'Attention is the rarest and purest form of generosity'

* 
Tsitaat kuulub minu uuele armastatule: Simone Weil'le (pr kl hääldus: [simɔn vɛj]). Olen teda ka varem põgusalt maininud. Loen tema mõtteid (hetkel The Need for Roots) ja tunnen kuidas Ta minuga suhtleb. Tema väited pole lihtsalt väited, vaid väited, mis hõõguvad kirest; kusjuures: läbimõeldud kirest! Tundepuhangud, mis on läbinud halastamatu (enese)analüüsi ning seejärel leidnud oma koha paberil... ja mitte ainult paberil, vaid ka Simone Weil' enda tegudes.

Loen, ja näen seal omajagu fenomenoloogiat (kirjeldagem, mitte ärme seletagem), omajagu Nietzsche karmi kriitikameelt ning ausust; jah, ja samuti võiks öelda, et ka MJ-likku ennastunustavat ning siirast kaastunnet nende vastu, kel ei lähe nõnda hästi... - kangelane ja pühak ühes kestas, nagu Simone Weil' kehastust võiks nimetada - filosoofilistes terminites: Secular Saint. Taustaks võiks kõlada Beethoven. Näiteks avamäng Egmont.
Minu neli iidolit, kellest viimase lisandunu seas on Simone Weil', kes räägivad teatud mõttes justkui ühest ja samast asjast, ühest ja samas ellusuhtumisest, kuid kõik erineva nurga alt ning läbi erineva kogemusliku prisma. Läbi erineva ajastu.


*
Hiljuti lõppes teleseriaal Klass: elu pärast. Hiljaaegu vaatasin üle ka filmi (Klass) enese ja avastasin, kuivõrd hea filmiga oli siiski tegu. Ja tegelikult, loodetavasti: kuivõrd oluline see on.
Alati ei saa kõigest rääkida, isegi kui väga sooviks, kuid vägivald pole ammugi lahendus. Neid kogemusi ei tule alla suruda, nad tuleb alles jätta, et neist õppida ja neid vajadusel tulevikus avada.
Jah, umbes sarnased mõtted leiab ka Simone Weil' teos(t)e lehekülgedelt (nt TNfR: lk 71-72, 98), jah, kontekstist lahtirebituna võivad nad näida suisa triviaalsed, kuid... tunnen, kuidas minu enda jaoks isiklikult hakkab välja joonistuma teatav süsteem. Võib-olla isegi "filosoofiline maailmavaade" (õigupoolest, nagu arutlesin ühel viimasel koolipäeval Kristjan S.-iga: mida muud üks filosoofia (nt) doktorant või doktor (teatud määral ka MA või BA üliõpilane) teeb kui loob ning kaitseb (väitekirjas-uuringutes vms) oma maailmavaadet?).
See selleks.

Viimasel ajal on mind üha enam hakanud huvitama õpetamistemaatika. Nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Loen huviga kuidas nt Simone Weil räägib haridusest ja õpetamisest, kuidas Gayatri Spivak räägib haridusest ja õpetamisest...
ja kuidas mu isiklikud kogemused vaimustusest on osutunud justkui näidisteks sellest, kuidas millestki vaimustuda, kuidas ma ise millestki/kellestki olen vaimustunud, ja kuidas tegelikult noortes inimestes huvi, eneseusu- ning analüüsi- ning kriitikavõime tekitamine on minu arvates üks olulisemaid asju, millega tuleks tegeleda...
Õigupoolest peaks see olema ennekõike iga perekonna ülesanne, kuid arusaadavatel põhjustel pole kõik alati nõnda ideaalne. See on koht, kus on alati palju teha. Kipun olema nõus MJ-ga kui ta kusagil intervjuus ütles, et oleksid igal inimesel armastavad, hoolivad, õpetamisindu ning eneseusku ja kindlustunnet täis vanemad, siis tõenäoliselt oleks maailmas kordades vähem vägivalda ja kuritegusid - mälu järgi tsiteerisin, kuid ma usun, et Ta ei lükkaks seda mõtet sel kujul esitatuna tagasi. Lapsed ning noored vajavad tähelepanu ning armastust, et n-ö iseennast leida ning et leida ja näha usku ja tahet nii endas kui enda ümber. Lihtne, kuid siiski niiii oluline, kas pole!?


*
...ja siia lõppu võiksin kirjutada pikalt-laialt kuidas nt Simone Weil ja Friedrich Nietzsche (ehk ka G. C. Spivaki - kuid tema mõtetega pole ma veel nõnda täpselt jõudnud tutvuda (kuid teen seda)) neid mõtteid toetaksid. Tegu pole minu arvates mitte niivõrd õpetamisideoloogiaga, vaid ellusuhtumisega üldse, mis peaks edasi kanduma ka vanematele. Vältides: hukkamõistu, eelarvamusi, füüsilist-vaimset vägivalda jne, ning eeldades ning luues aluseid: eneseusuks, nii enese kui teiste austuseks, vaimustuseks, huvitundeks maailma ja kõiges selles leiduva suhtes...

*
Siiralt usun, et andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm. Veelgi enam: andmisrõõmu puhul kaob vastandus andmine-saamine, tähendus andmisest-saamisest muutub mõttetuks. On justkui ühine rõõm, mis on vastastikune. See on hetk, seal pole mõtet minevikust ega tulevikust (väga filosoofiliselt ning lühidalt öelduna).
Õppida, et õpetada teisi. Ja vastupidi. Et näha. Inimene õpib alati. Inimene õpib kõigest. Inimene peaks huvi tundma enam-vähem kõige vastu; ideaalis võiks ju öelda, et inimene peaks olema mõelnud enam-vähem kõigile (eriti tänapäevases multikultuurses maailmas - vältimaks kasvõi võimalikke konflikte, erimeelsusi ning arusaamatusi)...
(ja see on põhjus, miks ma fännan nt Katret, kes lisaks kõigele muule laulab, tantsib, jne jne. ja teeb seda siiralt, isegi ennastunustavalt.
igaüks meist huvitub millestki, seda huvi on võimalik suunata, laiendada, tõlgendada... - mida laiem spekter ning mida siiram pühendumus, seda parem, sest see avardab nii iseenda kui teiste vaatevälja ning kogemust. see ongi see ühine osa, mis liidab inimesi. huvi kui armastus. nii iseennast kui teisi väärtustav ning seeläbi ühendav. nauding.)


*
Ja mis puutub nt õpetamisse, siis muidugi ma ei arva, et õpetamine tähendaks õpetamist ettenäitamise mõttes. Õpetamine on ennekõike seoste näitamine ning avamine. Ka ise nende seoste avastamine. Neid seoseid saab avada, avastada ning huvi näidata tuhandel eri moel. Jah, ma unistan, võib-olla mõne inimese jaoks olen suisa naiivne, kuid minu siiras unistus on, et...:
kui saaksin kasvõi mõnedki noored (tegelikult east olenemata) inimesed panna vaimustuma millestki, millest nad muidu poleks vaimustunud;
kui õnnestuks huvi, mõistmise ja tähelepanu suunamise õpetamisel ära hoida tülisid ja konflikte;
kui õnnestuks natukenegi aidata kaasa mõne inimese eneseleidmisel ja eneseusu tekitamisel;
kui õnnestuks kunagi aidata kaasa või luua võimalusi laiemateks heategevusüritusteks (nt kodutute aitamine jne), siis... siis ma tunneksin, et elu on olnud väärt elamist.

Tihti neid tulemusi oma silmaga ei näe, mis on õpetamise üks külg, kuid enam kui sageli on see seal kahtlemata olemas... ja ma olen tohutult rõõmus - ja see pakub mulle vist rohkem rõõmu kui miski muu - et leidub inimesi kellele mul on õnnestunud kasuks olla, avades üht või teist punkti, üht või teist seostekimpu...
- sellega, minu jaoks, avarduvad seosed ja läbi seoste maailm. Sünnib midagi uut. Uued teadmised. Uued pilgud. Uued väärtused. Uus elu. Midagi uut ja head... mille lahutamatuks osaks on mõistmine ja hoolimine. Ma arvan nii. Jah, vahest pole see liialdus kui öelda suisa: armastus.
Armastus kui avatus ja avamine. Rahu, austuse, arengu jne algustala...

Ma arvan, et inimese suurim ülesanne peaks olema aidata teisi, ka neid keda inimene ise isiklikult ei tunne. Jah, selleks on ennekõike vajalik aidata iseennast, kuid sellega ei tohiks asi piirduda. Paljud (ehk isegi enamus) inimesed ühel või teisel viisil mugavduvad, ja tihtilugu polegi neil väga muid valikuid, kuid kui valida endale tee nt haridus- või mistahtes säärases vähegi 'ühiskondlikus' valdkonnas, siis ma leian, et igal inimesel peaks olema kohustus (ei, mitte kohustus, vaid (elementaarne!?) huvi!), et talle lähevad korda ka inimesed väljaspool ninaesist...

Minu arvates on igaühel selleks võimalus, et midagi muuta. Piisab täiesti igapäevasest suhtumisest ja huvist nii teiste inimeste kui maailma-asjade vastu, sest see võib nakatuda lähedastele ja sealt edasi... nii nagu see on nakatunud minule ja läbi minu loodetavasti veel mõnele inimesele...
ja see ongi parim, mida elult tahta: nautides, huvi tundes õppida ning õpetada. Ühel hetkel on see lihtsalt loomulik. Ma usun.*

*ja omaette teema on Weil'ilik usk, mis pigem ei ole religioosne, kuid viitab sellele, et ilmselt iga inimene toetub usule/unistustele millegi suhtes, mis ei ole parasjagu kohal, kuid mille nimel tuleb või tasub elada... - ma arvan, et seda Weil' usu-kontseptsiooni saaks seostada Nietzsche üleinimese kui 'teenäitaja'-kontseptsiooniga, kuid see on teine teema ja ehk kirjutan kunagi sel teemal mõne uurimusliku töö vms.
Teenäitaja, mis muide sarnaneb Simone Weil' mõttega, et lahenduskäike ei tule mitte niivõrd "loosungutena" ette näidata, ei tule öelda "tee nagu mina", vaid justkui näidata ette vahendid ning võimalused, et inimene saaks iseennast ja teisi ise avastada...
Üheks selliseks lähenemisviisiks on (teada-tuntud): ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks. Weil'likus mõttes: ära põhjusta kellelegi ei vaimset ega füüsilist ohtu ega ülekohut. Teisisõnu: püüa mõista Teist tema unikaalses situatsioonis.


Jah, niivõrd palju on õppida! Iga päev ja kõikjalt.
Kuulata, aidata ja õppida ka neid ja neilt, keda tunned minimaalselt või üldse mitte.
"Attention is the rarest and purest form of generosity."
*kui ma oleksin õpetaja, kui ma oleksin sel alal piisavalt pädev, siis ma usun, et räägiksin õpilastele Simone Weil'st, aga ka Nietzschest - mitte niivõrd öeldes, et nii peab käituma, vaid öeldes, et oluline on olla enese vastu kriitiline ning teiste vastu tähelepanelik. Ehk saavad/saaksid nad sellest pisiku, nagu Tiina Kirsi vaimustavast ettekandest vaimustusin mina... - et sellelt aluselt saaks võrsuda ühine meel, sõprus, sallivus. Jne.
Ma ei kahtle selles, et vaimustus ning huvi on heas mõttes nakkav. Erinevad inimesed huvituvad ning vaimustuvad erinevatest asjadest - ka see on loomulikult arusaadav. Kuid teineteist tuleb austada. Alati. Ja võimaldada teineteisele vabadust.


Simone Weil, mul on rõõm, et Sinuga tutvusin!
:)

Aitäh tähelepanu eest kui keegi jaksas selle lõpuni lugeda. Minu mõtted ja eesmärgid 2010. aasta lõpul.


Lõpetuseks.
23ndal käisime Tiinaga pildistamas; siin on üks pilt: 

arvutiga natuke värve muudetud, kuid mõtlesin, et paneks selle sellisel kujul üles:)


Ja rõõmuga avastasin, et M. Pokinen on taas laule tegema hakanud, nt see (ühtlasi üks viimase aja lemmikutest!:)):

Find more artists like Mari Pokinen at Myspace Music

PS: ma ei arva, et siinseid mõtted peaksid üleüldiselt aktsepteeritavad olema või kehtima kõigile, vaid lihtsalt tundsin vajadust selgitada oma isiklikku n-ö "elu mõtet".

L'ambition n'est pas un rêve.

Postituse pealkiri on lihtsalt ühe raamatu nimi, millele mingi hetk juhuslikult sattusin ja mis meeldis. Aga paar videot; nt Loane, kelle ma enda jaoks hiljaaegu avastasin:


Ja selline laul, mis mulle täna puhtjuhuslikult youtube'i avalehele sattus.

Lõpetuseks Katre, mu selleaastane tantsupartner, tänu kellele ma vist taas-avastasin seltskonnatantsu nõnda, et midagi paremat ning nauditavamat on raske elus tahta:



Praegu kõik:)
(tegelikult juba pikka aega tahaks kirjutada, eile alustasin, kuid kustutasin ära, sest tuli liialt pikk. niisiis piirdun selle vähesega, ehk siis kirjutan kui oskan seda kuidagi lühidalt kokku võtta... kui oskan. ja tegelikult polegi sel väga tähtsust, sest mõtlesin kirjutada täiesti tühistest pisiasjadest, mis otseselt vaevalt kellelegi huvi pakuksid. nt aastat kokkuvõtvad momendid, nt see, et see aasta on olnud al septembrist suht kirjutamisvaene, kuid see-eest sai mõned esimesed videokatsetused tehtud (nt eelmine postitus), kuid et loodetavasti tekib peagi võimalus proovida midagi ka korralikumalt teha ja midagi sellist, millel on minimaalseltki oma mõte, et selle kallal oleks motivatsiooni vaeva näha... jne)

minifilm "Aprill" (2010)

Tegelikult lihtsalt väike proov mõne väiksema ja suurema apsakaga:


Filmitud-tehtud vahemikus 21-22 dets 2010 (vihjates mu postituse kuupäevale: jah, mu blogi ajasätted on endiselt natuke ajast maas). Loodetavasti õnnestub aasta lõpus- järgmise aasta alguses midagi korralikumat teha (lõpuks ometi!).
Ja kunagi ehk norm kvaliteediga HD-kaameraga (vms) jne:)

Michael Jackson!

Michael Jackson - "the King has risen" - sobiks ilmselt tsiteerida 50 Cent'i sõnu laulus "Monster".

Tegelikult ei oska ma seda rohkem kommenteeridagi, pealegi olen neid kümmet laulu kuulanud vaid üks kord; kui välja arvata laul "Monster", mida olen kuulanud umbes 10 korda, "Another Day", mis juba varem internetis leakis, ja "Hold My Hand", mis pole päris minu maitse ning mis kipub natuke liialt äraleierdatuks-mainstreamiks kätte ära minema (ehk u nagu 2001. aasta Invincible'i peal laul "You Rock My World", kusjuures plaadil oli mu arvates kordi paremaid laule kui äsjamainitu; - kasvõi "Threatened" või "2000 Watts", mida ma päris tüüp pop-raadiojaamade lauludena ette ei kujuta... ehkki ma pole kursis kas või mida kusagil mängitud on. Üldiselt arvan, et 100% (st mitte 99%!) õnnestunud MJ viimane albun oli Dangerous 1991 aastast, aga kindlasti ka HIStory (1995) 15 laulu). "Much Too Soon" on ka hea.

Üleüldiselt ma ütleks, et - Michael - väga üllatavalt MJ-albumiväärsed laulud!

MichaelJackson.com aadressil ilutseb tekst:

The album [...] is the first release in nine years of new Michael Jackson material.

Nähtavasti vastab varem meedias avaldatud info tõele, et MJ jõudis vahepeal valmis meisterdada u 100 laulu (kuid ranges mõttes avaldamata on ju laule ka varasemast ajast, sest albumitele pani ta enamasti väga kriitiliselt valitud paremiku); vähemalt algus näib olevat paljutõotav ja jääb üle loota, et laulud jaotati nõnda, et iga plaat siiski sisaldaks midagigi (ma ise küll arvan, et MJ oleks heal juhul oma "kriitlise ja maksimalisti pilguga" neist lauludest vaevalt ühe plaadi kokku pannud - aga ei tea muidugi öelda). Kuid kui järgnevad plaadid on tõesti võrreldavad esimesega, siis... lihtsalt super.


Mõneti jaburalt-kummaline nõnda mõelda, kuid mingis mõttes märkimisväärne juhtum, et King of Pop lisaks oma 45 tegutsemisaastale (alustanult 5-lt ja lõpetanult peaaegu 51'lt) veel lisaks ka 10 aastat n-ö postuumselt 'aktiivselt' tegutseb.
Omamoodi 'müügistrateegia' (hehe, muidugi mitte MJ väljatöötatud), aga mulle isiklikult täitsa sobib: on, mida oodata. Iseasi muidugi mida järgnevatelt plaatidelt leida võib ja kas ka MJ oleks kõike sel viisil plaadistada lasknud...


Algus, nagu juba arvamust avaldasin, on minu arvates vägagi paljutõotav:)

Tõeline muusikaline geenius, if you ask me, ja tõeline Isiksus!

hetked.

*** 
Lippan kooli. Kell on umbes 16.03. Tahaks öelda, et tahtmatult meenub "kui Arno kooli jõudis, olid tunnid juba..." - aga ei meenu, sest minust on saanud krooniline hilineja (u 5-15 minutit), vähemalt selles aines; ehkki, tunnistan käsi südamel, püüan end iga kord parandada ja mitte hiljaks jääda (ükskord ei jäänud!:))!*
Igaljuhul läks ka sel korral nagu enamasti. Lippasin läbi peamaja keeltemajja ning sealt edasi uude majja. Justnimelt sinna, sest seal on hea saapad kingade vastu vahetada... õhtul ju tantsimine.

Umbes kümneminutilise hilinemisega jõudsin lõpuks klassi. Seadsin end Katre ja Liina kõrvale istuma. Meie väike prantsuse keele grupp on ikka jubetore, sest kõik oleme ju algajad, ilmselt õpivad kõik seda mitte niivõrd seepärast, et punkte saada, vaid seepärast, et huvi keele vastu on suur. Ja juba ainuüksi see asjaolu tekitab hästi mõnusa ja hubase õhkkonna. Õppejõud paneb arvutist käima mingi filmilõigu... kõik kuulavad ja üritavad dialoogist aru saada.
Film lõppeb. Hetk vaikust. Katre esireast: "misasja?"
(pr keeles võiks öelda ka quoi?, mis pidavat olema võrdlemisi 'ebaviisakas' väljend (võiks ju ka öelda c'es quoi? - mis see on?); kuid mida muud sa ikka ütled kui tuhkagi aru ei saa, eksole!?)
- see on miski, mida ei saa sõnadesse panna, seda peab ise nägema. See on lihtsalt... armsalt koomiline.

Edasi ootas meid mingisugune grupitöö: pidime kolmekesti leidma erinevatele küsisõnadele-lausetele prantsuskeelseid vasteid. Päris huvitav, näiteks Kes see on? - Qui est-ce? - kõlab ju nagu kesse?. Vot nii jäävad sõnad meelde.

Ja siis tantsima! Enne seda püüdsime Katrega prantsuse keeles 'suhelda', temal tuli see muidugi kordades paremini välja, rääkimata ta peaaegu täiesti soravast lugemisest ning hääldusest: lugesime Michel Houellebecq "Rester vivant"i, mis mul juhtumisi kaasas oli. Päris huvitav oli seda jooksvalt "tõlkida".


Oh, ja siis... nädala parim hetk, taas kord! Ma armastan tantsimist! J'adore danser!!! Seekord sai justkui taasavastatud rumbat! Iga tants sai vähemalt kaks korda läbi võetud; ja arvestades sellega, et oleme saanud üle ühe korra käia, siis ma ütleks, et isegi hästi:)
Ma parem ei kirjuta sellest rohkem, sest need sõnad ei ütle midagi. See on puhas hetkes olemine, tantsunauding! seda ei saa sõnades edasi anda, seda saab vaid tunnetada. Viimane tund:(
Aga loodetavasti peagi jälle. Kusagil. Kellegagi. Katre lubas mul talle ka järgmisel aastal 'närvidele käia', mõistagi lubada midagi ei saa ja eks vaatab kuidas kujuneb. Kuid... tantsupisik minus süveneb!


***
See nädal on üldse tore olnud! Nägin üle pika aja Helenit!:)


***
Veel ühe asjana tahtsin siin jäädvustada neiu S-iga juhtunud nalja:
Sir: "Mind, kuidas nüüd öelda... erutab Foucault."
Sil: "Mind erutab Spivak. Ta on ju naissoost!"


***
Praegu kõik. Need kirjeldamatud hetked tantsu(de)st kummitavad mind endiselt... (huvitav: kas ja kuidas saaks sõnades kirjeldada tantsu(kogemust)?).

Üks homne seminar puudutab fenomenoloogiat, taas tekkis selle teema vastu huvi. Tunnen puudust hr T.V. selleteemalistest seminaridest... eriti ideaalne kui tuleks millalgi üks seminar, mis käsitleks Merleau-Ponty lähenemist.


***
Lõpetuseks üks pilt esmaspäevast (29. nov) (pildil on Sirru:)):

* okei, tegelikult on neid kordi veelgi olnud, kuid hetkel meenub neist see viimane.

'Qui suis-je?'

Täna mängisime prantsuse keele tunnis mängu "Qui suis-je?" ehk siis see sama mäng, mida mängiti ka filmis "Inglorious Basterds":

Päris kummaliselt kõlab küsimus Est que je suis mort(e) et vivant(e)? - ehk siis: "Kas ma olen surnud (või elus)?" Ja üha kitsamaks: "Kas ma olen mees/naine?" Jne.
Igaljuhul: see oli esimene kord seda mängida ja väga-väga hakkas meeldima, minu arvates huvitavam kui teist sedalaadi mängud, ei teagi, miks. Mina olin: "Michel Jackson":

Naljakas, 'Michaeli' asemel kirjutaski ta 'Michel', ilmselt harjumus... aga tore oli!
Mul nüüd uus lemmikmäng, leiaks vaid vastava seltskonna, kus seda mängida. Aga ju seda ka leiab... kunagi, kusagil:)

tantsimine on kui õhk! + edit 1 & 2

...ilma tantsimiseta lihtsalt enam ei saa!
Ja just nii ongi - nagu seal videos;)



Edit: 
Hakkasin siin lugema Simone Weili "Oppression and Liberty" (esmalt ilmus Pariisis, 1955, ' Oppression et Liberté '). Mõned tsitaadid:

* We are in a period of transition; but a transition towards what? No one has the slightest idea. (lk 1)

* Certainly, we can always go on believing that socialism will arrive the day after tomorrow, and make a duty or a virtue of this belief; so long as we go on taking, day by day, the day after tomorrow to mean the next day but one after today, we shall be sure not to be disappointed; but such a state of mind is difficult to distinguish from that of those worthy people who believe, for instance, in the Last Judgment. (lk 1-2)

* Let us spare ourselves the disillusionments of those who, having fought for Libery, Equality, Fraternity, discovered one fine day that what they had got was, as Marx says, Infantry, Cavalry, Artillery. (lk 2)

* Descartes used to say that a clock out of order is not an exception to the laws governing clocks, but a different mechanism obeying its own laws; in the same way we should regard the Stalin régime, not as a workers' State out of order, but as a different social mechanism, whose definition is to be found in the nature of those wheels. (lk 4-5)

* No workers' State has ever yet existed on the earth's surface, except for a few weeks in Paris in 1871, and perhaps for a few months in Russia in 1917 and 1918. (lk 6)

* [...] there are clichés serving as an escape from the painful obligation of having to think. (lk 6)


Tõeline tsitaadiraamat oleks ilmselt "Gravity and Grace" (' La Pesanteur et la Grâce ', 1947), mida olen peaasjalikult vaid elektroonilisel kujul sirvinud. Ühesõnaga: meeldib mulle see lugemine! Ja nagu näha: "mõned sünnivad postuumselt" (nagu Nietzsche ütleks), sest Simone Weili eluaastad olid teatavasti 1909 - 1943.
Ehkki, nagu ma aru saan, vähemalt too sissejuhatav tekst Prospects: Are we heading for the Proletarian Revolution? ilmus juba aastal 1933, sest artikli lõpus seisab: Revolution prolétarienne, No. 158, 25th August, 1933. Enamus tekstide puhul on lihtsalt sulgudes märgitud vastav aastaarv või nt viide, et "leitud peale Simone'i surma". Jne. Ühtki täispikka raamatut Simone'i kirjutistest tema eluajal minu teada ei avaldatud.


Edit 2: 
Üks video, millele sattusin:


...teemalt suht äraleierdatud, aga sellegipoolest ei vaidle vastu (va filmi päris viimased mõtted) ja minu meelest täitsa tore 'kokkuvõte'.

Sellega seoses ka järgnev pilt:

...ja osalt ka järgmine:

Inimesed on ikka toredad loomad, kas pole!?:)

tähelepanu!

Nõndaks. Intensiivseminar "Intensive graduate seminar: Politics, Mysticism, Hope: Weil, Arendt, Benjamin, Agamben" sai tänasega läbi. Kaks päeva aju(de) ragistamist.

Lihtsalt tahtsin väljendada paari-kolme asja.
Esiteks: kas pole nõnda, et teinekord juba inimese olekust peegeldub seda miskit, mis tõesti mõjub!? Ja mitte ainult olekust, enamasti on väljendusega seotud ka sisu. Iga sõna, iga mõte - tahe, tähelepanu, teadmised, oskused - ma tean, see võib juba kõlada kummaliselt, ja võib-olla on tõesti asi minus, et mulle üha enam 'vaimustus-tähelepanu' inimeste puhul korda läheb, aga, jah:

(ehk kõneleb pilt iseenda eest. natukenegi)

Ta rääkis Simone Weil'ist (1909-1943). Ja rääkis nõnda, et see haarab endasse. Lisaks: perfektne inglise ja prantsuse keel. Olgu kuidas on, julgen arvata, et samavõrd on tegu ka arusaamade kattuvuses, igaljuhul:
seega, teiseks: umbes tunniajaline loeng ja ma olen vaimustuses Simone Weil'ist! Minu jaoks üks sedalaadi inimesi, et kui Tiina temast rääkis, kui loed tema tekste, siis nii mõnelgi korral käib judin üle selja... jah, selline tegelane on minu jaoks Simone Weil, keda ma hakkan alles nüüd enda jaoks avastama. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Senise tutvuse põhjal tundub, et ma ei pea pettuma:)

Üks mõneti tutvustav video:



Kolmandaks:
jutuajamise käigus hakkas silma Eesti mõneti kummaline kriisikeskne-piiriolukord:
a) majanduskriis;
b) rahvuslik identiteedikriis (nt Euro: kui teistel rahvastel on euromüntidel pigem neutraalsed sümbolid, siis kas ei näita see mõningast 'meeleheitlikku ebakindlust' kui meie mündil saab olema Eesti kaart (nt suitsupääsukese või mõne iseenesest mõistetavama rahvusliku sümboli asemel)!? - kogu see suht jabur ja osalt suisa paranoiline "monumentide sõda" (hr M. Tamm viitas ühes intervjuus hästi, et kunagi varem pole meile monumendid tähtsad olnud, oleme alati olnud laulurahvas, kuid nüüd järsku tabas meid mingi... kriis);
c) poliitiline kriis - vihjates teatriprojektile "Ühtne Eesti Suurkogu" (pluss: ammu juba absurdsuse ületanud reklaamikampaaniad).

Tulemus?
Näib, et varsti saab kõike seda - mis justkui peaks olema tõsine - võtta üksnes huumoriga. Irooniana. Iseenesest pole see halb: midagi liialt tõsiselt ei tasugi kunagi võtta!
Aga... Aga? Aga: kas pole see mitte niivõrd ilmne märk sellest, meie kodumaa näitel, kuidas erinevad poliitikat ja ühiskonda puudutavad teooriad hakkavad ka praktikas üha paremini justkui musternäidis(t)e kuju võtma!?

Oleme vist jõudnud teatava kriisi lävele, mil hakatakse tajuma, et kõik pole kaugeltki mitte korras, kuid midagi muuta ka ei oska. Ja: mis siis edasi saab? Senikaua saab ehk teeselda, et mingit probleemi pole.

the show must go on!

Minu viimaste päevade taasavastus muusikas!!!


* tantsud lähevad iga korraga justkui üha paremaks: neljapäevane rumba (ja muud tantsud) oli lihtsalt... kirjeldamatult... täis tantsukirge (paremat sõna ma ei leidnud)!

* ja T. Kirss, superinimene lihtsalt!

(jah, halva kvaliteediga pilt, aga siiski)

Edit:
hmm... seoses Tiina ja neiu L-iga leidsin selle ja selle:)

tahe...!

Küsimus on tahtes. Kires.
Armastatud tegu on alati parem kui sunniviisiline või mõnel muul viisil kammitsetud tegu.

*
Eile oli vististi teine kord kui seda nõnda selgelt kogesin; ja Nietzschel oli ilmselt õigus kui ta tervitas raskusi ja uskus neid enese kasuks pööravat: ja raskus(t)est võib saada korraga suurim hüve!

(ma arvan, et sellest võiks teinekord pikemaltki kirjutada.)

*
Osalt eelnevaga seotult võiks mainida: sattusin lugema Liina artiklit.
Kõlama jäi kaks momenti: "Kas ülikool peab raske olema? Jah, peab." ning "Humanitaaria on ainult siis efektiivne, kui ta on väga laiahaardeline ja teiste erialadega kombineeritud." Jah, ja pluss hingamisruum ja vabadus.
Jätkates Nietzsche ühe mõistulooga ("Kolmest moondusest"), võiks siinkohal jätkata järgmiselt:

"kuidas vaim saab kaameliks, ja lõviks kaamel, ja lapseks viimati lõvi."
Teisisõnu: Mis on raske? nii küsib taluv vaim (otsekui kaamel), et ta võtaks selle enese pääle ja rõõmu tunneks oma jõust. - seejärel: "Sa pead" on selle suure lohe nimi, mille lõvi peab allutama ja mille asemel vaim peab lausuma: "Ma tahan!"; - ning kolmandaks: Miks kiskja lõvi peab saama ka veel lapseks?
Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.
Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.

Ja kas saab siis öelda, et Nietzschel pole õigus ja et ta pole teinekord inspireeriv?
Ei, kaugeltki ei nimetaks ma seda sõnaga, mis minus pigem vastikust tekitab - eneseabiks või teraapiaks - minu arvates on tema mõtetes lihtsalt niivõrd palju "õiget", et seda võiks auga nimetada "elufilosoofiaks".

*
Mis Liinasse puutub, siis ta ise ilmselt seda ei tea, aga sisuliselt oli ta mulle üheks esimeseks eeskujuks, kes pani mind liikuma ja mõtlema. Innustas ja oli eeskujuks.
Ja muide, olen üha rohkem seisukohal, et parim kriitika seisnebki tihtilugu justnimelt eeskujus!

Inimesel peab olema huvi. Huvi on algus, millelt võrsub tahe, soov, kirg ja kõik muu - nauding. Huvi millegi või kellegi vastu; miski või keegi peab korda minema, millegi või kellegi kohta peab olema huvi küsida. Soov midagi ära teha, arendada; luues ja arendades sealjuures ka iseennast. Huvi on miski, mille läbi "objekt ja subjekt" on lahutamatult seotud. Selle vahendusel toimub dialoog, pidev andmine ja saamine. Pühendumus.
Huvi - see on aga suuresti igaühe enda teha ja leida.

Ja kui see leitud: sellele järgneb juba tahe... tegevus, pühendumus, areng - kõik see, mis teeb elu ja inimesed huvitavaks ning elamise nauditavaks. Eesmärgipäraseks. Loob väärtusi.


*
Pärast pool-unetut ööd tunnen end siiski väsinuna. Homme (pärast prantsuse keelt) on tantsimine(!) kui kirss tordi peal; ning R ja L kahepäevane doktorikooli seminar, selleks veel vaja lugeda-lugeda-lugeda... kuid enne saab endale lubada ka veidi väljateenitud und, et siis värskena jätkata.
Või kui Nietzsche lainel püsida ja tema sõnu kasutada, siis: "Sleep of virtue. When virtue has slept, it will arise refreshed." (nr 83, Human, All-Too-Human, Section I - saksakeelset originaali pole mul hetkel paraku kõrvale võtta).


*
Olge terved!
Ja märgake, tundke huvi ja tahet... ning peagi avastate end seiklustest, kuhu elu on teid kaasa haaranud.
Ning korraga tajute: see on alles algus:)

VII

Sinu olekust peegeldus rahu. Sa istusid oma voodil, toetasid seljaga vastu seina ja vaatasid oma käsi. Olid end justkui kusagile unustanud, ometi tajusin, et kogu su tuba on sinu olemasolekust teadlik; - pildid seintel ja raamatud raamaturiiulis näisid justkui ellu ärkavat, tarvitses neile vaid natukenegi tähelepanu pöörata kui nad tervituseks noogutasid ja suhtluseks valmistudes su mõtteid püüdsid lugeda. Nad meenutasid hetki, mil sa olid neid varem käes hoidnud, neid vaadanud. Nad kuulusid sulle, nii nagu sina kuulusid neile.

Vaatasin sind. Hetkeks pöörasid sa pea raamaturiiulile, justkui vastamaks, et oled endiselt siin ega pole kusagile kadunud, ja vaatasid mulle otsa:
"Kui kaua ma nõnda olen olnud?"
Vastamise asemel heitsin sulle küsiva pilgu.
"Ma ei tea, vahel on mul tunne, et ma kaon kusagile, ja siis muutun jälle eikusagilt olemasolevaks. Aga see hetk, mil olen kadunud, see on ainult ajutine. Ma ei tunne end tähtsusetuna, ometi tunnen, et ühel hetkel mind pole, ja siis jälle olen."

"Sa oled. Minu jaoks oled sa alati olnud."

"Jah, sa ütled seda, sest tunned mind vähem kui mina iseennast. Ka sina oled minu jaoks alati olnud. Vist. Ka öösel kui ma magan."

Vaikisin. Ja kuulasin su mõttepausi.

"Aga kas ei ole siis imelik, et ma ise iseenda jaoks teinekord ära kaon, isegi kui teiste jaoks olemas olen?"

Naeratasin. Vaatasin sulle otsa. Meie pilkudes näis olevat midagi äravahetamiseni sarnast: me ei osanud seda sõnadesse panna, kuid kergelt kurblik-rõõmus naeratus ütles meile, et vahest poleks seda tarviski. Sa rahunesid, justkui oleksid oma küsimusele ammendava vastuse saanud. Hetke pärast jätkasid:

"Kõik otsivad alati midagi. Või kedagi. Kõik on alati teel. Kusagile. Iseenda, kellegi teise... või kolmanda jaoks.
Ka hetkeks peatumine näib teelolekuna, otsusena, otsimise ja vaatamisena. Ma olen alati mõelnud, kas rahu kui sellist siis polegi olemas?"

Sa toetasid pea mu õlale. "Aga meie oleme olemas."
Ja lisasid: "Kui see pole rahu, siis ma tõesti ei tea, mis asi see rahu on, ja kas seda üldse on..."

Ometi oli meil hea.

emergency kit

Siret: räägime millestki?
Silver: millest?
Siret: mitte filosoofiast.

[vaikus]


(kell 3.03 öösel. 06.11.10)

J'adore danser...

...et la musique (pour piano)! etc.

...ja ühtlasi armastan prantsuse keelt, üha enam. Arusaamine polegi nii hull (ilmselt ei leidu kedagi, kes neist lausetest praegu aru poleks saanud:))... ometi ise korrektselt kirjutada-rääkida, see on juba keerukam. Ja natuke keerukamaid tekste lugeda. Aga see selleks.
Täna oskasin taas vaimustuda. Nii mõnestki asjast. Ka eile: näiteks hr Hermanni seminarist "Afekt", mille ma kindlasti valin. Aga praegu hilisel tunnil ei leia enam sõnu...

Sellegipoolest, nagu pealkirigi ütleb: esmaspäeval avastasin taaskord... tantsimise...

... ja et see on üks parimaid 'asju' üldse; nii nagu esmaspäevane poolteist tundi oli täielik nauding!
Niisiis olen taaskord omadega seltskonnatantsu lainel. Neljapäeviti. Katrega, kes on lihtsalt super tantsupartner! Elle est super:)


***
Ja taaskord klimberdan, vähemalt üle päeva. Beethoveni 1. sonaat ja tänasest taaskord La Campanella (Liszt) - mille esmakordselt võtsin ette kunagi 2006. aasta paiku (kui ma nüüd ei eksi). Tasapisi. Visalt, aga järjepidevalt. See on lihtsalt juba elu osaks saanud, et aeg-ajalt end taas klaverdamast avastan...

Jne.
Üks parimaid filme, mida hiljuti vaatasin ja mis tõesti väga-väga meeldis: Gainsbourg: vie héroïque; midagi treilerisarnast:



Siit leidsin selle filmi kohta päris asjaliku ülevaate. Ja mis vahest veelgi olulisem: tundub olevat tegu blogiga, mis üle-üldse räägib erinevatest prantsuse filmidest ja seda blogi sirvides leidsin nii mõnegi avastuse, mida võiks kohe kindlasti vaadata. Ja nii mõnedki olid juba nähtud.

Praegu kõik. Bonne nuit!

If it is not fun, it is not worth it!

Vaimustus! Eesti keel on tegelikult fantastiline. Vaim-ustus. Taaskord kirjutan sedalaadi teemal. Ma pole vist ammu olnud nõnda vaimustunud kui täna. "Ammu" on vale sõna, sest ilmselt olen, aga täna oli kuidagi... eriline.

Ja üha enam hakkan arvama, et inimese suurim kutsumus on olla "looja". Ühel või teisel viisil. Ma arvan, et see on üks nauditavamaid asju, mis saab inimesega juhtuda või mida inimene võib kogeda. Selleks ei tarvitse ilmtingimata ise olla "looja", looja võib olla ka kellegi teise loodusse sisse elades. Eriti selgelt tajusin seda seoses ühe ülikooli ainega pärimustekste-loomislugusid lugedes... - aga see selleks.

* suht tavaline: täna sai taaskord üht-teist kirjutatud; ja vaimustusega prantsuse keele tundi nauditud. Ma hakkan vist juba vaikselt asjale pihta saama!

* vaatasin filmi "Copying Beethoven" (2006), mis osutus lõppkokkuvõttes täitsa heaks filmiks. Beethoveni fänn, nagu ma olen!
Jah, fänn, armusin tema muusikasse esimesest hetkest ja selle umbes 10. aasta jooksul on see üha süvenenud. Tema klaverisonaadid tunnen suht unepealt ära ja ehkki olen neid korduvalt kuulanud, on neis minu jaoks veel palju avastada. Sümfooniatest ja teistest teostest rääkimata. Ta on minu maailm!

Ja seda on juba üsna võimatu kirjeldada, kuidas ma tema muusikasse justkui sukeldun. See on... selline tunne, nagu mina muutungi tema muusikaks. Muusika voolab sõna otseses mõttes läbi kogu keha, haarab tervenisti kaasa ja Sa kaod sinna. Kaduma on siin vale sõna, ma tean, aga... sa saad selleks!

Ja nii on suht iga muusikapalaga. Alates esimesest sonaadist (mida ma muide viimase kuu-kahe jooksul olen peaaegu iga päev või vähemalt ülepäeva nüüd harjutanud) kuni... absoluutselt kõigi tema teosteni välja. Üks väheseid, kelle puhul 100% on minu jaoks... ideaalne, puhas nauding. Esimeste nootide puhul juba tunnen ära, et see on see...
Üks neist on järgmine: Egmont overture (wikipediast: Beethoven wrote it between October 1809 and June 1810, and it was premiered on 15 June 1810):



Olen sellesse täna korduvalt sukeldunud. Uppunud. Ja tekib selline tunne, et midagi paremat ei saa maailmas olla. Ja seda tunnet olen tundnud mitmete-mitmete Beethoveni lugudega. Mingis mõttes kõigiga; kõik nad on omamoodi kordumatud.
Veel mainiks ka Coriolan overture'i - minu teine tänaõhtune naudinguallikas.

* Tegelikult seda tahtsingi väljendada. Homseks veel üht-teist lugeda, nii et tuleb pikk öö...

* Postituse pealkirja pätsasin Tiinalt, sest... see minu arvates niivõrd geniaalne. Või vähemalt väljendab seda, mida ma üha enam elu kohta arvama olen hakanud. See peab olema lõbus.
Ma arvan, et inimene peaks püüdlema elujaatava lõbususe suunas, ühel või teisel viisil. See pole alati lihtne, tihtilugu suisa võimatu, aga ma usun, et see on miski, mille poole igaüks püüdleb või vähemalt tahaks püüelda...
Jah, see jutt on abstraktne. "Elujaatav lõbusus"? Ilmselt võiksin ma sellest siin kirjutada pikalt-laialt, aga ma ei tee seda. Kui hästi läheb, ehk saan sellest kunagi kirjutada mõnes oma ülikooli töös... - vähemalt praegu tundub, et see oleks parim variant ja - mis puutub õpingutesse, siis - hetkel üks mu eesmärkidest.

* Muide, hr Tuglast on taaskord prantsuse keelde tõlgitud. Selle kohta võib lähemalt lugeda siit. Miks ma seda mainin? Kui teaks. Võib-olla seetõttu, et mu prantsuskeele vaimustus üha süveneb ja see keel hakkab tasapisi isegi arusaadavamaks muutuma, ning seeläbi üha meeldivamaks, ja et mulle meeldib lugeda, ja et ka Tuglase novellid on väga hea mulje jätnud (ehkki olen neist jõudnud lugeda vaid üht-kaht, aga kui vähegi aega saan, võtan need uuesti ette!). Samuti avastasin enda jaoks hiljuti Jüri Ehlvesti.
Ka lugemine on nauding.

Õigupoolest ongi erinevad kunstiliigid minu jaoks võrreldamatud. Muusika. Kirjandus. Luule. Film. Kunst. Jne. Ma ei tea, minu meelest see ongi elu, või vähemalt üks olulisemaid ning nauditavamaid (mitmes kord ma seda sõna juba kasutan?) aspekte elust... - saada osa kõigest sellest, mida inimene on kirega loonud.

* Lõpetuseks mainin: vaatasin vahepeal ka filmi "Coco Chanel & Igor Stravinsky" (2009). Polnud küll "teab-mis-diip" (ja kindlasti-kindlasti ei peagi ju alati olema), kuid kahtlemata nauditav vaadata; siin mingi treilerimoodi asi ('koos aknaga' ei saanud seda siia panna, seega lihtsalt link).


Praeguseks kõik.

Jah!

On öö. Roni välja valguse kätte!
Valgus on seal, kohe sinu ees, ta hüüab sind, kuid vaid seni, kuni hääl murdub, mil valguskiired murduvad. Nad pudenevad jõuetult tuhaks kui sa neid ei püüa. Ei, nad ei vaja kaastunnet, nad ei vaja kedagi, ometi nad sõltuvad sellest.
See on paradoks, mõtled. Paradoksaalsus ongi see, mis viib inimest edasi. "Vastuolulisus teritab eneseteadvust". Jah, jah!
Kohtad teda, ja tervita teda sõnaga "Jah!" ja võid olla kindel, et ta sind kuuleb.

Armasta mõttetust - nii lihtne see ongi. Ja kui oled kord armastanud, siis taipad, et see polnudki mõttetus.
Nautida tuleb naudingut, mitte niivõrd eesmärki. Kui naudid, siis on see eesmärk seal juba sees, ja sa tead seda. Terviklikkus. Terviklikkus ongi see, mis loeb.

"Jah!" kõigele!


Ja tunned, kuidas olemine süttib vaimustuse tähe all ja põleb nõnda kõrvetavalt, et iial ei saa küllalt!


Tähed sajavad taevast alla ja tahavad koos sinuga maailma luua.

...küsimuse nautimiseks tuleb see küsimus esitada lauldes!

Küsimuse asemel võib ka kasutada sõna mõistatus. Jah, viidates ühtlasi tagasi eelmisele postitusele. Ka täna oli pärimusteksti analüüs ning seal oli üks tekst, mis on seni üks minu vaieldamatuid lemmikuid, üsna esimesest hetkest ning et hinde saamiseks tuleb lõpuks kirjutada üks pikem analüüs, siis ilmselt võtan käsitluse alla mõistatused; aga ka sedalaadi teksid nagu järgnev (ehk muuhulgas ka see sama); toon selle siia ka ära:


Elas kord jahimees. Ükskord hakkas ta laulu laulma, kuid jättis selle pooleli. Laulis teinekord jälle sama laulu aga jällegi jättis selle pooleli. Jäigi asi nõndamoodi.

Ükskord läks see jahimees jahile. Kõndis pikalt või lühidalt, vaatas - suur lumetorm tuli, mitte midagi polnud näha. Hakkas oma maja otsima: otsis, otsis aga mitte kuidagi ei suutnud leida. Kõndis, kõndis veel, ja korraga vaatas - eemal seisab püstkoda. Aga selle ümber jookseb põdrakari. Läks mees kojale ligi, astus sisse. Seal istus pererahvas. Kutsuti mees lahkesti lauda, joodeti kõht teed täis ja küsiti siis, et kust kandist on mees pärit ja kuidas ta nende juurde sattus sellise lumetormiga. Mees hakkaski rääkima: "Näed, ma läksin hiljuti jahile. Läksin ja lumetorm hakkas peale. Nagu oleks kodused paigad, aga oma koda ei suuda kuidagi leida. Kuidas küll see nii moodi juhtus? Aga kust teie olete, pole teid nagu varem kunagi näinud?"
"Meie, näed sattusime sellesse lumetormi juba ammu. Siin on mingisugune laulik... kogu aeg laulab ühte laulu sellest, et lumetorm hakkab... kunagi ei lõpeta, jätab loo poole peale. Ja näed, meie sattusime tema laulu. Siiamaani ei saa kuidagi koju tagasi pöörduda. See süüdlane oled vist sina. Kui sa selle laulu lõpuni laulad, siis sa näed oma kodu. Aga kui sa ei laula seda laulu lõpuni, jääd koos meiega igaveseks siia."

Polnud mehel kuhugi pääsu ja ta laulis oma laulukese lõpuni. Niipea, kui ta oma laulu lõpetas, ärkas oma koja lähedal väikesel künkal. Ei olnud seal ei karjaseid, ei põtru, mitte kedagi polnud. Läks oma majja, rääkis oma seiklustest teistelegi. Ja kui ta hakkas laulma, siis laulis ta oma laulud alati lõpuni, kui hakkas jutte rääkima, siis lõpetas nad alati ka ära. Kõik, jutu ots.

Handi muinasjutt. Kuuldud Slava Pesikovilt Ljantori külas. Kogunud Anzori Barkalaja. 


Niisiis, midagi sellist. Kuidagi huvitavad mind need teemad. Midagi, mida avastada.


***
Täna nägin Maiat:

ehk vasakult paremale: mina, Jaanika, Maia ja... keegi, kelle nime ma enam ei mäleta, igaljuhul oli ta minu arusaamist mööda Maia kaasüliõpilane... Austriast.


***
Kui ma "rikkaks" saan, siis üks raamat, mida kohe huviga lugema hakkaksin ja mis hiljuti ilmus: Austin Warren ja René Wellek "Kirjandusteooria"!

Praegu aga ootavad endiselt need kolm raamatut, mille ma ideaalis reedeks läbi peaksin saama, nii et... lugema:)


(taaskord tekib tunne, et ma ei oska enam üldse normaalselt blogi kirjutada!? mingi täielik pläma siin ju!)

küsimused ja vastused.

Jah, ilmselt võib öelda, et laupäevast saati olen tõesti n-ö lainele saanud. Lõpuks ometi ma tegelen asjadega!
Ja on ka viimane aeg: reedeks vaja näiteks kolm raamatut läbi lugeda. Loodan jõuda. Täna lõpetasin J. M. Coetzee "Barbarite ootel", mis oli minu meelest väga-väga hea raamat! Ehkki soovitada väga ei oska, sest... see on väga otseselt kolonialismi ja "barbarite-teemaga" seotud. Peaks justkui väga just sel lainel olema, et seda tõesti nautida. Sellegipoolest: ülihästi ja kaasahaaravalt oli kirjutatud!

See selleks. Lugeda on tore ja eriti tore kui vahelduseks antakse ka ilukirjanduslikke teoseid.

Tänane eriseminar pärimusteksti analüüs oli huvitav: nimelt tegelesime mõistatustega. Pärimuslikud mõistatused, mis millelegi viitavad, kas mingile objektile, olendile või tegevusele, nii et võite pakkuda. Vastused panen kirja blogi alla (ehk on nõnda huvitavam); paar näidet, ropumad jätsin sündsuse mõttes kirjutamata:

[üleval on põhisõnastus, all - st: tärniga - on erinevad variatsioonid]

1)
PÄEVAL TÜHJA TUULT TÄIS, ÖÖSEL TOOREST LIHA TÄIS

* Salv päeva tühi, ööse liha täis

2)
PUNANE PUPPIS POISIKE, SELLEL KENA NAESUKE, NAESEL KENA KIRSTUKE, SEDA EI VÕTA MUUGAD LAHTI, SEDA EI VÕTA VÕTMED LAHTI, KUI MAHA KUKUB, LÄHEB ISE LAHTI

* Pisikene pruudikene, tal on kena kirstukene, ei teda võta võti lahti ega muugu muukraud lahti

3)
NELI NEITSIT JOOKSEVAD NURME MÖÖDA, ÜKSKI ÜHTEGI KÄTTE EI SAA

* Neli meest riidlevad tee peal, aga kokku ei saa

4)
KOPAKÕNÕ KUMMALÕ, SIIMNE' SEEH ELÄSE'

* Kopp kummuli, seeme all
* Kopake kummuli, taevatähti täis
* Kuku-muku kummuli, hiire rada ümberringi, seemned sees elavad

5)
MUST RAKK LAKUB KÕIGE PERE PERSED

* Must koer noolib iga hommiku keige pere persed puhtaks
*Vana, vana esäkene kõegilõ piersele kaes

6)
PISIKENE MUSTUKENE, SABA TILLITALLIKENE, KÕRVAD KIKIVIKIKESED, KÄIB KÕIK MUUD PUUD, EI SAA KAHE KANNU OTSA

* Pisikene piperdaja, maailma rakendaja, käib kõik kannud ära, aga kahe kannu otsa ei saa

7)
INIMENE IHUALASTI, SÄRK PÕUES

* Noorik nulgah, hamõh puuh
* Vanamiis alastõ, hamõ pää otsan
*Valge tüdruk alasti, punane tutt peas, riided kõhus

8)
INIMENE NÄEB IGA PÄEV, KUNINGAS HARVASTE, JUMAL EI ILMASKI

* Mina näe alati, keisri näge harva ja Jummal ei näe kunagi
* Talupoeg nääb iga pääv, mõisnik nääb harva, kuningas veel harvemine, Jumal ei näe iialgi


Nii, esialgu kõik. Ma arvan, et neid niimoodi "lambist" on üsna võimatu arvata, aga... noh, meil seminaris oli huvitav, ehk teil/neilgi, kes seda siin lugema satuvad. Siin midagi väga "siivutut" polnud, aga need mis seda olid, need ikka olid, kohe nõnda, et ei julge siia neid hakata ümber trükkimagi...
samas viitasid nad millelegi väga süütule. Näiteks õunapuule, millel õunad tuule käes kõiguvad. Hakkasin mõtlema, et tegelikult päris huvitav... kas ei ole tegu teatava olukorraga, mille sarnast Slavoj Žižek mainib, et: tegu on justkui teatava seksmänguga, kus võetakse mingid rollid, etendatakse mingit osa ("ma ainult mängin, see pole tegelikult mina" - st "see on ainult nali, see ei viita asjale, vaid viitab millelegi muule (nt õunapuule)")... mis ju tegelikkuses, ehk võib nii öelda, viitab justnimelt sellele, millele ta väidab mitte viitavat:
pealtnäha süütuid nalju näiteks õunapuudest räägitakse just seetõttu, et saaks rääkida "millestki muust". Vähemalt see on minu tõlgendus, vastavalt minu enda rikutusastmele. Ei pruugi muidugi tõele vastata.


*
Täna nägin Siretit, vahva oli, super vestluskaaslane!:) - ja nii-nii tore näha inimesi, kes oskavad vaimustuda, ja veel nõnda erinevatest asjadest!
**
Homme näen ilmselt Maiat, Soomes "praktilise filosoofia" kursuse kaaslane, too sama, kes räägib muuseas seitset keelt. Pidi Tallinnasse sattuma ja arvas, et võiks kokku saada, niisiis katsun selleks homme natuke aega leida:)
Ütles, et hea võimalus prantsuse keelt praktiseerida (inglise keelest rääkimata); ja ikka ju tore üle pika aja näha:)


Ma ei tea miks ma selle panen, õigupoolest pildistasin definitsiooni, sest ei viitsinud maha kirjutada, aga hr Lotmani loengust:

Niisiis üks võimalikke (ja mõnevõrra sürrimaid, mille ta hiljem asendas teis(t)ega) märgi definitsioone Ch. S. Peirce'ilt (1839 - 1914).


Veel üks pilt, täna Eevaga semiootikast tulles leidsime kutsu, loomulikult võtsime ta üles:

Näeb ju nukrake välja!?! - kujutage siis veel ette, et kohtate teda kusagil kõledal tänaval üksi maas konutamas! Aga nüüd on ta soojas, pildi klõpsimise ajal minu läpa peal!:)


Viidates tagasi blogi pealkirjale "küsimused ja vastused" ning osalt Lotmani ainele semiootika, siis mõtlesin täna (olen sellele ka varem mõelnud. aga siiski.), et üha vähemaks jääb infot stiilis "oo, jaa, seda ma ei teadnudki!" ning üha korduvamaks "aa, jaa, tuleb meelde küll, seda olen ju selles loengus kuulnud!". Isekeskis sai täna semiootika ukse taga seoses lugemisega mainitud Pierre Bayard'i "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud", mis on justkui apoloogia, õigustamaks ja julgustamaks välja öelda, et ka loetud kirjandus täiesti ilmselgelt meil ununeb ja tihtilugu tuleb rääkida õhk-õrnade mälestuste-meenutuste najal.

Üha enam tundub, et sarnane asi toimub ka paljude õppeainetega: siit-sealt juba üldjoontes suurem osa asju läbi võetud, sest kõik ju asetuvad mingis mõttes omavahel seotud 'kultuurikonteksti' (aega-ruumi, kui end täpsemalt väljendada) ja viimaks jääbki: esiteks ülekordamine, kuni hakkab üha täpsemalt meelde jääma ning teiseks: üha enam saab hakata tegelema nn originaaltekstidega. Magistritase (mulle ei meeldi see sõna "tase"!) on justkui sügavuti kammimise algus, kus minnakse nõks kaugemale sissejuhatusest, ning ühtlasi valitakse paar teemat, millesse natuke rohkem süveneda.
Okei, hakkan oma jutuga juba laiali valguma. Selleks korraks kõik.

Lõppu veel...

vastused:

1) voodi
2) kanamuna
3) vankri rattad / neli vankriratast
4) majas elavad inimesed
5) ukselävi
6) sipelgas; Kuu ja Päike
7) küünal (laua peal)
8) ...teist omasugust.

Üsna sürrilt keerulised, mis? Ma pole sellega kursis, aga pakuksin, et vististi oli omal ajal tegu mõistatustega stiilis "mõista-mõista, mis see on: seest siiru-viiruline, pealt kulla-karvaline" - sest kui seda juba ette ei teaks, siis oleks ilmselt üsna keeruline mõistatada, et tegu on sibulaga. Aga jah, lihtsalt minupoolne oletus. Tekkis suisa huvi selle vastu ja järgmine kord vist küsin hr H.K.-lt lähemalt, et kust selliste asjade kohta lähemalt lugeda saaks...

filmidest

Ma pole ammu kirjutanud filmidest, ehkki kiusatus selle järele on olnud. Nüüd püüan viga parandada. Siiski mitte midagi erilist, lihtsalt paar mõtet.

Mäletan minult sel suvel Soomes olles küsitavat: "Mida sa arvad Trieri "Antikristusest"?" - õigemini: selle tõlgendusest. Olid seal filmis ju mõned justkui sümboolsed loomad, mis võinuks omada mingit konkreetset allegoorilist tähendust. Ausalt öeldes ei oska suurt midagi arvata, ehk on asi minu rumaluses.
Sellegipoolest: nii või teisiti leian, et ühel hetkel on mõttetu hakata otsima ja küsima "Mida autor [selle ja selle asjaga] tegelikult mõtles!?" - "tegelikult mõttes" peaks olema jutumärkides.
Tihtilugu ei mõtelnudki midagi, olen selles üsna kindel. Parim näide, taas kord: Charlie Chaplini "City Lights" (1931). Kuigi seda küsimust esitama peab, kasvõi kõige elementaarsemal kujul, sest igal filmil peaks üldjuhul olema mingigi eesmärk.

Kui nüüd minna tagasi mainitud skeptitsismi juurde, ja seda muide toetab ka Veiko Õunpuu järgmine tsitaat:

"[...]et see nüüd on see ja film tähistab seda või filmi mõte on selles ja selles. Film peaks toimima iseeneses müsteeriumina: sa sisened sinna ja filmiruumis olles ei saa sa selle tähendust täiesti kätte.

Ta peab avama uksi, mitte neid sulgema."
Veiko Õunpuu (Sirp)

...kus pole väga mõtet ajada taga "mida autor tegelikult mõtles?", siis sattus mulle ette üks film, milles see küsimus jäi mind lausa painajalikult kummitama ja tegelikult kummitab siiani, ehkki mul pole viitsimist selle kohta uurida ja tõttöelda pole aimugi, kas uurimine mingit tulemust annaks - võib-olla olen mina ainus, kes säärase küsimuse kimpu langes.


Filmiks on "L'Ennui" (1998).

Siin filmis polegi minu arvates oluline see, mis toimub sündmusteliinil, oluline näib olevat peategelaste isiksused:
Martin, filosoofiaõpetaja, kel on loomuomane pidevalt ja kõikjal küsida "miks?" küsimusi, niivõrd pidevalt ja kõikjal, et see muutub suisa ebaloomulikuks, haiglaslikuks, isegi ohtlikuks. Ning tüdruk Cécilia, kel on 'loomuomane' enam-vähem kõigile neile küsimustele ka vastata.
Keeruline ongi siin midagi rohkemat rääkida, niivõrd kuivõrd keeruline oli mul seda filmi lõpuni vaadata (kestis u 2 tundi); kogu see aeg piinas mind üks küsimus: kas see film - st need vastandlikud tegelaskujud - olid teadlikult tehtud nõnda absurdselt vähetõenäolised, või teadmatult!?
Teisisõnu: kui teadlikult, siis oli ju tegu küllalt geniaalse filmiga (küllalt huvitav näide sellest, kui juhtuvad kokku üks haiglaselt kõige järele küsiv ja üks haiglaselt avatud inimene, kes neile küsimustele ka vastab), kui mitteteadlikult, siis oli tegu... tõenäoliselt küllalt halva inimpsüühikat tundva autoriga, see tähendab: teoreetiliselt on sellised tegelaskujud võimalikud, kuid praktiliselt siiski üsnagi ebatõenäolised. Ebamugavaks tegi vaatamise just viimane asjaolu: koguaeg oli tunne "kas tõesti saab nii jaburat filmi nii jaburate isiksustega teha!?".

Aga see selleks. See oli muide film, mida ma väga soovitada ei taha. Sellegipoolest: sel põhjusel oli vähemalt minul seda mõnevõrra ängistav vaadata - ja vististi üks väheseid (või suisa ainsaid) kordi, mil tekkis küsimus: mida täpselt autor mõtles kui ta seda filmi tegi!?
Kui see välja arvata, siis... jah, ei soovita.


***
Vahepeal hakkasid huvitama filmid ja teemad, kus keegi pidevalt midagi plaanib, kuid mis pidevalt edasi lükkub ja kunagi ei õnnestu. Üheks selleks on just viimasel öösel vaadatud "Paris When It Sizzles" (1964), kus režissöör peab filmi kirjutama, kuid kogu film on sellest, kuidas too küllalt tulutult filmi kirjutab: sealjuures on ilmselge, et tekib armuafäär naisega, kes justkui peaks dikteeritu üles kirjutama, mille tulemusena näib olevat ainus kindel ja lõpetatu filmi lõpu-stseen, mis näeb välja järgmine:

Põhimõtteliselt sarnane film on ka "Nine" (2009) - kus, kui ma ei eksi, filmi stsenaarium jääbki kirjutamata.

Omamoodi kummaline variant samast teemast näib olevat "Inglorious Basterds" (2009), mida praegu hr Lotmani aines Tekstianalüüs analüüsime: Hitlerile tehakse ühe päeva jooksul kolm teineteisest sõltumatut atendaadikatset, kõik nad ebaõnnestuvad, aga Hitler saab sellegipoolest surma.

Sealt ka sain ka idee vaadata filmi "Paris When It Sizzles", sest ühes dialoogis oli säärane lõik ja Lotman ütles, et uurige, mida selle fraasiga seoses leida õnnestub. Leidisin selle filmi. Ma pole muidugi kindel kas oli õige asi, aga noh...
Tõenäoliselt ei ole (!?), sest: seda mainitakse filmi teises osas, mille toimumisajaks on märgitud 1944, samas kui film "Paris When It Sizzles" valmis 1964, EHKKI "Inglorious Basterds" ise on tehtud 2009 (skript vist kirjutatud 2008 - ja muuseas skript ning film on kohati üsna erinevad).

Viimatimainitud filmi kohta veel nii palju, et muutub suisa koomiliseks kui vaadata üha uuesti ja uuesti samuti kohti ning dialooge. Samas on see tore ja tekib üha enam tunne: jah, nüüd olen ma tõesti seda filmi näinud!


Hiljuti sai vaadatud ka "The Dark Knighti" (2008), kus Heath Ledger tegi tõesti hämmastava Jokeri rolli; suht tüüp-actionfilm ja minu arvates Batmanidest üks parimaid, ehkki korra näinud - uuesti väga vaatama ei kipu.
Tim Burtoni Batmanid kogu oma meeleolult on minu arvates siiski asendamatud!

Veel: Disney "The Magnificent Rebel" (1960) on minu arvates siiani parim film Beethovenist, mis seni tehtud!
("Immortal Beloved" (1994) Beethoven oli pigem absoluutselt ebaveenev "kõrtsijoodik" - vähemalt Beethoveni austajana julgen seda käsi südamel öelda).

Samuti sai ära vaadatud "Püha Tõnu kiusamine" (2009), mis vägagi meeldis! Jah, võrreldes Trieri "Antikristusega" meeldis suisa rohkem, ehkki viimasest avaldasid muljed nn slow-motion efektid, mis tekitasid oma aeglusega justkui 'paralleelmaailmu'.
Miski, mis mulle "Püha Tõnu kiusamises" aga EI meeldinud, oli justkui filmsit "Eyes Wide Shut" (1999) üksühele mahavehitud "Das goldene Zeitalteri" stseen: isegi kui see filmi sobis, siis sarnasus oli liialt ilmne, et... pigem mõjus plagiaadina, ehkki liigagi meisterliku plagiaadina (ja ilmselt tsaub olla üsna kindel, et hr Õunpuu on toda Kubricku filmi näinud).


Kui vähegi aega saan, siis järgmisena ootab ees "Shakespeare In Love" (1998), mida hr Lotman juba aastaid kiidab ja mille puhul mõtlesin, et nüüd lõpuks ometi võiks selle ära vaadata! Arvutis juba ootamas.
Homseks üht-teist kirjutada ja lugeda, seega täna ilmselt ei jõua, aga ehk homme:)


Kahju, et mul pole välja kujunenud sellist lemmik-filmi, mida tõesti tahaks uuesti ja uuesti ja uuesti vaadata ning mis iga vaatamise järel üha paremaks läheks. Jah, "Before Sunrise" (1995) on üks lemmikutest, ja "Gone With The Wind" (1939), kuid needki pole kindlasti sellised, mida kohe korduvalt ja hea meelega vaataks. Ilmselt peaks see olema midagi... äärmiselt "kunstilist" ning... võib-olla allegoorilist. Sisukat.


Praeguseks kõik. Järgmise korrani ja järgmiste filmideni. Tahaks osata ja hakata filmidest põhjalikumalt kirjutama (nt ekraanipiltidega ja puha). Võib-olla teen kunagi põhjalikuma kokkuvõtte Tarantino "Inglorious Basterdsist" kui see tekstianalüüsi seminar kunagi ühele poole saab. Kuigi julgen natuke kahelda... sest see film mulle meeldib, kuid mitte nii väga; veelgi enam: olles seda tolleks ajaks ilmselt kordi-kordi näinud, siis kes teab kas ongi isu sellest enam midagi rohkemat kirjutada.

hr Leo Luks - Ph.D.!

Just, täna - 01.10.10 - toimus Leo Luksi väitekirja avalik kaitsmine!

Miks ma sellest kirjutan? Sest: minu jaoks on ta keegi, kes kogu oma olemuselt on niivõrd inspireeriv, mõtetelt geniaalne ja... jne jne. Lisaks oli ta mu BA-töö oponent; ja andine (ja loodetavasti ka tulevane) õppejõud!

Doktoritöö pealkiri: Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel
- see on muide teema, mille puhul mõtlen: pagana päralt, oleksin ma ise oma õpingutes "nõnda kaugele jõudnud ja tulnud samale ideele" - oleks hea meelega samast asjast kirjutanud. Ehk teisisõnu, see, millest ta kirjutab ja tema lähenemine, tunnen seal ära iseennast. Sisuliselt nõustun; nii nagu ma 'nõustun' hr Beethoveni loominguga kui seda kuulan. Lihtsalt öeldes: see on see, kus tekst n-ö kõnetab.
Pealegi: hiljaaegu lugesin tema esseekogu "Eklektika", mille puhul samuti tekkis küllaga neid "ohhoo!" hetki. Vahva-vahva!

Leo Luks ja Tiina Kirss - kaks inimest, keda ma n-ö fännan. Hasso ka suht. Ja eks neid ole veelgi, kuid nood kaks esimest on sellised, kes kogu oma olemusega... on niivõrd inspireerivad.
Jah, kirglikud. See sama asi, mida ma jubedalt n-ö fännan: kirglikkust!
- mitte päris ennastunustavat, siiski peab püsima maa peal, arvestama teistega jne - aga just selline kirglikkus see ongi.

Seega mõni klipp, iseendale mälestuseks: 



Tegin pilte ka, aga et "pean" praegu linna lippama, siis ei hakka nendega hetkel mässama.

Veel olgu selgituseks öeldud: hr Luksi üheks põhiteesiks oli "kirjanduse ja filosoofia ühtesulamine", seega: ka teadus ja teaduslik filosoofia on kui kirjandus. Siin ongi paradoks: ehkki tema töö on nietzschelikus mõttes küllalt fragmentaarne, ja sisu poolest eitab teaduslikkust, siis sellegipoolest: kogu oma rangelt ülesehituselt on DO töö siiski ka rangelt teaduslik.

Jah, vististi täiesti omaette sündmus... ka akadeemilises sfääris, mulle tundub nii!


***
ps: kogu selle vaimustuse juures (ja: täna hakkan tubliks, päriselt ka! - ja mitte, et ma varem väga laiselnud oleksin, sest olen ju asjadega toime tulnud:))... ja ehkki mulle planeerida ei meeldi, siis  meeldiks mulle mõelda, et olen kunagi sarnases olukorras.
Meenus iseenda BA töö kaitsmine. Olin rahu ise; ehkki "kartsin" B-d. Sellegipoolest tundsin end enesekindlalt (ka "B" poleks ju halb!). Seda nägin ka Luksi kaitsmisel, ja see on fantast tunne: kaitsta oma lõputööd (oo, ja mis tunne see doktoritöö puhul veel võib olla!) ja... olla iseeneses kindel. Teada, et asud õiges kohas.

See on samuti midagi fantastilist.
(niisiis üks sissekanne isiklikust vaimustumisest)

Cheers! 


***
ps2: Siret, nii-nii vahva oli! Teinekordki, onju!
Mul kohe tekkis jälle rida asju, millest kõigest võiks kohe edasi rääkida, jne.
Tore oli ja tore oled; fantast selliseid inimesi kohata!:)

rõõmsad päevad.

Hetked, mis ometi omavad endas teatavat emotsioonilaengut, mis omakorda venib justkui kummina mälestustes ka peale nende hetkede endi möödumist...

Mulle meeldis kuidas kirjutas Tuglas:

"[...] Ajud destilleerivad mõtet. Sama mõte võtab iga uue aju järgi värvingu, raskuse ja temperatuuri. Ühed ajud puhastavad mõtet nagu söed mudast vett, teised ainult reostavad. Kuid ükski idee, ka kõige idiootlikum, ei möödu sinust jälgi jätmata. Muutuvad mõtted, kuid muutuvad ka ajud. Iga mõte kõlbab su elu, su mõtte- ja tundeilma kriteeriumiks. Iga mõtet oma peast läbi lastes annad sa näite oma mõtlemisvõimeist."

(Friedebert Tuglas, Kogutud novellid 2, "Poeet ja idioot", lk 158)

Tegelikult, mulle näib, ei ütle see lause suurt midagi, vähemalt nõnda - väljalõigatuna. Sellegipoolest: see võtab justkui midagi kokku.
Näiteks selle, et mõtted võivad ühel hetkel olla liialt "destilleeritud". Ehk sobiks siin öelda: nad mitte ei muutu niivõrd selgeks, puhtaks, läbinähtavaks, vaid vastupidi: tühjadeks (umbes nagu E.M. Cioran neid oma "Lagunemise lühikursuses" kirjeldab - tsitaati ei oska ma sealt praegu hoobilt üles otsida, ega viitsikski).

Kipun olema seisukohal, et ideed võivad muutuda tühjadeks, kuid kirjeldused enamasti mitte. Ideed võivad olla universaalsed - see tähendab: üldistavad ja abstraktsed - kirjeldustel on aga alati oma eripära, kordumatus, perspektiiv. See mõte hakkab mulle üha enam meeldima: mõte kirjeldustest!

Kirjeldada saab ka emotsioone, niivõrd-kuivõrd, loomulikult. Ja see on tore. Kui päevas on juba mõni hetk, mille kirjeldus võib osutuda... teatud mõttes haaravamaks kui see hetk ise, siis on päev juba korda läinud. Need hetked, mis loovad seoseid. Hetked, mis sisaldavad eneses midagi "enamat". Sisu, tähendust. Tihedust. Kus aeg ja ruum justkui painduvad.
(meenub jutt Siretiga seoses "esinemiskogemusega", kus säärast 'meeldejäävust' ilmselt küllalt selgelt täheldada võiks - ehkki üldse säärast 'äärmust' ei pea ma silmas, sest: ka lihtsuses peitub võlu!)

Üheks selliseks "hetkeks" oli eilne David Vseviovi loeng "Räägitud ja rääkimata lood: Sai. Tulp. Nauding. Kass." Loeng, mis näitas (vähemalt) mulle, kuivõrd oluline võib siiski olla hästi rääkida, see tähendab: märgata ja luua... seoseid. Need seosed ei ole kunagi päris otsesed seosed, neis peitub teatav katkestus. Justnimelt see katkestus ongi nauding (siinkohal oleks hea vihjata Hasso Krulli esseekogule "Katkestuse kultuur" - ma pole seda küll läbi lugenud, kuid mulle tundub, et "katkestus ja nauding" on seal üheks läbivaks teemaks; nii nagu ka Roland Barthesi mõistel naudingtekst - läbi katkestuse sünnib alati midagi uut).
See, kuidas hr Vseviov kirjeldab ühes loos üht momenti, olgu tegu kasvõi sekundi murdosa pikkuse momendiga, milles ometi peitub oma kordumatu emotsionaalne laeg - seda tarvitseb vaid märgata, sellele tähelepanu pöörata ja äkitselt ilmub ta nähtavale. Ja meenutada või kanda seesama laeng siis ühte või mitmesse järgmisesse loosse, mälestusse või sündmusesse edasi. Ja  nõnda rikastub inimhing - kui nii võib öelda. Läbi seoste, läbi kirjelduste, läbi märkamiste, läbi naudingu.

Märkasin, et David Vseviovil on ööülikoolis ka loeng "Ajalugu kui nauding", mille puhul mõtlen, et seda pean lähiajal kindlasti kuulama!

Pilt eilsest:

(kino Sõprus oli puupüsti täis! - ja see on hästi vahva: mõned ühiselt jagatud lood)


Mida värvilisem kirjeldus, seda tihedamad seosed, seda muutlikumad seosed, seda paindlikumad seosed. Üha enam hakkan pooldama fenomenoloogilist arusaama, et üksnes kirjeldustes võib läheneda sellele, mis vähegi võiks meenutada seda, mida võiks nimetada "tõeks". Väljumine vastandusest "hea-halb", ehkki mingis mõttes on see vastandus seal olemas, sest juba kirjeldus(t)e valik viitab ühtlasi väärtustele... igaljuhul...

a) olen tänulik Siretile et Ta mind seoses tudengipäevadega sinna kutsus, muidu oleksid need loengud ( + esimene: Turovski) tõenäoliselt meelest läinud - aeg lendab teinekord nõnna märkamatult;
ning muuseas: palju õnne ürituse kordamineku puhul!!!
- tore oli, tore oled!:)
b) viimaste päevadega on mingid mõtted seoses eelnevaga justkui selginenud, võtmas ühtsemat kuju, süsteemi, muutunud omavahel seotuks. Ja see on jubemõnus tunne! See "filosoofiline heureka hetk", mil tundub, et midagi justkui klikib. Mingi arusaamishetk. Mingi mõte, mis justkui klapib.

Need mõlemad loengud andsid sellele oma värvingu, mõlemad rääkisid seostest ja tohutust avarusest, mis seda kõike erinevat omavahel ühendab. Nii loomariigis kui inimeste erinevates lugudes. Mõlemad... täis kirjeldusi ja märkamisi.



***

Teine teema, panen siia ühe kirjutise, mida analüüsisime seminaris "pärimusteksti analüüs":

Jeesus läks maale kõndimaie;
Küüsis süüa Maarijalta.
"Leib on armas allitanud!"
Küüsis juua Maarijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Kibu kuldane kujunud,
Vitsad vasksed vajunud!"
Küsis kaaru Marijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Kaarad salve sammeltanud!"
Küsis einu Marijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Einäed kuhja kopitanud!"
Ärä piab Jeesus surema
Siiä Maarija majasse,
Püha risti ooneesse.

(VI 4. Viljandi. / EKS Peet 253. J. Peet 257.)

Arutelus selgus, et ilmelt võiks seda lugeda kahest vaatepunktist: "paganlikust" või äärmiselt ateistlikust; esimesel juhul poleks luuletuses või selle hääles midagi negatiivset: tegu on lihtsalt kristliku tsükliga, kus Jeesus igal aastal 'sureb' ja siis taas üles tõuseb. Tõsikindlat lahendust Hasso Krull sellele leida ei osanud... ilmselt üks kummalisemaid ja tõlgenduse mõttes keerulisemaid pärimustekste. Vähemalt tundub nii.
(Jeesus tuleb Maarja juurde, tol ei ole talle midagi süüa anda, mille tulemusena Jeesus sureb Maarja enese 'püha kotta' ära???).
Tõlgendus tõlgenduseks. Nagu ütlesin, olen pigem kirjelduste, mitte niivõrd tõlgenduste pooldaja. Ületõlgendamisest rääkimata.

Ometi on minu jaoks pärimustekstides - nii nagu ka mütoloogias, mütoloogilises maailmas ja näiteks unenägude loogikas - midagi "spirituaalset". Mitte niivõrd selles religioosses tähenduses, aga selles tähenduses, millest ka äsja rääkisin: mänguline seosteloomine. Hüpe ühest kohast (ja ajast) teise; pealtnäha vastakad pildid, mis siiski on omavahel põhjalikult segunenud ja mis kärje kombel oma kindla süsteemi moodustavad.


Lõpetuseks: üks triksteri tegelaskuju,

kes... samuti üha enam on hakanud sümpatiseerima ja huvi pakkuma, ehkki ei saa öelda, et ma temast just palju teaks. Tundub, et ta on justkui

"osa jõust, kes kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."

- nagu oleks tegu mingisuguse alateadliku ekstaasiga, loomishetkega, kus ennastunustavas naudingus sünnib midagi uut. Kujutan ette, et umbes sellises seisundis luuakse midagi uut. Olgu see kogu maailm või... kasvõi mõni pisem mälestus, mis oma loomishetkel hetkeks painutab ruumi ja aega. Kus tekib katkestus, mis painutab ja seejärel loob uusi seoseid. Midagi, mis ei kurna "loojat" liigsete mõtetega, kuid mis lihtsalt... on. Ta on hetkes. Aga ta on ka tulevikus. See, kus "looja" tantsib. Mängib. Naudib. Kus ta on vaba, kõige paremas ja ohutumas mõttes. Dionysos.
Võiks öelda, et kõigest olenemata ta isegi saab aru, mida ta teeb... ehkki selles ei saa üldse kindel olla. Võib-olla on asi selles, et tulemus näib olevat niivõrd... puhas, et "see ei saanud olla üksnes juhus".
"Maailm ei ole keeruline - ta on keeruline üksnes siis kui temale mõtlema hakkad" - ma arvan, et sama on sisuliselt loominguga. Ehkki... jah... (ja siia võiks jätkuda lõputu arutelu sel samal teemal)


***
Et asi päris filosoofiliseks-abstraktseks-segaseks kätte ära ei läheks, siis midagi natukenegi konkreetsemat:
veel paar rida Friedebert Tuglase novellist "Poeet ja idioot", mis mind kuidagi kummitama jäi:
" - Või kas peab igal planeedil korduma seesama Kristuse kannatusmüsteerium mis maakeralgi? Kuid siis peaks Jumalal olema palju poegi - müriaadid! Ja tema kutseks oleks ainult poegade ristipoomine!"
(lk 167)

Jah, liialdus! Aga siiski. Teinekord aitab justnimelt liialdus näha midagi, mis tavaolukorras võib jääda märkamatuks. Ironiseeri (iseennast), ja saad stiili - nagu Mati Unt olevat nõu andnud:)


***
Ei puutu eriti teemasse, aga: Chimpanzee Memory Test. Päris huvitav, kas pole? Sellele lingile sattusin siit. St sissekande "Raamatute tulevik" all olevast kommentaarist. Jah, too sissekanne on huvitav samuti, vahest huvitavamgi. Niisiis sedapuhku kaks viidet.


***
* Tudengipäevade raames oleksin tahtnud osa võtta massaažikoolitusest.
* Homme, st reedel (01.10), on kell 11.00 Leo Luksi doktoritöö kaitsmine - sinna ma lähen!


***
Aga nüüd: pean hakkama tubliks ning pidama meeles, et homseks on palju-palju teha.


***
PS: last but not least - üks toredaid hetki: Katrinat oli nii-nii tore üle pika aja jälle näha!;
ja Kristiniga telefonis 54 minutit ja 47 sekundit rääkida - I've missed you! - jah, me jääme alati sõpradeks ja kui vahepeal tekib suhtluses pikem paus, siis järgmisel hetkel teeme selle tasa, onju nii!:)

visandlikud uitmõtted teemal 'mängiv inimene'

Et pean kohe-varsti kooli lippama, siis piirdub see sissekanne üksnes märksõnadega. Ja see on tore, sest sellisel juhul ei hakka ma tõenäoliselt liialt korduvat ja segast juttu jahuma, vaid olen piisavalt konkreetne.
Lisaks pean ütlema, et see sissekanne on ennekõike iseenda jaoks visandatud; nimelt mõtlesin, et kui ma peaksin ka sel aastal kusagil mõned tunnid andma, siis hea meelega justnimelt "mängu" teemal (kindlasti mitte nii segases-abstraktses sõnastuses nagu siin!). Varem mõtlesin küll nimetuse all "tehnoloogiline kultuur" (niivõrd-kuivõrd ma sellest rääkida oskaksin), kuid... "mäng" on justkui iseenesest saanud üheks mind huvitavaks teemaks...

Niisiis mõned märksõnad.


* (tagataust)
Pigem on see teema kultuuriteoreetiline, mitte niivõrd filosoofiline. Vähemalt ideaalis. Kuid sellegipoolest: võiks alustada mõttega, et igasugune filosoofia võrsub tihtilugu kriisist. Sest mis on filosoofia? - sisuliselt mõtetemäng. Mäng kujutlustega.
Mida teeb inimene, kes satub enneolematusse kriisiseisundisse? - üldjoontes on kaks võimalust: ta hakkab filosofeerima, või ta hakkab tantsima. Need justkui välistavad teineteist ("filosoof tantsupõrandal?"), ometi on nad teineteisega lahutamatult seotud ja omavahel küllaltki läbipõimunud. Mõelgem tagasi kasvõi hõimuühiskondadele: rituaalsed tantsud ja teatav rituaalides väljendub filosoofia on üks esimesi elemente, mis hakkavad korrastama ning looma kultuuri.

*
Mäng on teatav viis, kuidas luua korda kaoses. Kultuuriloolane Johan Huizinga (1872-1945) kirjutab, et "inimkultuur tekib ja areneb mängus". Veelgi enam: ka loomad mängivad. Selles mõttes on mäng universaalsem kui religioon (ometi erineb inimeste mäng oluliselt loomade omast - aga sellest ma siinkohal pikemalt ei jahu; ausalt öeldes hetkel ei oskaksi jahuda).

*
Lapsed mängivad. Mäng on üks oluline osa avastamisest - avastamine on teatavas mõttes alati mänguline. Mäng peaks olema miski, milles sünnib alati midagi uut. Ja isegi kui mitte kohe, mängu tulemusena, siis kokkuvõttes. Ta on millegi uue eelduseks.

*
(Kultuuri-)semiootikast on tuntud väide, et kõik algab nimetamisega. Alguses oli Sõna - ja seda sõna otseses mõttes. Ometi: nimetamisel on oma varjukülg: ta jätab alati välja selle, mis jääb nimetatust väljapoole.

*
Teine semiootika tuntud väide on see, et märk erineb asjast. Märk on miski, mis viitab asjale. Kui ma viitan ühele asjale, jääb teine välja. See on keele ilu ja valu. Alati on midagi puudu.

*
Veelgi enam: et millelegi viidata, midagi nimetada, ei pruugi see asi ilmtingimata olemas olla. See võib olla ka kujutuslik. Üks märk võib viidata teisele märgile (ja seda arvab psühhoanalüütik Jacques Lacan, et inimlik alateadvus on keelelise ülesehitusega).

*
Mulle tundub, et sõnad ja asjad on teineteisest paratamatult lahus. Sellegipoolest: sõnad aitavad nähtut avada, piiritleda. Mõtestada. Ja lisaks sellele: nad aitavad sõna otseses mõttes näha. "Keel on olemise koda" - nagu ütleb Martin Heidegger. Meenub Marek Tamme väide, et palju lugenud inimese maailmapilt on rikkam. Tiina Kirsi avaaktuse kõnest võiks välja lugeda ka, et fantaasiarikkam.
Lugemine on muuhulgas kujutlema õppimine (lisaks nt seosteloomele).

** (mõtteid lõpetuseks)
Seda jada võiks jätkata vist lõputult ja iseenda pettuseks jäingi jahuma väga laialt ja vähe konkreetselt. Sellegipoolest olen mõtlenud, et (ja seda pole ma jõudnud lähemalt uurida - seega lähtun intuitsioonist)... et nimetamises võiks teha eristuse kirjelduse ja hinnangute andmise vahel. Mina pooldan esimest.

**
Kui võiks väita, et igasugune inimtegevus on teatud mõttes mänguline: see tähendab - ta ei saa olla kunagi liialt tõsine ega ka liialt vabameelne ja hoolimatu, siis sellest lähtuvalt ei saa siin tegu olla suuremamõõtlemisemate hinnangute andmis(t)ega. Või vähemalt ei tohiks.

**
Mäng vajab alati mänguplatsi. Ta on muust elust eraldatud. Seal kehtivad teised reeglid. Ja seda mõtet võiks filosoofiliselt veelgi laiendada, ehkki siis on oht, et see kaotab oma mõtte: et kogu inimelu on mäng. Igaühel on oma mäng mängida. Sotsiaalsus tähendab lihtsalt ühist mängu ühiste reeglitega.

**
Blablabla... juba mõtlen, kas peaksin selle draftiks seivima!? Mida ma tahan öelda on see, et mäng peaks olema midagi loomingulist - ja ilmselt ta seda ongi - mis mitte niivõrd ei välista, vaid loob. Ta ei anna hinnanguid, ta loob midagi uut, millel veel puudub hinnang.
Ometi: see hinnang siiski leidub - eeldusel, et see miski uus, mis on äsja loodud, et see on midagi positiivset. See tähendab: inimes(t)ele kasulik.

**
Mäng, nagu ka inimelu, peaks olema maksimaalselt kooskõlas "reaalsusega", see tähendab: ta peab olema valmis muutusteks, ta ei tohi olla dogmaatiline.
Minu subjektiivne eeldus on, et maailm ise on tähendusetu; tähendused ja väärtused loob inimene ise. Teisisõnu: maailm 'iseenesest' on traagiline ja nõnda on traagiline ka inimelu kui ta seda tühjust-absurdsust ühel hetkel taipab. Tragikoomine on aga juhtum, kus inimene loob endale jäiga ja muutumatu "ideaal-tee", midapidi liikuda ja misläbi ta paratamatult ühel või teisel hetkel maailma otsa komistab ja haiget saab.
Seepärast inimesed naeravad: koomika peitub jäikuses kui inimese idee on ühel hetkel liialt abstraktne ega vasta enam maailmale (hajameelne professor, kes jätkab oma harjumuslikku käitumist vales hetkes ega märka, et tema ümbus on muutunud).
- see ei ole enam niivõrd mäng, vaid traditsioon. Täpsemalt öeldes: dogmaatika (dogmaatiline traditsioon).

**
Mulle meeldiks mõelda mängutraditsioonist, kus pole hinnangute andmist ega hukkamõistu, vaid kus on kirjeldamine ja avastamise lõbu.
Mäng, mida mängitakse lõbuga. Mäng (loe: elu), mille puhul ollakse teadlik, et see on vaid mäng. Sest kui tahame üheskoos hästi läbi saada ja teineteist austada, siis vähe on väärtusi, mida saame võtta liialt tõsiselt - ja veelgi enam: teistele neid 'peale suruda' - ainus väärtus on see, et: austa nii ennast kui teisi ning vaata, kuidas kuidas mängivad ja õpi ka mängima kui mäng tundub tore. Aga ära keela kedagi kunagi mängimast.

Elada ja mängida tuleb eeskujulikult ja nõnda, et see ei ole hukkamõistev, vaid kaasahaarav (ja: mõistev).


***
(ikka jäin pläma ajama, aga las ta olla. niisiis hetke uitmõtted, mida ei tasu võtta siiski tõsiselt. tegu vaid mõttevooluga. lippan nüüd kooli...)

XIII päev Soomes

Ongi käes eelviimane päev. Sisuliselt viimane.Piltidest võib jääda mulje, et suht chill (oligi!), aga tegelikult sai iga päev hommikust õhtuni loenguid kuulatud, seminarides osaletud jne. Nüüd septembri lõpuks vaja kirjutada lõpuni Personal Study Plan ja oktoobri lõpuks u 10 lk essee valitud teemal. Üks hetk tänasest:

Kui Tallinnasse jõuan, siis ilmselt panen viimastest päevadest veel paar pilti üles, praegu olen selleks liialt väsinud, et nendega mässama hakata.
Tagasimineku puhul on üks tore asi see, et varsti hakkab kool ja saab prantsuse keelt õppida! Just eile-üleeile regasin end sinna ära ja sain vastuseks, et olen kirjas. Õppejõud pidi kuuldavasti tore olema. Oootan!!!

Praegu ei midagi muud rohkemat kui veel paar pilti, näiteks see:

Les Fleurs du mal - kui peaks sellele nime panema. Hehe.


Veel mõned:

Praeguseks kõik. Ehk millalgi hiljem lisan siia midagi...