadakem kasvõi meie ühiskonda: kõikjal toimub lühema või pikema aja jooksul pidev n-ö komplitseerumine; ning sellel on üsna loogilised verstapostid, mis juhivad seda arengut. Üks verstapost on inimestele omase nn abstraktse mõtlemise teke, mis mingil tasandil pidavat ka loomadel täiesti olemas olema, - seda ma küll seletada ei oska, kuid see abstraktne mõtlemine ehk inimene kui sümboolne loom (animal symbolicum Cassireri järgi) seletab jumala olemasolu: poleks mõeldav inimene sellisena nagu ta on, ilma jumalata. Jumal on loodud inimese näo järgi.

Sel semestril võtsime ainet Tähendusloome fenomenoloogia, kus käsitlesime mõistete moodustumist ja teket; ning et laps võib rääkida nt kaisukaruga, siis ka täiskasvanu jaoks suhtlemine jumalaga ning jumala-isiksuse loomine (ajaloolises mõttes nn hetkejumala sünd animismis, viidates Cassireri teosele "Keel ja müüt", kus olulises õnnejuhuses nähakse sündmuse taga "jumalikku" väge vms) või veelgi enam: isiksuse kultuuriline ülevõtmine on sisuliselt võrreldes eelnevaga n-ö kökimöki.

Jne.

PS: kel huvi selle Discovery saate vastu, võite julgelt minu poole pöörduda.

*(on belief)*

"To declare 'I believe in... (Communism, freedom, nation)' means - what? It attests to my belief that I am not alone; others exist who also believe in the same Cause. As to its inherent semantic structure, the proposition 'I believe in...' is therefore reflexive - that is, self-referential; its express form (the form of an immediate relationship of the subject to the Cause) should not deceive us: to believe in a social Cause ultimately means: to believe in belief (of the others) itself.

(lk 38, paragrahv 'The Syllogism of Christianity',
'The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality',
Slavoj Žižek)

Viimane tsitaat iseloomustab kõige laiemas mõttes uskliku inimese toetumist pigem teiste uskumustele, kuivõrd iseenda uskumisele. Ja see on midagi üldinimlikku. Subjekt n-ö konstrueeritakse ennekõike Teise poolt ning samuti subjekt sõna otseses mõttes toetub ennekõike Teisele (siit minu poolehoid psühhoanalüütilisele meetodile). See omakorda põhjendab religiooni dogmaatilisust ning visa järjekindlust.
Erinevate religioonide õpetuste, käitumise, grupeeringute iseloomu jne võrdluse najal ma usun, et kõik eelnev leiaks kinnitust, kuid see on juba teine ja pikem teema;
teema, mille iseloomu ma aiman, kuid mille täpse(ma)ks analüüsiks ma praegu kindlasti võimeline pole...
(pealegi, muudki teha, aga selle võiks ju kunagi ette võtta:))

***

Samuti tahtsin siia ära tuua mõned read (või õigemini peatüki)
Friedrich Nietzsche teosest "Antikristlane":

Seadus kristluse vastu

Välja antud lunastuspäeval, esimese aasta esimesel päeval (30. septembril 1888 vale ajaarvamise järgi).

Sõda pahe vastu elu ja surma peale: pahe on kristlus.

Esimene lause. - Paheline on igat sorti loomuvastasus. Pahelisim inimtüüp on preester: ta õpetab loomuvastasust. Preestri vastu pole tarvis põhjendusi, selleks on sunnitöövangla.

Teine lause. - Iga osalemine jumalateenistusel on atentaat avalikule kõlblusele. Valjem tuleb olla protestantide kui katoliiklaste vastu, valjem liberaalsete protestantide kui ortodokslike vastu. Kristlaseksolemise kuritegelikkus kasvab vastavalt sellele, kuivõrd lähenetakse teadusele. Kurjategijate kurjategija on järelikult filsoof.

Kolmas lause. - Need neetud paigad, kus kristlus haudus välja oma basiliskimune, tuleb teha maatasa ja põlatud paikadena peavad nad olema õuduseks kõigile järgnevatele sugupõlvedele. Mürgimadusid tuleb seal aretada.

Neljas lause. - Karskuse jutlustamine on avalik üleskihutus loomuvastasusele. Igasugune suguelu põlustamine, sellele mis tahes rüvetamine "ebapuhta" mõistega on see tegelik pärispatt elu püha vaimu vastu.

Viies lause. - Preestriga ühe laua taga süüa tähendab end välja heita: sellega ekskommunikeeritakse end õiglasest ühiskonnast. Preester on meie tšandala - ta tuleb kuulutada lindpriiks, ära näljutada ja kõrbesse ajada.

Kuues lause. - "Püha" ajalugu tuleb nimetada nimega, mille ta on ära teeninud - see on neetud ajalugu; sõnu "jumal", "lunastaja", "päästja", "pühak" tuleb kasutada sõimusõnadena, kurjategija tunnusmärgitsuseks.

Seitsmes lause. - Kõik muu tuleneb eelnevast.

Antikristus

"- ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla.
Tõesti, teiste silmadega, mu vennad, ma otsin siis oma kadunuid; teise armastusega tahan teid siis armastada."

Zarathustra, Kinkivast voorusest (I, lk 51).

***

PS: religioossetelt vaadetelt olen ma agnostik; kuid ateismi kalduv agnostik. Siiski kindlasti mitte ateist. St ma ei välista võimalust "aga võib-olla on siiski kristlastel/islamiusulastel/budistidel/krišnaiididel (vms) õigus", ehkki see tundub ülimalt vähetõenäoline, kuid minu arvates siiski mitte välistamatu.


Lepitavas mõttes lõpetaks kunagi kusagilt kuuldud kergelt musta huumoriga vürtsitatud sõnade ja tegelikult ka natuke tobeda ja julgen arvata, et siiski mittekristliku mõttega:
Nietzsche: "God is dead!"
Jumal: "Nietzsche is dead!"

Aga tegelikult? Minu arvates on küsimus veenvuses. Seetõttu olengi ateismi kalduv agnostik, kuid mitte ateist; ning ka tekstist aimatavalt mitte usklik. Ennekõike loodan, et olen selles aus iseenda vastu; ja tegelikult ka teiste vastu. Sest ausus sellel kohal on minu jaoks olulisem kui sümpaatiast lähtuv teesklus.
Kui inimene on iseenda ja teiste vastu siiras, siis on ka usk siiras. Ja siis ma leian, et uskugu mida tahes, peaasi, et see tuleb temast enesest ja on seetõttu salliv ka teiste suhtes, et ei vaja teistelt kinnitust ega kaldu pealetükkivusele... Selliseid inimesi olen paraku kohanud harva. Kuid siiski. Ja selliseid inimesi austan ma tohutult!
:)

Tartu-Tallinn filosoofid!

Täna oli selline vahva päev, kus Tartu-Tallinn filosoofid said kokku, tutvusid, pidasid maha ühe viktoriini ning seejärel arutluse. Sekka mahtus ka üks lõunapaus.
Enamus üliõpilased, sekka ka mõni õppejõud (seda eriti Tallinna poolelt). Üritus ise toimus EHIs ehk Eesti Humanitaarinsitituudi aatriumis.
Pildil on võistkond "Immanuel", kus 'paremalt teine' olevat tühja kohta tähistan mina, olles ühtlasi ka pildiklõpsija. Ele tegi meie võistkonnast ka tervikuna pilti, millalgi peaksin ka selle saama. Muuseas, Immanuel võitis, tänu võistkonnale Arkansas, sest too suutis edukalt viktoriini korraldajale ära põhjendada, miks nemad (st Arkansas) ikka ei saa juhtida ja kuidas oli punktiarvestusse tulnud sisse viga, mistõttu nemad peavad jääma teisele kohale, meie esimesele. Selle apellatsiooni nad edukalt ka võitsid:)

Üks hea nali oli olukorras, kus viktoriinis küsiti filosoofilist "õnneühikut", milleks vastusena oli hedon, kuid naljatades oleks võinud kehtida ju ka promilli päeva kohta. Sellega seoses võis ka üht teises küsimuses olevat kirjeldust "lähenemisviis sidusa tähenduse võimalikkuse vastu" (täpset sõnastust ei mäleta) tõlgendada kui alkoholismi/alkoholi, ehkki tegelik vastus oli dekonstruktsioon. - järeldus: alkohol on üks kummaline asi. Minu arvates pigem negatiivne.
Meie aga, olime täiesti kained:)

Ma armastan (oma) ülikooli!

Olin taaskord üsna magamata, nagu sel semestril reedeti ikka ette on tulnud. Hommikuks oli vaja lugeda muuhulgas Samuel Becketti teost "Godot'd oodates". Ehkki viimased 50 lk läksid kiirustades, siis näidend väga meeldis! Väga meeldis! Hr L. Luks ütles, et sellest olevat ka film vändatud, tahaks vaadata, tekkis huvi...
ja nii ma siis tormasin hommikul uksest välja, et kooli jõuda. Jubekülm, nagu viimasel ajal ikka. Umbkaudu viisteist kraadi miinust. Aga saab hakkama!
Hilinemine polnudki nii hull kui kartsin: viistest minutit. Ja sisuliselt vist ainus kord, mil ma sel määral selle semestri jooksul nõnda hilinen.

Tänasega lõppes käesoleva semestri auditoorne töö ning tänased kaks seminari olidki selle (pool)aasta viimased. Hr Viik kostitas meid viimase seminari puhul veini ja piparkookidega.



Usute või mitte, kuid sisuliselt tunnen ma alati tohutult head tunnet kui ülikooli ustest sisse astun. Majas on kolm sissekäiku, igaüks omamoodi, ehkki EHI maja on mulle kõige kodusem. K-majast tihti sisenen, sest sinna on mugav riideid jätta (need hooned on kõik omavahel ühenduses). Ka inimesed saavad tuttavamaks ja muutuvad omadeks. Just sedalaadi mõtteid mõlgutades tuli uksepeal vastu Tuuli, keda ma kohe hoobilt ära ei tundnudki, sest säärase käreda pakasega on kõik nii paksult riides, et ei saa arugi, kes mütsi all peidus on...
tõesti loodan, et mul õnnestub seal hoones veel aastaid käia. Olen sõltuvuses. Õppimisest. Ja EHIst. Sest ma armastan EHI-t, ja TLU-d. Minu teine kodu, ei, pigem minu esimene kodu Tallinnas. Ja et ma suurema osa oma ajast pealinnas veedangi, siis vast minu ainus ja põhiline kodu - ülikool!

Ja inimesed. Võib-olla viimaste aktsioonidega seoses tunnen samuti kaasüliõpilastega rohkem sugulust. Ei tea. Üldiselt olen alati tundnud, ning tunnen üha enam. Nii hea on näha noori inimesi mööda treppe üles-alla sagimas, loengutesse minemas, neisse hilinemas, istumas aatriumis ja lugemas või niisama omavahel rääkimas...
täna jäi teadusseminar ära, seega istusin ka ise aatriumisse maha, et huvipärast natuke Freudi lugeda. Üks 2. kursuse filosoof tuli minuga rääkima, tõttöelda ei mäleta ma ta nime ja pole siiani osanud üle ka küsida. Rääkisime igasugustest asjadest. Ja see kõik on nii äraütlemata tore! - olla üks ühest suurest perest. Ja kõik need pisihetked, pealtnäha kõige lihtsamad hetked, kuid mulle endale isiklikult niivõrd olulised.
Koht, kus saavad kokku need, kes naudivad seda, millega tegelevad; ja kes jagavad oma kogemusi kogu selles EHIlikus interdistsiplinaarsuses:) See vist ongi EHI vaim, mis mullegi on peale tulnud... see on midagi muud kui Tartu vaim, või mõni muu vaim. See on äratuntav EHI vaim, mis elab EHI inimestes algusest peale... - ja seda vaimu peab ise tundma, seda ei ole võimalik kirjeldada. Ei ütle ka, et ta oleks parem või halvem kui mõni teine vaim, kuid ta on teistsugune, ja mulle määratult sobilik! Sest ta on soe, sõbralik, isiklik, hariv, huvitav, lõputu... jne jne. Minu EHI!
- ja siia pandud videoklipis tuleb see imeliselt välja, just see sama, millest ma siin kõnelen, see sama tunne, mis on astuda ülikooli uksest sisse, istuda aatriumis, ja rääkida kaastudengitega...!

Savisaar on värdjas!

Edgar Savisaar ja Tallinna abilinnapea Taavi Aas - täielikud idioodid! Vabandust mõneti vulgaarse väljenduse pärast, aga nad tõesti ei vääri enamat. Mõlemad panevad silmnähtavat udujuttu ja laimu ja hiilivad teemast kõrvale ja lisaks täiesti suvalt näitavad tegelikult välja, et neil on absull suva Tallinna tundengitest, nii et silm ka ei pilgu!
Kuid iseenda palka-toetusi tõstavad sekundiga. Normaalne. Igaljuhul nüüdsest olen konkreetselt Savisaare ja Keskerakonna vastane! - olin seda ka varem, kuid nüüd kui vähegi võimalus tekib, püüan töötada nende poliitika ja võimulolemise vastu. Loodan ja usun, et minusuguseid on veelgi; eriti tundub see tõenäoline Tallinna tudengite seas, sest see ei ole tõesti normaalne!

(õigustusi on palju-palju, muuhulgas see kui hr Savisaar väidab, et ehitab üliõpilastele kodukohti, kuid jätab mainimata, et need asuvad Lasnamäe kandis ja on 2.toalised ning mille üür on 5000 eeku kuus - siis kohe kindlasti pole see üliõpilastele mõeldud!
Ja Taavi Aas, kes ütleb, et ühistranspordi kulud on niivõrd suured, siis mille pagana pärast on kasvõi nood reisisaatjad palgatud - ning üldse: miks just kõige haavatavamalt sihtgrupilt nööritakse (sellegi kohta on põhjendusi palju, millest ilmselt ka peagi pikemalt kirjutan)?! jne.
selge on see, et nendel tegelastel on täiesti suva üliõpilastest!)

Esseed armunutest

On palju neid, kes armastavad kirjutamist, kuid armastavad seda nõnda palju, et peavad end kirjutamiseks lausa sundima. Justkui mozartlik nutt esmaste helide peale, mida ta lapsepõlves kuulda sai (mis on siiski vaieldav teooria). But nonetheless... see miski, mis teeb armastatust ühtlasi kardetuima.
Mina pole end veel kunagi otseselt kirjutama sundinud. Võib-olla seetõttu, et põhiliselt olen püüdnud kirjutada luuleridu. Luuletused on kuidagi... spontaansemad. Nad kas on või ei ole. Enamasti pole nad poolikud. Nad ei vaja niivõrd lõpuleviimist. Ja kui ka vajavad, ei ole see kindlasti võrreldav ilukirjandusliku kirjutamisega.

Ja mida sellest järeldada?
Mis puutub minusse, siis ühelt poolt seda, et ma armastan luuletuste kirjutamist. Ja tegelikult üleüldse igasugust vähegi loomingulist tegevust (mistõttu üks täiuslikumaid žanre võiks olla nt filmikunst - tekst-pilt-heli. Kuid see on muidugi pigem minu subjektiivne arvamus; kuidas kellelegi).
Ilukirjandust armastan ka. Selles kirjutamist armastaksin ehk veelgi rohkem... - kuid olen seda teinud harva: aukartusest ja ehk kahtlusest, mis puudutab mu võimeid või võimetust selles vallas. Kuid mida ma tahan öelda on see, et olgugi, kas inimene tegeleb selle millegagi või mitte, - tegelemine ise ei näita veel inimese kirge või kiretust selle vastu. Kirg peitub ennekõike inimeses eneses, ning ei pruugi alati leida väljendust tegudes.

Siit ka järgnevad mõtted: eks ole ju teada, et kui lähed kellelegi külla, siis kirjandushuvilisena huvitud kohe tolle raamaturiiulist ja pärid, et millised on lemmik-raamatud ja milliseid neist on ta lugenud jne...; kuid kas poleks mitte täpsem küsida: millised on need raamatud, mida ta justnimelt nimme lugemata on jätnud!?

Jah, võib-olla on need siiski harvad juhtumid; kuid endalgi on neid ette tulnud, mil riiulis seisab raamat, mida aukartusest lihtsalt ei julge veel lugema asuda. Kunagi neiu K. naljatles, et temal seisis üks Bourdieu' teos - kuid ma pole kindel, kas ka sel samal põhjusel. Ja tegelikult tõi mind selle jutuni Kristini sissekanne, kus ta kirjeldas esimesi muljeid Alain de Bottoni teosest "Armunu esseed", mis ühtlasi seostusid asjaoluga, et ta ei julenud teost kätte võtta, teades, et mina olen seda soovitanud. Ja ma arvan, et see on igaühega nii: sul on aukartus selle ees, mis on teisele tõeliselt püha. See on ühtmoodi nii peletav kui ka ligitõmbav. Sa ei ole enam teosega üksi, sa justkui ei loe seda enam üksi; vaid... seal on veel midagi. Võiks öelda, et see midagi on: ihaldatav (selle täpses psühhoanalüütilises tähenduses - joiussance).
Ja, veelgi enam, see iha on nakkav. Ilmselt täpselt samamoodi nagu ka armastus ja armastamine võib kõige laiemas mõttes nakkav olla.
See n-ö lisaväärtus, mis teeb asjast Asja.

Raamatust Raamatu. Ja kui avad raamatu kaane, siis teinekord ka...
mõttest Mõtte. Maailmavaatest Maailmavaate. Inimesest Inimese. Õpetajast Õpetaja.
Ja... Armastatu!

***

MJ filmi käisin tervelt kolm korda vaatamas. Kõik olid võrreldamatult erinevad. Kolmas kord käisin E-ga, ja Tema andiski sellele kolmandale korrale asendamatu ja uudse lisamõõtme. Niisiis saab see lisamõõde tekkida mõlemas suunas:
nii sellele, kes puutub kokku pühaga, mis kuulub algselt kellelegi teisele;
kui ka sellele, kelle jaoks see juba on püha, kuid kutsudes teistlaadi püha isiku iseenda pühapaika, saab ka pühapaik uue tähenduse.

Elulooraamatutest...

ETV-st oli ka selleteemaline vestlus-saade, mida mul sedapuhku küll ei õnnestunud lõpuni vaadata, kuid sellegipoolest usun, et enam-vähem on üldjoontes aimatav, millest seal edasi räägiti.
Mida teie neist arvate?
Mina, ühelt poolt: eks igaühel on õigus tunda huvi selle vastu, mille vastu tunneb, kui teisi oma tegudega ei ohusta vms, ja kui on lugejaid, siis ka kirjutajatel sellest kirjutada.
Teisalt: pigem leian elulooraamatutel (st elulooraamatute buumil) teatavat sarnasust saadetega nagu "Tõehetk" jne, mis pigem iseloomustab teatavat ühiskondlikku "sümptomit" elada kellegi teise elu, piiluda Teiste maailmasse, tunda õigustust iseenda inimeseksolemisele. Täpselt seda, mida ma sellega mõtlen, on mul seda praegu lühidalt keeruline sõnastada, kuid... kuidagi nii ma arvan.
Mulle meeldis see, mida Michael Jackson ütles sedalaadi asjade kohta: teda kunagi ei huvitaks see, mida Michelangelo sõi või kellega suhtles, pigem huvitaks seda see, kuidas elas Michelangelo oma kunstis. Tema poolt oli muidugi õigustatud sedalaadi arvamus: sest oli ju just (selline) ebaterve huvi see, mis Tema elu segas ja sellesse tungis. Tema oli loobunud selle jagamisest. Ja õigustatult.

Siit võiks muidugi teemat juba laiemalt jagada.

Kuid üks üldistus mul oleks: nimelt arvan lihtsalt seda, et niipea kui teose kirjutamisel/väljaandmisel hakatakse mõtlema rahale, devalveerub ka teose enese igasugune väärtus. Ja selle intuitsiooni tunneb teosest ära. Oleneb muidugi lugejast. Ja sellest, mida lugeja seal näha tahab. Vähemalt see on üks moment asja juures, millega võiks seda olukorda minu arvates kuidagi hinnata.

Siinkohal lugupidamine Kristinile, kes mulle pidevalt räägib erinevusest raha pärast kirjutamise ja kunstilise väärtuse nimel kirjutamisest. Ma üldiselt arvan, et vaevalt kirjutamisega väga raha teenib, ehkki pole (veel) kogemusi, aga... jah, olen samuti selle vastu: igasuguse raha nimel kirjutamise vastu!

Kirjutamine peab tulema kirjutajast endast. Täielikult. Kirjutades isegi siis, kui kogu kirjutatu võiks kasvõi kirjutaja endateada jääda.

***

Soovitus: selle asemel, et lugeda teiste elulugusid, mõelge/tehke iseenda elust omaette ja ainukordse eluloo; ja sellise, mis ei vaja võrdlust teistega.

Annabel Lee

Edgar Allan Poe - Annabel Lee
Üks mu lemmikluuletusi; niivõrd läheb see mulle südamesse. Ei saa vist küllalt selle lugemisest. Ikka ja jälle ülelugemisest.
Kunagi sain 35 krooni eest luulekogu Ronk, kus on kõrvuti nii inglise- kui ka eestikeelsed. Ja... see luuletus on minu arvates üks neist, mis on tõlkimatu...; juba varem sattusin youtube'is peale mõnele videole, mis on selle luuletuse põhjal tehtud, ja siin nad on, minu arvates kaks parimat;
ning see on midagi, mida ma naudin. Need sõnad, see kõla, ja tähendus. Kas saab veel olemas olla midagi... ideaalsemat!?

Esimene variant:


Teine variant:


Kusjuures kunagi meeldis see teine variant rohkem, nüüd aga meeldis esimene rohkem. Vist.

Nii, mõned filmid, mida ma pole näinud, kuid mida võiks tulevikus vaadata:

Who's Afraid of Virgina Woolf?
The Enigma of Kaspar Hauser
Hitchcock's Psycho
Shadow of a Vampire
They Live

Esimene on mul arvutis täitsa olemas ja täna-homme on sellega seoses pisuke filmielamus plaanis. Kusjuures seda filmi on väga kiidetud. Järgmisena tahaks ära vaadata Psycho. Ja kindlasti ka Lynchi Mulholland Drive'i.

natuke luuleridu.

uuesti...

sulge mu eest silmad
sest ma ise ei jõua
ei,
mitte surmaks
vaid hetkeks.

ja ärata mind taas
kui olen kõhutäie maganud
unustanud
ja uuesti loonud.


sulge mu eest silmad
sest ma ise ei jõua
ei,
[...]

ja ärata mind taas
jah, just nüüd on õige aeg!

unustatu
on uuesti loodud.


25.11.2009



***

ükskord
ütlesid midagi vahepealset
ja seal vahel
seal
seal oli midagi sealset
vahepealset
seal
mis jäi mullegi kõlama

sõnama
sa ütlesid midagi siis
ja tol korral
siin...
seal oli midagi sealset
vahepealset
sinus
mis jäi mullegi kõlama.


24.11.2009 (poolik)



***

see vaikushetk
kestab üks hetk kauem

alati
kui palud.

hoiad kinni
ja palvetad


iseeneses.


16.11.2009


[muuseas mul on tõsimeeli tunne, et... ei lähe see kirjutamine enam eriti! kuidagi... korduvad kõik mõtted/sõnad ja need, mida võiks "luuletusteks" pidada. aga... ehk on asi pühendumises, sest nii harva kui viimasel ajal on õnnestunud midagi kirja panna, on kõik sellised "lambikad"]

Tõeliselt filosoofiline vastus...

K. küsis msn-is, et mida ma arvan, kas üks inimene oleks nõus ühe asjaga või mitte?
Tõeliselt ärritavalt-'filosoofiline' vastus kõla(k)s umbkaudu nõnda:

Võib ju püstitada sellise hüpoteesi (aga peame meeles pidama, et üksnes teoreetiliselt!), et juhul kui vaadata asja vähegi objektiisest vaatenurgast ja välistada igasugused asjatud eelarvamused, mis võivad meid arvamuse avaldamises eksitada, siis Teoreetiliselt, ehk mingi tõenäosuse läbi, juhul kui midagi väga ootamatut ette ei tule ja kui rakendada meile kõiki teadaolevaid retoorilisi lähenemisviise, kuidas kedagi vähegi saaks mõjutada nii, et ta meid kuulda võtab ja et tekib teatav suhtlusahel X-ga...

K. ütleb:
räägi maalapsele eesti keeles.

s i l v e r . ütleb:
...siis võiks ölelda, et EHK oleks ta nõus!


***

Teine tänane oluliselt sisukas vestlus msnis E.ga; selgituseks nii palju, et pidin E-le külla minema, kuid oli ilge magusaisu ja mõtlesin enne poest läbi astuda (mida ma lõpuks siiski ei teinud:)):

E. ütleb:
aga kas nii sobib, et poes käid pärast? koju minnes!
sest siin saan mina sulle magusat anda

s i l v e r . ütleb:
ee...

E. ütleb:
mul on komme

s i l v e r . ütleb:
aa...

E. ütleb:
mida ma tahangi, et sa ära hävitaks!

s i l v e r . ütleb:
mm...


(kusjuures hästi head kommid olid, aitäh, kallis E!:))


***

Autoriteetsuse paradoksid - Slavoj Žižek

Mõtlesin, et prooviks tõlkida, ja siin see on [ps: ie näitab seda väga kummalisena, nii et soovitan kasutada mozillat vms]:

Autoriteetsuse paradoksid

Slavoj Žižek

Olgugi, et lausungi tõe-taotlust ei ole võimalik tema seesmise sisu põhjal tuvastada, tekib ikkagi küsimus: mis on tema autoriteetsuse aluseks? Kierkegaard on siinkohal küllaltki selgesõnaline: autoritaarse avalduse lõplikuks ja ainsaks toeks on tema enese lausumisakt: „Aga kuidas saab apostel oma autoriteetsust tõestada? Kui ta tõestaks seda füüsiliselt, siis poleks ta apostel. Peale omaenese väite pole tal mingeid muid tõendeid. See peabki nii olema; vastasel juhul uskliku suhe temaga oleks otsene, selle asemel, et olla paradoskaalne.[1]”[2] Kui autoritaarsus on ‚tagatud’ otsese füüsilise sundusega, siis pole meil tegu tõelise autoriteetsusega (nt sümboolne autoritaarsus), vaid lihtsalt jõhkra jõu esindamisega: tõeline autoriteetsus oma kõige radikaalsemal moel on alati jõuetu, see on teatav „kutse”, mis „ei saa meid otseselt millekski sundida”, kuid millele me sellegipoolest oma teatavast sisemisest sundusest tunneme end olevat kohustatud järgnema. Sellisena on autoriteetsus oma olemuselt paradoksaalne; esmalt, nagu me just nägime, on autoriteetsus rüütatud teatud lausungisse üksnes siis, kui tema sisemine väärtus on katkestatud – me kuuletume autoriteetsele avaldusele seetõttu, et tal on autoriteetsus, mitte seetõttu, et tema sisu on sügav, tähendusrikas, jne:

Autoriteetsus on eriomane kvaliteet mis, tulles kusagilt mujalt, saab kvaliteetselt ilmsiks üksnes siis kui sõnumi või tegevuse sisu on seatud erapooletuna... [...][3] Hinnata oma isa üksnes seetõttu, et ta on intelligentne, on jumalakartmatus.[4]

Ometi näib Kierkegaard samal ajal täheldavat just vastupidist õpetaja prioriteetsusele õpetuse üle: apostel – kui inimene, kelle läbi Jumala autoriteetsus saab rüütatud – on taandatud oma rolli kui mingitlaadi võõra sõnumi kandja, isikuna on ta täielikult tühistatud, ainus, mis loeb, on sõnumi sisu:

Just nagu inimesel, kes on saadetud linna kirjasaatjana, pole midagi pistmist kirja sisuga, vaid üksnes selle kohaletoimetamisega; just nagu minister kes, saadetuna võõrasse õukonda, pole vastutav oma sõnumi sisu eest, vaid kes peab selle üksnes korrektselt kohale toimetama: nii peab ka apostel olema üksnes truu oma lõpuniviidavale ülesandele. Selles seisnebki apostli iseenda elu ohverdamise olulisus, isegi kui teda pole kunagi tagakiusatud faktis, et tegu on „vaesega, kes ent siiski paljusid õnnelikuks teeb”.[5]

Apostel on seega täielikus vastavuses tähistava (signifying – tlk märkus) Repräsentanz’iga; kõigi „patoloogiliste” tunnuste kehtetuks tunnistamine (tema psühholoogilised soodumused, jne) teeb temast puhta esindaja (representative – tlk märkus), kelle selgeim juhtum on diplomaat:

Esindajate all peame me silmas seda sama, mida mõtleme siis kui kasutame näiteks väljendeid ‚Prantsusmaa esindaja’. Mida teevad diplomaadid kui nad teineteisega suhtlevad? Nad lihtsalt toimivad, suhestudes teineteisega puhaste esindajatena, ja, ennekõike, nende endi tähendus ei tohi asjasse sekkuda. Kui diplomaadid omavahel suhtlevad, peavad nad esindama midagi, mille tähendus, olles pidevas muutuvuses, peab jääma teispoole nende endi isikuid: Prantsusmaa, Suurbritannia, jne. Selles vaadete vahetusprotsessis peab igaüks neist vastu võtma üksnes selle, mida teine talle edasi annab kui puhta funktsiooni esindaja, sealjuures ei tohi ta arvesse võtta seda, kes teine pool talle inimesena rohkemal või vähemal määral meeldivaks osutub. Interpsühholoogilisus esineb siinkohal sedalaadi vahetussuhtes täieliku ebapuhtusena. Terminit Repräsentanz tuleb vaadata justnimelt selles suhtes. Tähistajat tuleb mõista kui tähenduse vastandpoolust.[6]

Selles seisnebki autoriteetsuse paradoks: me allume inimesele, kelles autoriteetsus on rüütatud olenemata tema avalduste sisust (autoriteetsus lakkab olemast see, mis ta on, niipea kui me muudame selle sõltuvaks tema sisu kvaliteedist), ometi säilitab kõneall olev inimene oma autoriteetsuse sedavõrd, kuivõrd kui ta on taandatud sõnmi neutraalse kandja staatusele, mis kannab mingitlaadi transtsendentaalset sõnumit – olles vastandiks geeniusele, mille puhul geeniuse loodud töö sisu küllus väljendab geeniuse enese sisemist personaalset rikkust. Samalaadne topelt suspensioon määratleb ülima autoriteetsuse; nagu ka Kristuse puhul: mida Kierkegaard oma Filosoofilistes pudemetes välja toob, pole piisav asjaolu kui teada kõiki detaile oma õpetaja (Kristuse) elust, kõik, mida Ta on teinud ja kõiki Tema isikupäraseid jooni, et omada õigust end pidada Tema õpilaseks – selline kirjeldus Kristuse omaduste ja tegude kohta, olles kasvõi tõeliselt täiuslik, vaatab ikkagi mööda sellest, mis teeb Temast autoriteedi; paremad ei ole ka need, kes jätavad välja Kristuse kui isiksuse ja keskenduvad üksnes Tema õpetustele, püüeldes haarata iga Tema väljaöeldud sõna tähendust – sel viisil on Kristus lihtsalt taandatud Sokrateseks, üksnes vahendajameheks, võimaldamaks meile ligipääsu igavesele tõele. Kui, järelikult, Kristuse autoriteetsus ei ole sisalduv ei Tema isiklikes omadustes ega ka Tema õpetuste sisus, siis milles see sisaldub? Ainus võimalik vastus on: tühimikus, mis asub ühisosana kahe asetuse, Tema isiklike omaduste ja Tema õpetuste, vahel; hoomamatus X-is, kus „Kristus on rohkemat kui Tema ise” – selles ühisosas, mis vastab täpselt sellele, millele Lacan annab nimetuse object petit a.

Tõlgitud ingliskeelsest teosest: Slavoj Žižek „Enjoy Your Symptom! Jacques Lacan in Hollywood and Out”, Routledge Classics 2008; alapeatükk: „The paradoxes of authority” (lk 108-111).

---

[1] Küllaltki keerukas lause, mis Žižekil näeb välja nõnda: „That has to be so; for otherwise the believer’s relationship to him would be direct instead of being paradoxical.” Tõlkisin seda otsene/vahetu-paradoksaalse suhte vastanduses, sest religioosne hüpe Kierkegaardil on teatavasti alati paradoksaalne. Ilmselt on siinkohal ka mõeldud seda, et: usklik peab alati uskuma; pole muud autoriteetsust peale sõnade.

[2] Viide originaalteose joonealuses märkuses: Kierkegaard, „On the Difference between a Genius and an Apostle”, p.105.

[3] Isiklike tõlkeraskuste tõttu jätsin tõlkimata lause: „To be prepared to obey a government department if it can be clever is really to make a fool of it”.

[4] Ibid., pp. 96 and 100.

[5] Ibid., p. 106.

[6] Jacques Lacan, The Four Fundamental Concepts of Psycho-Analysis (London: Tavistock Publications, 1979), p. 220.

mõte...

Täna oli delfis lühike arvamuslugu, kus Lauri Leesi arvates on "Võidusammas pimedas etem". Kusjuures mina isiklikult olen sellega väga päri ning ka ise sellele mõelnud: silm lausa puhkab, eriti õhtutel, kus võib samba asemele mida-tahes ette kujutada.

Ja tundub tõesti, et enamusele sammas ei meeldi. Leesi väitel tema enda tutvusringkonnast u 200st on 198 neid, kellele ei meeldi, ja kahele meeldib. Mina isiklikult ei tea samuti kedagi, kellele meeldiks, ehkki pole selle kohta otseselt "küsitlust" teinud. Ka EHI näib, et õppejõud enamuses muigavad siiani selle samba üle.

Ja mõtlesin; et: tegelikult, kuivõrd sümboolset (ja rahalist) kahju see sammas on Eesti riigile tekitanud!? Sest pigem tundub, et tegu on siiski kahju kui kasuga. Kuid tragikoomiliselt absurdne, et keegi ei taha seda tunnistada. Müstika.

...ehkki, meeldis kellegi "nii ongi" kommentaar:

nii ongi, 21.11.2009 09:07
Ma arvan, et tegelikult on see sammas eestlaste ja venelaste lepitamiseks. Et ühel ööl viiakse see pronksmehe kõrvale ära ja siis saavadki eestlased ja venelased üksteisest aru.

Või isegi ilma viimata, kirjutas ju keegi kunagi ka ühes blogis, et ainus viis kuidas seda sammast vaadata - on: läbi irooniaprisma. Ja eks võikski ju see eestlaste-venelaste ühine irooniaprisma olla lepitajaks momendiks siinsete elanike vahel.

Mis puutub n-ö sümboolsesse kahjusse, siis mida arvata samba juurde tekkinud klaasist tutvustavast plakatist, kus on muuhulgas kirjas, et: klaas iseloomustab vabaduse haprust vms (peast tsiteerituna); arvestades asjaolu, millised jamad sellega on olnud ja et sammas juba pikemat aega kustunud!?
- ei ole ju võimalik seda kuigi tõsiselt võtta, vaid üksnes irooniaga!


Ja võiks öelda, et on isegi otseselt tajuda, kuidas too rist on möödujatele pigem muigemomendiks. Seda muigemomenti nimetangi sümboolseks kahjuks; mis on paraku hüvitamatu.
Siinkohal "tänud" samba autoritele ja konkursi hindamiskomisjoni esimehele, kelleks on "juhuslikult" Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder ning kelle jaoks oli ilmselgelt otsustavaks asjaolu, et tegu on ristiga, mis sest, et keskkonda sobimatu, tehniliselt läbimõeldamatu, vildakas, vigadega jne jne... ütle veel, et religioosne usk ei pimesta ja on alati rahvale kasulik. Pigem arvan, et vastupidi.

Järjekordne irooniamoment: Eesti kui üks ateislikemaid riike Euroopas, mille pealinna keskväljakul ilutseb rist. See on tulemus kui mõeldakse üksnes: a) tänasele päevale ja b) iseendale.

fantaasia ja/või tegelikkus...

***

Kui ma ei eksi oli see loeng nimega "On Belief and Otherness", kus Slavoj Žižek tõi näiteks (multi)filmi Shrek, mis näitab suuresti tänapäevast ideoloogilist olukorda: me armastame samu asju nagu alati, kuid teises vormis; kusjuures jäädes sealjuures uskuma, et tegu ongi erineva asjaga:

Kes on seda filmi näinud, see teab, et tegu on justkui tavalise muinasjutuga ümberpööratud kujul:
'koletis' Shrek ja printsess suudlevad, mispeale printsess muutub samasuguseks roheliseks tegelaseks nagu Shrek, nad abielluvad ja elavad happily ever after...
kus draakon mitte ei sure, vaid tuleb välja, et draakon on naissoost ja saab kangelase truu kaaslasega parimaks sõbraks jne... - kui olukorda natukenegi lähemalt vaagida, pole ilmselt üllatus, et pealtnäha uue muinasjutu taga on täpselt see sama vana sisu. Nõnda ütles ka Žižek; ning seda iseloomustab (ilmselt mõneti irooniliselt) ka filmi lõpus olev laul "I'm a believer".

Oma teose "Enjoy Your Symptom!" sissejuhatuses kirjutab Žižek nõnda: "Truth is suspended in the name of efficiency: the ultimate legitimization of the system is that it works." (lk xxii)

Indeed. Oluline on see, et toimib. Pole oluline, mis on selle toimivuse taga. Meenub Kafka.


***

Et reedeti on mul kaks küllalt ettevalmistustnõudvat seminari; ja lähtuvalt oma sõltuvusest asendustegevustesse, kipub vastureedene öö venima küllalt pikaks. Nii ka seekord ja magada sain heal juhul tunnikese. Koju jõudes: kolksti tudule!
Mõne tunni pärast heliseb telefon:

emme: "Kas sa magasid?"
mina (ärevalt): "Mis kell on???"
emme: "Üheksa"
mina (endiselt ärevalt): "Õhtul või hommikul???"
emme: "Õhtul"... "Kas sa magasid"
mina: "Ee... hee... ei, loomulikult mitte!" - endalgi irooniline muie iseenda üle näol: loomulikult magasin!

Kunagi olin ma kuri kui mulle une ajal helistati. Peagi sain aru, et see on jabur: kuidas saab olla kuri selle peale kui see, kes helistab, ei või ju iial aimata, et sa just sel hetkel parasjagu unedemaale otsustasid seiklema minna...; pealegi oli tore, et emme helistas, sest päev üksjagu pikk olnud ja helistamine ühtlasi meenutas, et reedene päev on läbi ja et öö jooksul sain siiski asjad tehtud.

Mind lihtsalt üllatab see teatav liigagi selgelt läbipaistev enesepettemehhanism, mis sellises faasis tekib:
esimene intuitsioon seisneb justkui rõhutuses, et "Ei, loomulikult ei ole ma pahane, et sa mulle une pealt helistasid (kui pahandaksin - tunneksin hiljem süümepiinu, sest see pahandamine oleks ilmselgelt ebaõiglane, õigustamatu - juhul kui sind muidugi teadlikult ei terroriseerita)"; ehk teisisõnu saab see väide konkreetse kuju väljenduses: "Ei, loomulikult ma ei maganud!" - ja see tuleb niivõrd automaatselt, et ühel hetkel sa isegi ei mõtle sellele, vaid ütled seda niisama harjumusest, teinekord jääd ise ka uskuma, et ei maganud.

Tänane olukord oli samasugune, kuid väljendus mõnevõrra teisiti: küsimusega "Mis kell on? Ega mitte juba järgmine hommik???" ning selle väljendavas-ületähtsustavas hääletoonis. Selge on ju see, et kuna mul oleks niikuinii järgmine päev vaba, siis pole absoluutselt mingit vahet, kas on endiselt õhtu või juba järgmine hommik. Asjalik-ärev hääletoon on hoopis midagi, mis püüab varjata, et tegelikult ma siiski magasin, pöörates tähelepanu millelegi, mil pole tegelikkuses absoluutselt mingit tähtsust. Teeseldes ülemäära asjalikkust just seetõttu, et teadsin väga hästi, et olen kõike muud kui asjalik.

Ja see kõik ikka selleks, et ühest olukorrast sujuvalt teise kohaneda. Kohanemine aga ei saa toimuda ilma katkestuseta, see katkestus vajab säärast linki: ja link on ainus siduv moment, mis on vältimatu (a la kui ärkan uksekella peale, näen unes, et uneski heliseb uksekell jne). See link võib olla ka üksnes puhtformaalne, sisuta teesklus, lause ilma mõtteta jne.

Aga: ma ei tea; või on ka selliseid olukordi, kus ümberorienteerumine on täiesti loomulik ning vastusele "Kas magasid?" vastad südamerahuga "Jah, magasin küll, aga näed, nüüd olen üleval".
Viimases ma natuke kahtlen, sest... unest ülesärkamise puhul on ju siiski paratamatut tegu mingisuguse "ühest maailmast/(suhtlus)keskkonnast teise" astumisega. Une-loogika on teine kui igapäevamõtlemise loogika. Ühest ilma igasuguse katkestusega teise üle minna on minu arvates peaaegu võimatu. Või mis?


***

Blablabla. Ühesõnaga: ma ei oska asju lühidalt ja selgelt rääkida ning ühe lihtsa teema puhul vehin kogu sissekande ulatuses üht ja sama juttu. Ehk vabandab selle välja minu magamatus (seega vabandan ka võimalike konarlikkuste pärast). Niisiis: lähen uuesti unedemaale. Huvitavaid seiklusi mulle!

lihtsalt...

* Nietzsche kirjutas mõni aeg enne oma vaimset kokkuvarisemist (1889. aastal) nõnda: "Im Grunde jeder Name in der Geschichte bin ich." (iga nimi ajaloos olen põhimõtteliselt mina). - paljutõotav, aga hästi kõlab, eksole!?
Minu arvates oli Nietzsche keegi, kes võis endale sellist ütlust lubata, liiati veel 1889 aastal.

* Eelmine oli lihtsalt 'uitmõte', mida tahtsin kusagile jäädvustada.

* Üks film, kolm erinevat kogemust. MJ. Esimest korda meie väikese grupiga. Teist korda käisin tolle sama grupi tantsu kaemas (ja rahvale meeldis!:)) ja ka muidu filmi enese pärast; ning kolmas kord E-ga. Kõik kolm väga erinevad: esimene kui esimene filmielamus kui selline; teine: sai rohkem hetke nautida, sest mõtted ei olnud niivõrd suunatud sellele, mis tuleb, vaid sellele, mis on; ja kolmas: justkui iseenda ja E. silmeläbi, viimane asjaolu andis tunnetuse, justkui vaataks filmi esimest korda (kuidas Tema seda näeks). Vahva!

* Lõputöö. Ostsin vihiku (mis maksis muide ainult 1.80 - aga joonestuselt ning lehtede arvult minu jaoks ideaalne), et hakata tegema märkmeid lõputöö kohta. Olen seda ka varem teinud, kuid vihikusse on hea-mugav teha lühiviiteid-märksõnu. Üldine kondikava on vist enam-vähem kirjas. Loomulikult võib see töö käigus veel oluliselt muutuda. Igaljuhul: seisan vist raskema ettevõtmise ees kui esmalt arvasin.
Teema sobib hästi, aga... see näib olevat siiski küllalt keeruline.
Eks tuleb kusagilt pihta hakata.

* Tekkis jabur uitmõte: juhul kui õnnestub (st tõesti: juhul kui!) töö siiski nõnda kirjutada, et sellega rahule jään, siis... võtaks ehk oponendiks H.K.!? See oleks vahva, ja usun, et tema sobiks (sellisel juhul oleks muidugi ilmselt raske üle B saada ja bye-bye cl!), aga... see vajab kindlasti rohkem enesekindlust kui mul praegu seda on. Kes teab, kas sest tööst üldse midagi välja tuleb. Ju midagi ikka, ma loodan, aga mis, seda ei oska veel arvata...

* Homme Mariiga tantsima!:)

* Praeguseks kõik.

ideoloogiatest...

Slavoj Žižek rääkis kunagi ühes loengus ühest filmist, milles olid "ideoloogiaprillid", kus ilma prillideta näed reklaamlauseid nagu nad on: a la "Meil on parimad kingaviksid!", kuid prillidega nähti seda, mis on reklaamlausete taga; enamasti oli selleks sõnaks "Consume!"; "Buy me!" vms.
Loeng ise oli üleval youtube'is ja loengu kestel näitas Slavoj ka vastavaid videolõike. Kõneoleva loengu ja filmi peaks millalgi üles otsima.
Igaljuhul, üks tähelepanek sel teemal:

Sõitsin täna mööda ühest kasiinost, mille reklaamlauseks oli:
"Avatud ainult võitjatele!"
Ma ütleks, et nn ideoloogiaprillidega näeks asi välja nii:
"Avatud ainult kaotajatele!"

(pole vist mõtet lisada, et "avatud ainult võitjatele" kasiino lihtsalt ei toimiks ja eesmärk on ilmselgelt pigem vastupidine; täpselt samuti nagu loteriide puhul jne)

Luba, ma räägin Sulle midagi. Ma... olen endast veidi eemal. Andesta mulle see. Kohe seletan.
Nimelt nägin ma täna... midagi. Midagi sellist, mille kirjeldamiseks mul pole isegi sõnu. Ja koju minnes, justkui saatuse tahtena, tuli televiisorist üks saade loodusest. Näiteks sellest, kuidas üht liiki kilpkonnadest jõuab tuhandetest-tuhandetest merre vaid mõni üksik, kes suudab ellu jääda ja järgmistele põlvedele elu anda.
Aga... mis oleks kui sinna sekkub inimene? Või kui on midagi sarnast, sa näed tagajärge, kuid sa ei tea selle põhjust? Pealegi: kas sel põhjusel olekski enam üldse tähtsust?

Need on hetked, mil võib inimene tunda end tohutult abituna. Kindlasti mitte igaüks. Mõni vaatab vastikusega eemale. Mõni... ma ei tea, mõni jääb seisma. Mõni tõttab appi. Mõni ei oska midagi peale hakata. Ja siis jääb see teda piinama.

Mida sina sellises olukorras teeksid?

Ma tean, sa ei saa sellele vastata. Sa võid ainult pakkuda. - sest minu jutt pole selge.

Aga vahest mõistad mind kui paluksin Sinult üht kallistust? Teinekord on vaja tunda soojust. Kasvõi siis kui näed üht filmi, kus keegi niivõrd elust eraldunud inimene suhtleb nukkudega, või mõnd teist, kus inimesed ühel või teisel viisil eralduvad elust. Või lugedes mõnd raamatut, mis on vastava sisuga. Või siis kui satud sellega päriselus kokku. Või siis, kui mõtled sellele.
Kas Sinul ei tulnud tahtmine mind kallistada?

Oh, anna mulle andeks. Kallis.

Ma ei oska pidada kinni normidest, et käituda nii nagu peaks. Kas keegi üldse oskab? Tegelikult? Või on need vaid maskid, mis meil igapäevaselt ees on?

Ma ei tea, sa meeldid mulle. Kasvõi seetõttu, et mind ära kuulad. Sa meeldiksid mulle ka siis kui kuulaksid minu asemel kedagi teist. Mulle meeldib, et Sa kuulad. Mitte seetõttu, et lubaksin ka endal Sind kuulata, vaid... lihtsalt. Sa meeldid mulle, sest Sa paned mind uskuma, et Sa pole mask!
Et kusagil on veel lootust!

Aitäh!


***

Kui inimestel on religioonid, mis tõotavad inimestele surematust. Siis mina looks religiooni, mis tõotaks kõigile surematust. Ennekõike loomadele, sest nemad pole milleski süüdi!

Is it a Crime

Täiesti juhuslikult hakkas väga-väga meeldima üks laul:


Must-valge.
Hilisõhtune laternavalgus. Peaaegu inimtühjad linnatänavad. Niiskelt udune. Mõned lombid. Paar meest komberdavad baariuksest välja. Hetkeks kostub muusikat. Uks sulgub. Üksikud möödujad kiirendavad sammu. Üks naine vaatab seljataha. Üks mees tõmbab pea õlgadevahele. Keegi peatab kusagil takso. Kass jookseb üle tee.
Naine ja mees kohtuvad. Peale tantsu.


Öö on veel noor.

Mõned mõtted kirjutamisest.

Tegelikult. On kirjutamine midagi fantastilist. On mingi tunne, ja sa püüad seda kirja panna. Väga vähestel see õnnestub. Mina seda ei oska, aga ma püüan. Ilmselt nii nagu paljud püüavad. Igaüks omamoodi. Ja sellest tuleb teadlik olla: sa pole ainus.
Vastasel juhul eksid hoopis ära.

Üha enam tundub, et arvutiga on märksa mugavam ja parem kirjutada kui käsitsi, ehkki kardan, et ses arvutikirjas läheb alati midagi kaotsi. Kasvõi trükimasin oleks vahva, mis koheselt kirjutatu paberil ette näitab. Tekst arvutiekraanil ja paberlehel on siiski hoopis midagi muud.

Teinekord on raske isegi alustada. Kasvõi seda sama teksti siin. Tükk aega kaalusin, kas panna sõna "Tegelikult" järele punkti ja alustada uut lauset suure tähega (nagu ma ka tegin) või pigem piirduda näiteks punktiiriga. Et punktiir ei näe minu arvates "kirjanduslik" välja (ma tean, kirjanduslik on siin väga vale sõna!), et punktiir ei ole üht-ega-teist, piisavalt hägune, umbes nagu mõttekriips olukorras, kus kirjutaja ei ole päris teadlik, kas sõna peaks kirjutama kokku või lahku. Ehkki teinekord on punktiirid toredad ja käivad asja juurde. Kuid kindlasti mitte sõna "tegelikult" järele.


Kindlasti teate seda tunnet, mil loete midagi, ja see viib teid endaga nõnda kaasa, et tahaks sama moodi kirjutada. Ja see ei tundu iseenesest olevat midagi ületamatut. Kuid tegelikkuses? Eik Hermann ütles kunagi ühes loengus, et üks asi on kirjutada, teine asi on mõelda kirjutamisest. Ja nii ongi. Tihtilugu mõtlemine on hulga lihtsam ja loomulikum kui mõeldust kirjutamine. Justkui kaks erimaailma; nagu vaim/hing ja keha. Mõte võtab sõna kuju ja siis pole tegu enam mõttega, vaid millegi... kui ise ka teaks, millega.
Ma arvan, et ka siin tuleb olla endaga karm. Mitte üksnes ei leidu palju neid, kes püüavad kirjutada, veelgi rohkem leidub neid, kes tunnevad seda tunnet, et mis tunne võiks olla kirjutada. Kuid see pole see. Olen seisukohal, et kui sa end kokku ei ole võtnud, pole sa tegelikult kunagi midagi kirjutanud. Isegi ei tea seda tunnet, mis tunne on tegelikult kirjutada. Ma ei tea, kas mina olen kirjutanud ja kas seda isegi kirjutamiseks saab nimetada. Aga ma olen püüdnud. Ja püüan ilmselt edaspidigi. Ja seda üksnes seetõttu, et seegi on mulle hingelähedane. See kummaline kirg, mis on üksjagu ängistav, kuid teisalt: ilma selleta ka ei saa.


Ja siis tekib taas tunne: justkui oleks midagi kirja pannud, ja ei oleks ka.


Ma arvan, et inimene kirjutab siis kui ta suudab endast kirjutatu näol luua paralleelmaailma. Sellise, mis ei jäta teda kunagi rahule, mis on alati temaga. Kujutan ette, et näiteks Goethel ja Bulgakovil kindlasti oli selline maailm. Ja neid on palju. Oma püsimatuse tõttu pole ma seda nõnda tunda saanud; sest kui hakata kirjutama midagi pikemat, vajub ta taas käest... ta on kusagil olemas, aga mitte nõnda selgelt. Oh, aga see võiks olla fantastiline tunne, kui oleks nõnda... nõnda selgelt. Vist. Kui see ängistav külg välja arvata.
Äng ängiks. Ma isegi ei nimetaks seda päris ängiks. Jah, see võib nõnda tunduda, aga ma ei usu, et see ka tegelikult nõnda oleks. Ma arvan, et inimesed ise tahavad tunda end sedalaadi hetkedel ängistatuna. Et end ehk mõjutada, motiveerida. Kuid tegelikult, ma usun, tunnevad nad sellest pigem naudingut. Jouissance. Ja et seda iseenda eest varjata; kartusest tunda süüd selle ees, et tegelikult tuntakse naudingut, nimetatakse seda hoopis ängiks. Kindlasti on see nauding ängistav, aga pigem ängistav nauding, mitte nauditav äng. Rõhk sõnal nauding. Kui olla iseenese vastu lõpuni aus. Või mis?


***
Tegelikult olen ma üldse igasuguse aususe poolt. Ja kõige selle vastu, mis on võlts, poose, reklaam: kui inimene tõesti on ausana midagi väärt, ei vaja ta enesereklaami, võltse hoiakuid ega enesepette mehhanisme, et varjata oma tühisust. Pealegi: eksole ju nii, et mida rohkem tühjust, seda rohkem reklaami.
Ärge saage minust valesti aru: kindlasti ei ole aus-olemine millegi väärtolemise eelduseks; aga ma arvan, et seda tuleks kahtlemata silmas pidada. Vastasel juhul... jääb alles kest, millega sisu on rüvetatud. Olgu siis juba rüvetatud sisu, aga mitte kest. Kest ei tähenda midagi. Sisu on oluline. Ja see peaks ju olema elementaarne, eksole.


***
Mida ma mõtlen aususe all? Seda, et inimene suudab olla maksimaalselt aus ja objektiivne nii iseenda kui teiste suhtes. Et ta püüab mõista teisi ja iseennast läbi teiste.

Kirjanikud minu arvates tihtilugu pole ausad. Vähemalt mitte selles mõttes. See justkui ei kuulu nende lähenemise juurde. Heale kirjanikule on oluline hea kirjeldusvõime; ja ennekõike: tunnetusvõime. Aga mulle näib, et enamasti piirdutakse vaid iseenda tunnetamisega. Või kui teis(t)e tunnetamisega, siis üksnes läbi iseenda vaatlus-prisma.

Justkui tüüpiline romantikutüüp, kes tapab end ära niipea, kui partner ta maha jätab. Ja seal on suured tunded ning suured sõnad ning veelgi suuremad teod. Ja siis on need, kes nende kohta loevad, nendega samastuvad (kui varem pole samastunud, siis nüüd hakkavad seda tegema) ja kes varmalt sama rida astuvad... Romantika, tunneteküllane romantika.
Aga mida võiks arvata ja tunda partner, kelle nt ex endale äsja oma 'tunneteküllasuses' lõpu peale tegi ja ehk sellest ka romaani kirjutas? Seda ei küsi keegi. Või kui küsib, siis mitte kirjanik.

Mina küll ei tahaks, et keegi end minu pärast ära tapaks. See mõte on hirmutav. Fanaatiline.
Ja siit võiks liikuda selle juurde, mida nimetatakse armastuseks: kus valitseb tasakaal. Inimene on ühelt poolt lõpuni iseseisev, teisalt aga sõltuv. Ja vaid nõnda saab armastus olla vaba, olemata kummalegi poole allutatud.

Ma leian, et kirjutamist peab armastama, nõnda nagu peab armastama ka tundeid. Isegi kui see armastus on valus, sest armastus enamasti on valus.

Muidu kipub asi jääma poolikuks. Väga poolikuks.

Näiteks. Näiteks ei suuda ma lugeda küllalt haledaid enesehaletsuslikke 'noorkirjanike' teoseid, milles teema enam-vähem kordub. Ja isegi kui ei kordu, kasutatakse täpselt samu võtteid. Hr R. Raud ironiseeris kunagi nn postmodernse luule kallal: postmodernse luule tunneb ära seetõttu, et igas reas on roppus.
Selles punktis ma temaga kindlasti nõustun ja arvan, et see lähenemine on juba ammu aegunud. Samuti nagu on aegunud 'y' kasutamine 'ü' asemel jne. Miks? Esiteks jubaseetõttu, et säärane lähenemine ei saa olla siiras: siiras selles mõttes, et seal puudub igasugune isikupära, jääb alles üksnes püüd kirjutada nii nagu teised. Olla "lahe".
Ma leian, et geniaalne kunst peab olema ajatu. Näiteks šokeeriv kunst seda enamasti pole, kus tehakse asja üksnes seetõttu, et teistest eristuda. Need luuleroppused y-tähed pole enam ammu eristumised ja see pole enam šokeeriv. Ja sealmaal jääbki sisu soovida. Nii nagu ka väljendus ning vorm.

Olgu, toon näite. Mõnevõrra kummalise näite. Selleks on: fs. Fs, keda ma tohutult austan, tema 2004. aasta luulekogu oli minu arvates tohutult geniaalne. Ehkki justkui korduv, siiski väga erinev. Üldistatuna öeldes: üks lähenemine väga mitme nurga alt. Just õiged sõnad, just õige tunnetus. Ja kui seda lugesin, tundus mulle, et selle koguga on kõik selle teema kohta öeldud. Fs-i kõrvale ei mahu enam kedagi, vähemalt minu silmis, vähemal sel viisil. Ja see on hea.
Aga tema järgmine kogu? Mitte midagi uut!

Ja siit tekkis mõte: kaua võib?

Mis variandid meil on? Hea kirjandus on eksole see, millega on hea samastuda ja mis on kirjutatud vastavate tunnetega, vastavas meeleolus ja olukorras. Kirjanik teab, mida ta kirjutab.

Aga kas see on ikka teadmine kui inimene jääbki ühest asjast kirjutama? Maailm on hulga rikkam (juhul kui kirjutaja ise pole nn kliinilises depressioonis - ja siis ei saa seda ju enam üldse nimetada millekski teadlikuks või objektiivseks, vaid pigem egoistlikuks ja kitsarinnaliseks).
Nagu arvas Alain de Botton: inimene, kellel tõesti on elust siiber, ei laterda sellest koguaeg. See, kes muud ei räägi kui enesetapust, tegelikult ihkab elada ja kaastunnet; ja seda läbi paradoksaalse soovi: näha inimesi iseenda surmajärgselt nutmas ja igatsemas. See aga, kel on tõesti elust siiber ja tõesti tunneb seda, ei muuda seda tunnet enesereklaamiks, sest: see tunne on siiras.

Lühidalt, minu mõte on järgmine: ühes tundes võib kirjutada tohutult geniaalseid asju, see võib olla ka siiras, iseenda vastu aus, kuid kui see jääb muutumatuks, tekib sellesse üsna pea midagi võltsi; tekib mingi hoiak a'la "ma olen(gi) selline". - ja just sellest hetkest jääb kõik minu arvates poolikuks. Inimene sulgub iseendasse. Ta võib seda küll "paremini" kirjeldada, taibata selle nüansse, kuid see muutub ühest hetkest paratamatult võltsiks.

Ma leian, et inimene on teatud mõttes egoist; vähemalt seeläbi, et alati leiab ta enda õigustusi, mis aitavad tal paremini elada. Isegi enesetapp võib olla positiivne õigustus, juhul kui elu tõesti ei vääri enam elamist. Kirjanik võib kirjeldada seda õigustust ja iseennast. Ta võib saavutada oma omapära, kordumatu iseloomu. Ja see on tore, senikaua, kuni see on aus.
Aga ma arvan, et harva on see aus.

Kõikvõimalikud kirjanike kõnemaneerid, stiilid jne, kui neilt küsida: aga kas sa tavaelus mõted ka nii nagu räägid? Siis enamasti võib arvata, et vastus on kõhklev.
Jah, kirjandus on mingi väljalõige kogu elu komplekssusest, see essents, aga kui jäädagi kirjutama üksnes sellest essentsist, siis tekib paratamatult küsimus ja vastus sellele: elu pole nõnda ühekülgne!
Ja see on põhjus, miks paljud-paljud (eriti noored) kirjanikud-luuletajad jäävad minu arvates üsna pea kusagile pidama. Oma harjumusest olla keegi, kelle poosi nad on omaks võtnud, ei oska, suuda ega taha nad sellest enam välja tulla.

Seetõttu hea kirjanik ongi see, kes kirjeldab midagi ajatut, universaalset, ja jääb läbi ajastute püsima. Miks? Sest ta ei vaata olukorda üksnes iseenda vaatepunktist, kui tõesti püüab mõista ka teisi ja iseennast läbi teiste.

Loen Kafka "Protsess" - ja selle teeb võluvaks justnimelt see psühholoogiline moment, kus ta niivõrd hästi tabab Josef K. olukorda ka läbi teiste pilgu ja sealjuures seetõttu mõistab ka teisi. Võiks kasutada seda toredat lauset, et: ta mõistab... hukka! Alguses mõistab. Ja kui mõistab, siis on tal õigus ka hukka mõista.
Markii de Sade: sama olukord. Näiteks teoses Justine ehk Vooruse õnnetused on kristlase olukord niivõrd veenvalt esile toodud ja seda traagilisem, et Sade'il näib olevat põhjalik mõistmine nii ateistlikust kui ka religioossest vaatepunktist. Ja seetõttu ongi see niivõrd haarav. Vaevalt oleks niivõrd haarav üksnes ateistlik soigumine sellest, et kristlik moraal ei tähenda midagi. Meil on vaja vastandust, et olukord toimiks.

Nõnda ka kõige muuga. Näiteks Ciorani "Lagunemise lühikursus" on teos, mida mul oli väga raske lugeda: kogu teose vältel räägib Cioran, kuivõrd mõttetu kõik on: aga miks ta seda raamatut siis üldse kirjutab? Minu arvates tuleb siin sisse see sama poose ja siiruse küsimus: kui ta mõtleks seda siiralt, poleks ta seda teost kunagi kirjutanud!

Jah, muidugi, võib ju väita: ma näen olukorra absrudsust ja mõttetust, ja see ei välista mul seda adekvaatselt kirja panemast. Aga... aga: kui sa seda juba kirja paned, ei ole see mõttetuse ja absurdsuse kirjeldus enam nõnda siiras. Ainus siiras akt selles mõttes on enesetapp.

Senikaua, kuni inimene elab, senikaua ta elab, senikaua näeb ta elul mõtet ja tahab elada. Seetõttu ei suuda ma eriti lugeda neid autoreid ja kuulata neid bände, kes räägivad pidevalt ensetapust ja elu mõttetusest; sest: minu jaoks ei ole see siiras, vaid pigem lihtlabane poose, tähelepanuvajadus, tegelikult mõttetühjad sõnad!

Ilmselt seetõttu mulle ongi meelelähedane näiteks H.K. luule, sest ühelt poolt ta teab, mida ta räägib; teisalt, ei ole ta oma mõistlikkuses kinni ja oskab seda tunnetada. Umbes nagu filosoof tantsupõrandal pole enam filosoof. Ma leian, et nii ka kirjanike puhul, vastasel juhul jääb ettevõtmine ühel hetkel paratamatult ühekülgseks.


***
Niisiis sellised mõtted. Ausalt, ausalt, ausalt: mitte, et ma oleks õige inimene võtma sõna selles, mis on hea kirjandus või kes on hea kirjanik, aga veidikenegi "filosoofiliselt" (pigem vist: tervemõistuslikult!?) ja kõrvaltvaataja pilguga olukorda vaadates ei saanud ma muidu kui mõned säärased seigad jäävad silma - ja selleks ei ole vaja olla kirjanik.
Kui inimene elab ja tahab tähelepanu ja kirjutab ja tegelikult näeb, et seda kirjutades on ta tähelepanu keskmes (ja üksnes seetõttu kirjutabki!?)... ja kui ta kirjutab sealjuures, et kõik on nii halvasti - siis kas siin ei teki juba mingit täiesti iseenesestmõistetavat tõrget!?
Minu jaoks tekib. Ja sellest ma tahtsingi kirjutada. Sest minu arvates ja vähemalt minu jaoks aitab säärane kirjeldus eristada omavahel kirjanikke ja teoseid, mis on lihtsalt sõna otseses mõttes sisutühi-mõttetu kest, neist, kes tõesti kirjutavad seda, mida nad mõtlevad ja seda, kes nad tõeliselt on.

Ja see, mis on, on ääretult mitmekülgne, komplekssne; ja kui osata seda tõesti eneses ja teistes leida, seda kirja panna, siis see üldjuhul püsib ka läbi aegade. Ja see vajab ausust.

Et aga kirjandus tekib tihtilugu teatavatest kogemustest, kõneall olnud romantilisest eraldumisest, mis on kõike muud kui aus, siis kipub pigem nii olema, et kirjanik oma eeldustelt ja loomu poolest on kõike muud kui aus. Aga kui see piir ületada ja kui kirjanik õpib nägema, mitte üksnes kitsalt iseennast väljendama, siis võib sellest sündida midagi erakordset...


*
muuseas see vaid minu hetkearvamus. ja nagu ikka, on mu arvamused pidevalt muutumises; võib-olla mingil hetkel mõtlen, et "oi, kuidas ma sain siis mõelda!?" - aga endale tundub sedalaadi mõttekäik hetkel veenev:)