kuidas saadakse selleks, mis ollakse...

Taaskord on aasta lõppemas.
Oli mõttes siia kirjutada natuke pikemalt, kuid uni sunnib takka. Üks tööpäev/öö veel üle elada ja seejärel reede varahommikul Leedu poole teele.

Võib-olla kunagi täiendan seda postitust. Aga tahtsin taaskord jagada seda mõtet, et alates ülikooli astumisest on igal aastal oodanud mind ees mõni oluline muudatus: olgu selleks siis seoses õpingutega maailmavaate pidev ümberkujunemine või... jah, enamasti ongi olnud tegu maailmavaateliste muudatustega, kus ka iseenda isiksus seeläbi pidevalt muutub. Ise usun, et pigem paremuse poole. Ja kui ikka ja jälle möödunud aastale tagasi mõelda, siis on seal olnud midagi ootamatut ja üllatavat, mille käekäiku varem ei oleks osanud oodatagi, ehkki tagantjärele tundub kõik nii loomulik.

Mööduva aasta kaks olulisemat muudatust minu jaoks:
* 2010. aasta lõpupoole hakkas mind huvitama evolutsioonibioloogia ja -teooria, 2011. aastal sai seda põhjalikumalt uuritud (pluss välissemester Islandi Ülikoolis - ehk siiani üks huvitavamaid ja elamusterohkemaid seiku üldse), ning 2012. aastal hakkas kooruma iseenda õpingutega seoses täpsem suunitlus: memeetika ehk kultuurievolutsioon. Ei saa välistada, et see kõik veel muutub, aga leida miski, mis tõepoolest väga huvitab ja mis ühtlasi oleks haaratav: vat selle üle võin küll head meelt tunda! Ja eks see oli miski, mida olen otsinud bakalaureuse esimese õppeaasta esimesest semestrist saati... nüüd vist leidsin:)

Alamärkusena võiks ehk veel lisada: suurem huvi reaalteaduste vastu, nt keemia, füüsika, astronoomia, jne. Üks kõige keerukamaid asju seni tundub olevat DNA kopeerumis-/kopeerimisprotsess.


* Teiseks: lõpuks ometi tundub, et sain valmis... luulekogu. Eks näis kas ja mis selle avaldamisest saab (võtan selle uuesti kätte uue aasta alguses), aga seni ongi kõige olulisem just see tunne. Ja see valmimise hetk on olnud omamoodi... kergendus.
Sisuliselt hakkasin kirjutama aastal 2002; kogusse sai pandud luuletusi alates aastast 2005, mil hakkasid valmima minu arvates vähegi loetavamad kirjutised (nimetagem neid nõnda). Ühtsesse tervikusse tahtsin neid koondada juba 2011. aasta lõpuks, kuid ka 2012. aasta esimene pool osutus pidevaks täiendamiseks, juurde kirjutamiseks, sisse- ja väljasorteerimiseks, jne. Kuni septembrikuus tundus, et nüüd on valmis! Jah, seda "nüüd on valmis" hetki tuli ette ka varemgi, kuid praeguse seisuga ongi see jäänud viimaseks versiooniks. Täna öösel vaatasin veel üle ja: jah, nüüd on valmis!
See viimane versioon on üleval siin. 

AGA, jah, omamoodi imelikult ja ootamatult 'kergendav' tunne - alates septembrist - on olnud see, et ma ei ole tundnud enam vajadust midagi juurde kirjutada!
Tõsi, ühe ilukirjandusliku tekstiga alustasin (selle valmimiseks läheb tõenäoliselt minimaalselt 5-10 aastat - st loodetavasti saab sellest asja), aga vähemalt praegu tundub, et üldjoontes luuletuste kirjutamisega sain ühele poole.
See on kummaline, sest kümme aastat on see olnud mul niivõrd "veres", et iga kuu-paari kohta olen saanud kirja vähemalt 2-10 luuletust (kokku üldse vist u 300 kanti) ja nüüd äkki: kõik!
Kes teab, ehk oligi see mingi periood. Ehk on oma osa hoopis lõputööl, mis on haaranud kogu oma tähelepanu endale. Ehk kirjutan kunagi jälle (ehk tõesti!). Ei tea. Igaljuhul iseenda jaoks on see olnud kummaline muutus, kuid nii imelik kui see ka ei ole, siis ma olen rõõmus selle üle!



Aga, jah, praegu lõpetan...
palju jäi kirjutamata, aga ju siis kui selleks parema hetke leian.

Ahjaa, pr keelt olen ka ikka õppinud ja uuesti käsile võtnud!:)

Seega:
au revoir, mes ami(e)s!

tantsida...!

Ma polegi siia enam ammu kirjutanud. Lihtsalt. Töö, ülikoolis endiselt mõned ained, lõputöö... - sinna see aeg läheb. Aga tore on; ehkki kohati hakkab tekkima mõningane stress, sest kevadel lõpetamisega... ei saa lihtne olema. Nii ehk naa tore, sest olen enda jaoks huvitava teema leidnud, ja see on ju kõige olulisem selle asja juures!
Jne, blablabla.


Üle pika aja kuulan raadiot (enamasti panen endale miskit mängima, kas plaadi või vahel ka raadio) ja hetkel mängib Smilersi "Tantsin sinuga taevas..."; ja just selline tunne ongi olnud kui olen tantsimas käinud!
Tantsimine? Kes oleks võinud kunagi arvata, et tantsimisest saab minu jaoks kui õhk, ilma milleta hakkab imelik ja mille juurde ma ikka ja jälle tahan tagasi pöörduda - ja seda rõõmsam ma olen kui see hetk kord pärale jõuab!
Tõsimeeli, tantsimisele mõeldes on mul tunne, et see oleks justkui ime - liiga hea, et tõsi olla - ja ometi ju on tõsi!

Niisiis oleme neiu M.-iga kirjas ning Revalia Tantsukoolis ootab meid uue aasta alguses ees uus tantsukursus!

Tantsimine...
miski, millest ei saa mõelda, mida ei saa meenutada, mida ei saa kirjeldada... selleks tuleb tantsida!


Lõpetuseks see muusika ja video:

Ahjaa, ja detsembri keskel (14-18) ootab seoses kooliga üks Leedu-reis, olen juba jupp aega mõelnud, et tore oleks Vilniusesse minna:)
Aga - ja ma ei taha neid asju võrrelda - ilmselt olen tuhat korda rõõmsam sel hetkel kui saan taas tantsida!
Ju-loodetavasti saab ka Vilniuse-reis olema vahva.
Aga, jah, tantsimine... see on maagiline! 

vahemõtteid...

Teinekord on huvitav jälgida kuidas mõtted ja nende kese triivib kord ühes, kord teises suunas. Tihti saavad nad aga ühes kohas kokku ja moodustavad teatava pildi terviklikkusest.

2009. aastal võtsin aine "Tehnoloogiline kultuur", mida andsid kahasse T. Kahu ja D. Vaarik, neiu E-ga sai hakatud seda kursust-seminari nimetama "vaimseks orgasmiks". Kui teinekord jääb meelde tõepoolest neid ainekursusi, mis paistavad teiste seast välja ja panevad maailma teisiti vaatama, siis see oli üks neist!

Enda jaoks mõtlesin lahti sellise lihtsa - kuid üldise - mõtete liikumise ahela:
* geneetika ja evolutsioonibioloogia (al u 2010 sügis...)
* memeetika ja kultuurievolutsioon (2012 algusest)
* tehnoloogia(te) ja masinate evolutsioon

Justkui ringiga aastasse 2009.
Ehkki, tõsi, ehkki need valdkonnad on kõik tohutult laiad, siis minu arvates moodustavad nad ühe terviku ja võrdlemisi sidusa terviku. Lõppkokkuvõttes on huvitav mõelda kuidas tehnoloogia on osa inimesest; ja mis rolli mängib selles meie geneetiline ja neuroloogiline aluspõhi, millele kõik ehitub.

Ka näiteks nõnda tühine asi nagu veiniklaas (mille Kahu/Vaarik ka näitena tõid) on sisuliselt tehnoloogia: konteinertehnoloogia. Või maanteede- ja linnavõrgustik või trükimasin (Marshall McLuhani näited). Internetist rääkimata.

Ma hea meelega jätkaks seda teemat, kuid esiteks napib selleks aega, mis seal salata, ka teadmisi, ja lõpuks... lõpuks ja ennekõike tahtsingi praegu need kolm punkti üles märkida.
Iseenda jaoks, nagu ma seda blogi siin kirjutan (aga iseenesest vahva kui keegi seda siin lugema satub ja ehk enda jaoks teinekord midagi huvitavat leiab, viimast ei saa ma muidugi garanteerida).

Neiu E. muigas aasta-paari eest, et mu mõtted on pidevalt sinna-tänna triivinud, teinekord suisa peaaegu, et äärmusest äärmusesse, et, jah, oleks huvitav teada kuhu see lõpuks omadega välja jõuab...
Ma ei tea, aga mulle tundub, et olen enda jaoks leidnud ühe mõttekeskme, mida on äärmiselt huvitav avastada ja üha enam tundub, et see võiksi olla see Miski, millesse põhjalikumalt süveneda. Jah, laias laastus need kolm punkti, eriti kaks viimast. Ja sekka populaarteadust neuroloogia valdkonnast.
Huvitav-huvitav-huvitav!

***

me aeg sai
täidetud rõõmuga
koolitee lõpul
üle ukseläve
sinu sülle
kui poetasin pihlakad
ja pähe
võililledest pärja

ootamatu
nagu esimene armastus

olid ilusam
kui iial varem!


17.09.2012

maagiline reaalsus!

Sõites täna koju, vaatasin aknast välja, ja mõtlesin: kuivõrd imeline kõik on!

Mõtlen seda võrdlemisi tihti, teinekord ehk liialt tihti, et panna end muretsema - kas see juba natukene imelikuks ei muutu? - kuid sellegipoolest leian need mõtted olevat... normaalsed; kui mitte üldlevinud, siis vähemalt ilusad. Ja mitte ainult ilusad, vaid ka... 'reaalsed'.

Filosoofi haridus nagu mul kirjade järgi on, kipun teinekord liialt mõtlema selle üle, et kas ja millist sõna vastavas kontekstis kasutada või kas panna vastav sõna jutumärkidesse. Nagu ka 'filosoofi haridus', sest selle üle mõtlema hakates ei pea ma end 'filosoofiks'; ja kui kasutada sõna 'reaalsus', siis: mida see õigupoolest tähendab? - ja kas mitte ei ole ülepea totter reaalsuse tähenduse või olemasolu üle... filosofeerida?

Igaühes meist on killuke reaalsust, isegi kui nii religioosses kui ka teaduslikus mõtteviisis on seda nii-öelda reaalsust teinekord illusiooniks peetud. Ometi on ta olemas. "Mõtlen, järelikult olen" - "je pense, donc je suis" - kuulus Descartes'i lause. Kuidas saakski selles kahelda? Ja miks peaks?!

Sellegipoolest: erinevad inimesed suhtuvad nn "reaalsusesse" - ütleme siis nii: nähtusse, (läbi)elatusse - erinevalt. Mis puutub minusse, siis olen avastanud end triivimas ühes suunas, mis vist pole kõige... traditsioonilisem (jah, tundub olevat õige sõna), kuid mis pole ka midagi eriskummalist; kuid kohati tundub, et oleksin justkui "imelisuse" mõiste enda jaoks ümber pööranud.

Mis asi on ime või imelisus? Ilmselt seostuvad selle sõnaga ennekõike "imeteod" ja vahest ka müüdid; teinekord kokkusattumused, juhused ja... jah, te ei eksi, ka religioonid. Minu jaoks seostub sõna "ime" ja "imelisus" ennekõike sõnaga "juhus".


Ehkki skeptikuid ja mitmetimõtlejaid on leidunud sellest ajast peale kui on leidunud suulist või kirjalikku kultuuri - mõttelugu - , siis meie mõtteloos on tihtilugu ära märgitud neli järgmist murrangut:

* Koperniku avastus, et meie planeet ei ole mitte päikesesüsteemi ega universumi keskpunktis, vaid üksnes "kolmas kivi päikesest"; ja veelgi enam: osa ühest galaktikast teiste seas;
* Darwin näitas meile, et meie inimliik pole midagi Jumala loodut, vaid üksnes üks mitmete seast, olles sealjuures põlvnenud meile sarnaste primaatide esivanematest;
* Freud pani meid kahtlema oma mõistuse autentsuses ning
* Marx taandas suure (või kogu) osa ühiskonna toimimisest üksnes majanduslikele suhetele.

Ja see pole veel kõik! Kaasaegsed neuroteadused kipuvad meile näitama, et enamus või kõik kogemused, tunded, käitumisviisid, jne, saab taandada ajus toimuvatele protsessidele ning enesele viitav (nn metarepresenteeriv) "minateadvus" on küll miski inimesele ainuomast, kuid siiski "ainult ajuprotsessidest koosnevat".


- ja see ongi minu jaoks ime! Säärane "lammutamine" võib mõnele tunduda lammutamisena (sealt ka jutumärgid), kuid minu jaoks on see ehitamine!

Meie planeet pole mitte 6000 või 10 000 aastat vana, vaid u 4,54 miljardit aastat vana; ja meie universum on u 13,7 miljardit aastat vana! Miljardit!? Jah!
Selliseid arve pole enamasti lihtne haarata ja sestap nad tihtilugu jäävadki 'vaid arvudeks', kuid kui puurida pilk meie planeedi, meie päikesesüsteemi, meie Linnutee galaktika või meie inimliigi minevikku ja arengulukku, siis ühel hetkel võib kõik ühtäkki haaratavana näida ja... see tunne on imeline!


Ühelt poolt see võrdlemisi haaramatu kujutlus kõigist neist aastatest, aastakümnetest, sadadest, miljonitest, miljarditest; neist ruumi ja aja suhetest; teiselt poolt sellest imelisest kooslusest, mis sellest kõigest 'sündis' ja mida sisuliselt igaüks meist tänapäeval oma silmaga näha võib!
Sellest võimalusest, et ma saan telefoni abil suhelda inimestega, kes muidu viibivad minust kaugel; ma saan olla soojas kui väljas on külm või tormine ilm...

ja minu viimane - st mitte minu, aga... saate aru küll! - avastus, et:
meie liik on ainus liik, mis kogu oma ebatavalises sotsiaalsuses on võrdlemisi monogaamne! Uuringud näitavad, et monogaamsus kui selline on müüt ja kultuuriline konstruktsioon mis tekkis põlluharimise, paikseks jäämise ja sealt tulenevate võimusuhete ja hierarhiate võrsumisega; kuid - and think about it - milline ilus mõte ja privileeg on ju mõtelda, et ainsatena loomariigis, olles sealjuures sotsiaalsemad kui mistahes olendid, on meil tahtlikult ja teadlikult võimalus olla koos selle 'ühega miljoneist', keda armastame; see hingeline lähedus, mida ei saaks vastasel juhul kuidagi tekkida.
Muidugi, on ka inimesi kes eelistavad muid 'suhtlemisviise', kuid kui neile see kõige enam lõbu pakub, siis... miks mitte!
(näiteks küttide-korilaste seas kus kõik oli jagatav ja kus puudus 'omand' kui selline, seal puudus väidetavalt ka nt armukadedus; ühtlasi pärineb vastavatest uuringutest minu arvates hea mõte, et meeste ja naiste seksuaalsus põhineb võrdsetel alustel)


Jne. Neid avastusi on olnud mitmeid, kuid isiklikult ma pole veel kohanud raamatut, mis neid kõiki kokku võtaks ja arvestaks (tõttöelda pole ka otseselt otsinud), siiani on olnud tegu siit-sealt vaimustavate avastustega, mida ka autorid ise on vaimustusega jaganud: nt Carl Sagan, Richard Dawkins, Christopher Hitchens, Neil deGrasse Tyson, Lawrence Krauss  - mõned mu lemmikud.


Mida kummalisem ja justkui ebatõenäolisem on meie olemasolu, seda imelisem see minu arvates on!

Täna koju tulles mõtlesin, et milline imeline juhus on üldse näha asju nii nagu ma näen, osates inimesena panna neile ilu ja tähendust, mida muud loomad tõenäoliselt panna ei saaks ega oskaks (jajah, ka inimene on loom, aga seda suuremat kokkukuuluvust ma meie ülejäänud elusmaailmaga tunnen:)); milline imeline tunne on elada just sel sajandil ja hetkel, mil inimkonnal on siiski rohkem vabadust ja võimalusi kui iial varem (no olgem ausad: mis meil viriseda on!); mil igal inimesel on tohutud võimalused eneseväljenduseks: riietusest, muusikamaitsest, jne... kuni suures osas nt iseenda maailmavaate kujundamiseni välja!

Mõtelgem: milline eriline hetk kogu selle 13,7 miljardi ja sellele järgnevate miljardite aastate juures võib olla see, et teil on võimalus tunda end maailmas koduselt, rääkida kirglikult oma hiljuti juhtunud sündmustest, näha naeratust endale olulise inimese huulil, kallistada ja olla kallistatud... ja saada enne jällenägemist ühe armsa musi (või suudluse) osaliseks.
Jalutada tänaval ja anda silmadega märku endast võõrale inimesele, et too inimene on kena ja olla too inimene, kes end sellest meelitatuna tunneb; tänada poes müüjat ja näha tema silmis naeratust ja äratundmisrõõmu sellest mis tunne on "saada raamatu omanikuks, mida oled tahtnud juba ammu endale saada ja küllap ikka ja jälle lugeda ning ehk tulevikus kellelegi laenata...".


Minu arvates on see ilus!
Või nagu Carl Sagan kord ütles:
"We are a way for the cosmos to know itself."

Ja tundkem ennast, üksteist ja oma minevikku, et saaksime üksteist paremini mõista, sest mõistmine ja empaatia on armastuse ja hoolivuse alus!:)

Zarathustra!

Te polnud veel otsinud ennastki: ja juba leidsite minu. Nõnda on kõigi uskujatega, ja seepärast maksab iga uskumine nii vähe!
Nüüd ma käsin teid kaotada mind ja leida ennast; ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla.
Tõesti, teiste silmadega, mu vennad, ma otsin siis oma kadunuid; teise armastusega tahan teid siis armastada.
Ükskord veel te peate saama mu sõpradeks ja ühe lootuse lapsiks: siis tahan ma olla kolmandat korda teie juures, et pühitseda teiega suurt keskpäeva.
Ja see on see suur keskpäev, millal inimene seisab kesk oma teed looma ja inimese vahel ja millal ta oma teerada õhtule pühitseb oma ülima lootusena: sest see tee viib uuele hommikule.
Siis õnnistab loojamineja ennast ise, et ta on ülemineja; ning ta tunnetuse päike seisab kesktaevas.
"Kõik jumalad on surnud; nüüd tahame meie, et elaks üleinimene" - see olgu ükskord suurel keskpäeval meie viimne tahe! -

Nõnda kõneles Zarathustra.
(lk 51-52) 

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

rästiku hammustusest!

Ühel päeval Zarathustra oli jäänud magama viigipuu alla, sest ilm oli palav, ja kätega katnud näo. Sääl tuli rästik ja hammustas teda kaelast, nii et Zarathustra valu pärast kiljatas. Kui ta võttis näolt oma käe vaatas ta rästikule otsa: see tundis ära Zarathustra silmad, pöördus kohmetuna ümber ja tahtis minema minna.
"Mitte nii, ütles Zarathustra; sa pole saanud veel mu tänu! Sa äratasid mind õigel ajal, mul on pikk tee veel ees." "Sinu tee on nüüd lühike, ütles rästik kurvalt; minu mürk surmab." Zarathustra naeratas. "Millal küll lohe mao mürgist on surnud? - ütles ta. Aga võta tagasi oma mürk! Sa pole nii rikas, et seda mulle kinkida." Sääl lõi end madu talle uuesti ümber kaela ja lakkus ta haava.

Kui Zarahustra kord jutustas seda oma õpilasile, küsisid nad: "Ja mis, oo Zarathustra, on su jutu moraal?" Zarathustra kostis neile nõnda:
Moraali hävitajaks nimetavad mind hääd ja õiged: minu jutustus on ebamoraalne.
Kui teil aga on vaenlane, siis ärge tasuge talle kurja hääga, sest see häbistaks teda. Küll aga tõestage, et ta tegi teile hääd.
Pigem juba vihastuda, kui häbistada! Ja kui teid neetakse, ei meeldi mulle, kui siis tahate õnnistada. Parem needke teiegi natuke kaasa!


(Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 44)

un poème français

...que j'aime bien. Õigemini jupike sellest:

Recherche

[...]
J'étais à la recherche de la perfection
Mais je m'suis perdue
J'étais à la recherche de sensations
Et maintenant tout est fichu

Seule dans mon lit
J'me posais plein de questions
Sans jamais les poser, c'était hors de question
Je n'voulais plus parler

[...]

Pärit siit. Ja ma ei tõlgi seda siin ära; pealegi on see päevik siin ennekõike minu enda jaoks, nii et...
merci.

lihtsalt pidin seda jagama...

masinate evolutsioon

[ehk natuke ilukirjanduslikku spekuleerimist ja fantaasialendu]

Võib arvata, et alguses oli lihtsus. Kuid ka lihtsus oli Midagi - näiteks erinevad aineosakesed ja nendevaheline mõju (või "jõud" - kuidas keegi soovib nimetada). Kogu see Miski - see Supp - see oli olemas.

Igaljuhul: ühel hetkel ja täpsemalt: ühel perioodil - umbes 4,54 miljardit aastat tagasi - kujunes välja meie planeet Maa. Vesi kui selline kujunenut mõningate andmete kohaselt u 3,9 miljardit aastat tagasi ning esimesed elusolendid veel u 3,4 miljardit aastat tagasi.

Üks korrapärasemaid ja stabiilsemaid moodustisi on ilmselt teemat; nii nagu ka talvised lumehelbed võtavad teatud tingimustel vastava kuju. Selles lihtsuses on olemas teatav struktuur ja struktuuril ajaline kestus.
Miski pole igavene, üks aine tõmbab teist ja Supp ei näi lakkavat lainetamast, ometi - ja see pidi juhtuma vaid ühe korra - kujunes välja struktuur, mis juhtus produtseerima endast koopiaid: mitte üks ei muutunud iseenesest mitmeks, vaid tõmbas ligi osakesi, mis omakorda tõmbasid ligi osakesi, mis omakorda tõbasid ligi osakesi... ja millest igaüks moodustas omaette terviku ja selles tervikus vastavad "juhised", milline saab olema järgmine tervik. Ta "toitus".

Ühtlasi sündis pärilikkus; kuid et sedalaadi automaatsel kopeerimisel juhub ikka ja jälle vigu, satub sekka ootamatuid aineid, siis hakkas välja kujunema teatav variatsioon. Kogu selles Supis hakkasidki rolli mängima kolm põhilist tegurit: pärilikkus, variatsioon ja kestvus; ning nendest kolmest tulenevalt: selektsioon (selection) ehk valik. "Looduslik valik," kui võib öelda.
Et Supis "toitu" pole lõputult, siis paratamatult ühed lagunesid, kaotasid oma pidevuse, teised kestsid edasi. Edasi keses, suuresti tänu juhuslikele mutatsioonidele, toimus miljonite-miljonite Supis ulbitud aastate vältel pidev järk-järguline areng: "surid välja" (kadusid, lagunesid) lihtsamad struktuurid ning jäid alles ja täiustusid need, mis juhtusid olema täiuslikumad. Neil polnud mõistust, neil polnud tahet, nad lihtsalt olid olemas ja kujunsid, ilma igasuguse "tunde" või "tahte" kui selliseta - sest "tunne" ja "tahe" eeldab komplekssemat organismi, aju, sensoreid, jne.

Supis hulpides ja erinevate ainete ja koosmõjudega kokku põrkudes hakkas kopeeruvale - ja ühtlasi kopeeritavale - ümber kujunema teatav "kaitsev kiht". See kiht ei "tekkinud" või ei "arenenud" mitte niivõrd ühe üksuse elu ajal, vaid "juhistes", struktuuris toimus vahel juhuslikke muudatusi, mis osutusid vastupidavamateks kui teised, ja et nad kandsid eneses edasi seda sama muudatust, siis kandus see edasi ka järgnevatele põlvkondadele. Mitte miski ei "kaitsnud" end selles tähenduses, vastavalt keskkonnale ja Supis ulpides juhtusid nad lihtsalt kujunema arvult levinumaks kui need, mis olid lihtsama ülesehitusega ja seetõttu keskelt läbi ebastabiilsemad ning lühema kestvusega ning kippusid lagunema.


Nõnda, selles Supis, tekkis rakk, mitmeraksed olendid... nad olid "ellujäämismasinad"; ja - ilma, et oleks olnud olemas mingi "tahe" või "suunatus" - arenes välja näiteks: nt valgustundlikkus; ja hiljem rakud, mida võib nimetada seemne- ja munarakkudeks. Põhjus on iseenesest väga lihtne: kahe isendi ristumisel ja informatsiooni ülekandel tekib suurem variatiivsus ja seeläbi suurem võimalus alles püsida kui neil isenditel, kes teevad iseendast sisuliselt ühesugusid koopiaid - kui esimesi saadab pidev "areng", siis teised on võrdlemisi muutumatud.
Sealt päineb 'seksuaalsus' ning ühtlasi võib seda pidada sugulise erinevuse sünniks; sel on muidugi järgnev aspekt: soodsamad tingimused püsima jäämiseks on neil olenditel, kes on "täiuslikumad", "rohkem arenenud" ning kõik see vajab aega, toitu, kaitset. Muidugi ei juhtunud see üleöö, selleks läks aega miljoneid-miljoneid aastaid; areng ja muudatused ei toimunud mitte niivõrd ühe elu jooksul, vaid põlvkondade ja juhuslike mutatsioonide ning pidevate surma-sünni ja väljasuremiste (loe: kadumiste, lagunemiste) ning ellujäämiste (loe: edasipüsimiste ja informatsiooni edasiandmiste) käigus...


***

...selle segase, abstraktse ja võib-olla faktiliselt mitte üldse täpse jutu jätkuks võib mõtelda kasvõi neile taimedele-loomadele, mis on inimeste poolt aretatud, need rebased, mis u 50. aastaga aretati nõnda koerasarnasteks (valiti jaa paaritati omavahel kõige sõbralikumad isendid), jne...

Ellujäämismasinad on geenide viis edasi püsida.


Dawkins toob mängu mõiste "meem", mis on uus isekopeeruv replikaator. Nii nagu geenid lihtsalt on ja kõikvõimalikud "elusolendid" on nende kandjad (inimesed, taimed, loomad - teinekord ka kolooniad, nt mesilased, sipelgad; ka inimene, mis on teatavas mõttes geenide koloonia)... nii on inimesed meemide kandjad. Meemid kanduvad edasi, et püsida ja kasutavad selleks ära inimesi.
Kuid siin on huvitav aspekt: nii nagu geenid määravad teatavad statistilised tingimused end kandvatele masinatele (nt inimene ei saa lennata), nii määravad ka meemid, kuid sealjuures on masinad saavutanud teatava iseseisvuse. Põhjus on lihtne: mida iseseisvam ellujäämismasin, seda suurem tõenäosus on tal väliskeskkonnale paremini reageerida ja edasi püsida. Mitte, et mõni putukas või mistahes olned "tahaks" edasi püsida (nt kolooniates on loomulik, et mitmed olendid lähevad "vabatahtlikult" surma, sest neil on lihtsalt vastavad juhised - seda kõike geenide üleüldise kestvuse nimel, juhul kui kolooniale ja geenisupile on see üleüldiselt "kasulik")... - nad on lihtsalt selliseks "programmeeritud", see tähendab: kujunenud, sest vastasel juhul oleksid nad välja surnud.

Nõnda on arenenud välja nii "valikuvabadus" (sest see on osutunud geenide edasikestmisel kasulikuks) ning ühtlasi aju ning "teadvus"; ning koos kõige eelnavaga ka ellujäämismasinate suurem iseseisvus oma 'programmeerijatest'.

***

KUID kust läheb piir programmeeritava ja programmeeritud ellujäämismasina vahel? Dawkins väidab, et geen või meem eeldab sisuliselt isekopeeruvust, mille vahendeks on kas vastav olend ellujäämismasin...
see tähendav teatavat ärakasutamist, "söömist".

Mäletan üht nalja, et "põrandad kasutavad inimesi ära, et inimesed neid pidevalt juurde ehitaksid ja seeläbi paljundaksid"; Dawkins peab meemide kandjaiks ennekõike inimeste ajusid (koos inimeste enestega, loomulikult), kuid kas ei kanna nii meeme kui geene kogu keskkond? Kuhu tõmmata piiri?
Jared Diamond näitas edukalt kuidas Ida ja Lääne majanduslik erinevus ei tule mitte geneetikast, vaid geograafiast ja geograafilisest juhuslikkusest, eks nõnda ole ju ka kõigi muude masinatega, mis peavad "ära kasutama" oma keskkonda: nii nagu ideed kasutavad ära inimesi, geenid mistahes elusolendeid, nõnda kasutavad ära ("kasutavad ära" mitte (teadliku) ekspluateerimise mõttes) oma keskkonda erinevad mineraalid, et nad saaksid olemas olla, nõnda kasutab ära oma keskkonda vesi, et ühel hetkel maha sadada ja siis taas aurustuda...
Lihtsalt geenid ja meemid on ühed olulised vaheetapid ja astmed, mis on juhtumisi aset leidnud, et ühed ained grupeeruksid just niimoodi, mitte aga naamoodi...

...muuhulgas kujundades kaasproduktina nt erinevaid olendeid, mis on saavutanud teatava "iseseisvuse" (mitte, et "iseiseisvust" kui sellist evolutsioonibioloogilises mõttes üldse olemas oleks) ja inimese, kes ON VÕIMELINE SAAMA ARU ISEENDA TEKKEST JA PROTSESSIST. Vat see on IME!


Aga kogu selle spekulatsiooni ja hämamise ja ehk udujutu tulemusena tekib küsimus (olles lisaks kõigele võhik ja alles valdkonda avastamas): kas evolutsioonibioloogiat ei võiks asendada millegi veel üldisemaga: "evolutsioon" laiemas mõttes. Ja kas just "evolutsioon", pigem ehk üleüldine tendents ainetel koonduda, omada mingit füüsilist-keemilist (vms) mõju...

...mu meelest hästi huvitavad küsimused! Kahju, et sellest veel ei tea ja et siinne arutlus on nõnda ähmane ja võib-olla suuresti ekslik, aga mu meelest põnev teema!


Kui programmeerijateks on teatavad vähegi püsivad algkomponendid (nt erinevad ained, DNA molekulid, inimeste genereeritud ideed, keeled, mis tahes - igaüks neist erineval ajaskaalal) ja nende kandjateks erinevad masinad (ennekõike elus, aga mu meelest võiksid olla ka eluta olendid; lõppeks ei ole "elu" ju miski muu kui isekopeerumine...)...


Lõpetuseks üks video:

Ehkki rangelt võttes ei tasu seda videot tõsiselt võtta: kui masinates toimuks säärane evolutsiooniline areng, et neist saaksid tõepoolest mei planeedi valitsejad, siis on jabur mõtelda, et "üks masin sööks teise ära nagu loomad seda teevad" (juhul kui toituval masinal pole kõhus mingit 'töökoda', mis toiduks saanud olendi kuidagi enda "organismi" sulandaks või monteeriks).
Sellegipoolest mu meelest huvitav video!


PS: tundub, et Richard Dawkinsi "The Selfish Gene" võib tõesti panna maailma teise pilguga vaatama!
Muidugi: kelles tekitab masendust, keda paneb imestama ja elu üle rõõmu tundma! Ja, tõesti, kuidas üldse saab tahta midagi "enamat" (nt 'teispoolsust', vms) kui meil - inimestel - on võimalus tunda, ja sealjuures veel teadvustada oma tundmist ja nägemist, mõtelda "ma olen olemas, ma näen, ma tunnen!" - mitte ühelgi meile teadaoleval elusolendil pole Sellist enesereflektsioonivõimet!
Nõnda igapäevane, nõnda lihtne, ometi ju nõnda eriline!

Tundkem rõõmu siis oma kaasinimestest ja iseendast, mitte vahendatuna läbi mõne teise kujuteldud maailma või olendi - minu arvates ennekõike nõnda saame elada tõeliselt väärtuslikult ja anda endast parimat, nii iseendale kui teistele, igas mõttes!:)

Lana Del Rey!

Nii, avastasin enda jaoks ühe uue laulja, nimeks Lana Del Rey. Tema esimene album ilmus aastal 2010 (kui ma nüüd ei eksi) ja teine ("Born to Die") 2012, seega võrdlemisi uustulija. Wikipedia andmetel on ta hetkel 25. aastane ning 21. juunil saab 26.
Senise kuulamise põhjal tundub, et tegu on kellegagi, kes teeb oma asja hingega, kel on oma isukupärane ja sealjuures loomulik käekiri ja... näib, et temas on see, mida ma artistide puhul ilmselt kõige enam hindan: tung otsida ja teha midagi uut! Ja ma ei mõtle originaalitsemist, vaid seda, et see uue-otsing tuleb kuidagi loomulikult, iseendast ja iseenesest, mitte teiste soovist või ootustest lähtuvalt.

Mõistagi, see kõik pole lihtne ja minu arvates enamus kipuvad püsima päris kindlates piirides ja žanrites (ja see pole alati halb). Artistid, kes minu arvates geniaalse laiahaardelisusega silma paistavad on nt Michael Jackson, Serge Gainsbourg ning ilmselt ka Tom Waits (viimase loominguga ma pole jõudnud eriti veel tutvuda) - nende puhul ei teadnud kunagi, et millega nad järgmisena lagedale võivad tulla.
Mulle tundub, et Lana Del Rey on sarnane!
Ehkki: albumit "Born to Die" saadab võrdlemisi sarnane toon, siis esimese albumiga võrreldes on see jällegi midagi teistsugust. Ma tahaks loota, et kolmas album tuleb jälle midagi uut ja võib-olla värvikirevam kui eelnevad kaks kokku. Eks seda näha ole.

Mis veel: ta näib olevat tõeline perfektsionist, nii muusika kui videopildi alal, ühel või teisel viisil on iga teos kordumatu ja kõige paremas mõttes lõpuni välja lihvitud! Ka intervjuust ilmneb see sisukus ja pühendumus:



Ilmselt üks levinumaid laule "Blue Jeans":



Teine tuntuimatest on "Without you". Mulle endale on meeldinud (ja ehk isegi rohkem meeldinud) nt "Million Dollar Man" (ei leidnud praegu head linki) ja "Lucky ones".
Kuid ilmselt kõige enam meeldivad järgmised kaks laulu:

Mermaid Motel (1):


ja teisena Gramma (2):



Mitmed (või enamus) laulud on siiski ka sellised, et jätavad külmaks või kui isegi saan aru, et laulud on head, siis pole päris minu maitse... kuid need kaks, eriti esimene - üle pika aja avastasin midagi sellist, mida mulle tõesti väga kuulata meeldib:)
"Mermaid Motel" kõlas küll esimesel kuulamisel kuidagi võõralt, imelikult ja isegi kuidagi 'suvaliselt', kuid mida enam seda kuulan (eriti kõrvaklappidega ja vol-talutava-maksimumi peal), seda rohkem see lugu meeldima hakkab ja seda rohkem tuleb esile see särts ja pinge, minu nägemist mööda ka see lihvitus ja et "kõik on omal kohal", mis minu arvates seda laulu ja muusikat saadab!

lugemis(t)est...

Nagu teate, meeldib mulle lugeda!
Sellega on muidugi omamoodi lugu: gümnaasiumi lõpuks olin vaevalt 10 raamatut läbi lugenud (kui sedagi) ning neiu L. oli see, kes mind lugema, õppima ning huvi tundma inspireeris. Mäletan siiani sära ta silmis kui ta mulle tollal abituriendina (oli see vist aasta 2003 või 2004) õhinal rääkis Tartu Ülikooli avalikust loengust (või avatud uste päevast)...
ja need teadmised, mida ta kõikjalt ammutas! Meie planeedi Maa vanusest kuni nt põhiteadmisteni Nietzsche isiksuse ja filosoofiani, olles ise tollal 17.-18. aastane. Vat selline inimene sai minule "saatuslikuks" ja ilmselt suuresti tänu Temale olen ma täna see kes olen... ja ma olen rõõmus selle üle, kes olen - keegi, kes tunneb naudingut avastamistest!
Ja teine tüdruk - kes on seda kõike omamoodi tasakaalustanud ja toonud mind tagasi kui esmane 'ärkamine' oli aset leidnud - on neiu E.

Aga see selleks.
Igaljuhul: kui algselt mulle ei meeldinud lugeda, see oli tüütu ja igav, isegi kui nt Remarque võis teinekord isegi päris huvitavaks muutuda (kohustusliku kirjandusena), siis pärast eksami sooritust (spikriga või ilma) jätsin raamatu sinnapaika. Siiani olen võrdlemisi aeglane lugeja; ning lugemise algusaastatel (paar-kolm aastat pärast gümnaasiumit) - siis kui hakkasin aru saama, milline maailm sealt võib avaneda - oli lugemine küll tore, kuid protsess ise omamoodi piin: eks vajab see ju siiski võrdlemisi suurt pühendumust ja aega.

Nüüd hakkab asi juba ilmet võtma: lugemine läheb suht ludinal ja see on täielik nauding. Lisaks muidugi lõputöö, mis ootab kirjutamist...


Niisiis tahtsin lihtsalt jagada oma praegust (kavandatavat) lugemiskava:

hetkel käsil:
1) Richard Dawkins "The Selfish Gene" 
- nn 'isekas geen'. Ühe teise raamatu alguses räägib Dawkins, et nii mõnedki inimesed olla pärast "Iseka geeni" lugemist tema juurde tulnud ning kurtnud, et: uni on läinud ja kõik tundub kuidagi... tühine, mõttetu, sisutu. Ehk osalt neist tiivustatuna kirjutas ta artiklikogumiku "Unweaving the Rainbow" - raamat teaduse ilust ja võlust!
Teised aga on need, keda sama info sütitab elust seda rohkem rõõmu tundma! Noh, viimast hulka kuulun ka mina.
Olen raamatuga alles u 66ndal leheküljel (ja eelnevalt temalt lugenud raamatuid "Jõgi Eedenist" ning "The Ancestor's Tale"), kuid - tõepoolest - niivõrd haarav, huvitav... ja paneb juba praegu siiski elu natuke teisiti vaatama!
Geeni vaatepunktist: inimesed on "ellujäämismasinad" (survival machines) - mulle meeldib see nimetus! Kuid ühtlasi on nad saavutanud teatava iseseisvuse ja valitsuse oma geenide üle. Dawkins toob paralleeli malet mängiva arvutiprogrammiga: kõik käigud pole inimeste/programmeerija poolt üksühele ette programmeeritud, pigem on programmeeritud teatud käitumisjuhendid, et kuidas võiks vastavas olukorras käituda, misjärel on programm jäetud omapäi, et ise hakkama saada. Inimestega on sama lugu: me oleme programmeeritud geenide poolt (ja nn loodusliku valiku tulemusel), kuid meil on teatav võim meie geenide üle, kusjuures inimestel suurem kui loomadel ("elu mõte" pole üksnes järglasi saada); ometi määravad nad üldjuhul üht: elu alalhoiuinstinkti + paljunemistungi - mõlemad olulised, et geenid saaksid edasi kanduda ja iseendast üha uusi ja uusi koopiaid teha. Meie oleme nende "sõidukid"; sõidukid, kes kohati tõstavad mässu.
Igaühe enda otsustada kas see mäss on hea või halb, kuid minu arvates näitab see inimese vabadust ja see on tore...:)

Ja eks ole ju võluv: sisuliselt elutust ainest oleme jõudnud punktini, kus meie planeedil on arenenud nõnda kirev elu! Ja selleks ei läinud tarvis muud kui... ühe isekopeeruva molekuli teket, mis omakorda tegi võimalikuks ja sai eelduseks evolutsioonile: pärilikkuse (kui kopeeritakse iseennast, siis päritakse ka vastavad kopeerimisjuhised ja muu säärase), variatsiooni (ükski kopeerimine ei toimu vigadeta) ning nende põimumisel: valik (selection). Ja... voila!
Küsite: kuidas saab olla nii, et elutust ainest tekkis elu?
Olen nüüdseks üht-teist evolutsiooni kohta lugenud ja seda pole ju raske ette kujutada: isegi elutul ainel on 'komme' koonduda ja sarnast või erinevat ainet ühel või teisel viisil tõmmata või tõugata; ning arvestades, et meile on antud miljoneid-miljoneid-miljardeid aastaid (kujuteldamatu, kas pole!), siis... see pidi juhtuma vaid korra ("it only had to happen once"), et sellises ainete supis saaks tekkida üks vastav isekopeeruv molekul...!
Ta kopeerus-kopeerus ja lihtse arvutuse kohaselt levis ühtäkki massiliselt, temas tekkisid erinevused, geenid puhtautomaatselt ja 'loodusliku valiku' tulemusel "leiutasid" endale uusi viise, kuidas end kaitsta ja edasi püsida ("nõrgad" lihtsalt surid välja ja kadusid). Mind hämmastab ja mulle meeldib mõtelda sellele, et siit ei ole mõtet otsida mingit tahet inimlikus mõttes... ja seda hämmastavam on need tahted ja tunded mis on praegu inimestel ja loomadel (jah, ja mis ühtlasi aitavad geenidel end endiselt võrdlemisi hästi edasi kanduda - mitte, et geenid seda "tahaksid", aga nad lihtsalt on... - see on mu meelest hästi huvitav teema!)!

Ja need molekulid teevad imesid: paarist pisikesest rakust võib sisuliselt areneda inimene (või mistahes olend, olenevalt vanemate liigist)!
Kui selle üle järele mõelda, siis ei midagi müstilist, samas ju niivõrd imeline!

Jne. Nagu öeldud: raamat alles pooleli (ja üht-teist jutust põhines praegu tema teistel mainitud raamatutel).


Järgmisena on plaanis "Iseka geeni" nn 'järg':
2) Richard Dawkins "The Extended Phenotype"
Olen jupp aega tagasi natuke selle raamatu algust lugenud ja seal ta kirjutas, et kui autoril võib olla üks raamat mida autor ise tahaks, et tema lugejad kindlasti loeksid, siis oleks see Dawkinsi puhul "The Extended Phenotype". Millalgi pärast seda ilmus Dawkinsi u 600-700 leheküljeline "The Ancestor's Tale" ja ma ei oska öelda millist teost ta tänapäeval on olulisimaks peab (ilmselt üht neist kahest-kolmest).

Nagu ma aru saan, siis räägibki raamat sellest, et mis saab siis või mis võimalused avanevad kui inimene saavutab üha enam võimu oma programmeerija ehk geneetika üle...
Niisiis moodustavad need kaks raamatut justkui ühe põneva rännaku, mis on lihtsalt kahe osaline.


Kolmas:
3) Peter Sloterdijk "Bubbles: Spheres Volume I: Microsphereology",
ilmunud algselt 1998 (II osa 1999 ja III osa 2004 - kui õigesti mäletan) ning tõlgitud nüüd, st 2011, saksa keelest ka inglise keelde.
Eelneva kolme raamatu põhjal võiks tekkida mõningaid lõputöö ideid.


Lisaks plaanin sinna kõrvale lugeda täna Rahva Raamatu raamatuturult u 1 euro eest saadud
4) Marilyn Yalom "Rindade ajalugu".
Häirivad küll juba alguse (ja tagakaane) juures silma jäänud paar trükiviga, aga üleüldiselt... räägib pealkiri iseenda eest. Naiste rinnad pole miskid, mis oleksid üleüldiselt ja alati (olnud) seotud seksuaalse nägemusega" (nt Aafrikas ja Vaikse ookeani saarte kultuurides ei ole rinnal sellist erootilist tähendust nagu Läänes; mitte-läänelikel kultuuridel on oma fetišid, nt Hiinas väikesed jalad, jne)... - hämmastav, kuivõrd palju on tegelikult meie ümber kultuurisõltelisust, mida me aga oleme harjunud pidama tavapäraseks ja meist sõltumatuks!
Ja eks siingi ole mängus: geneetika + kultuur ja keskkond.

Üha enam huvitavad mind erinevad ajalood: näiteks tahaks kunagi lugeda "Lugemise ajalugu" (raamat, mis nt Islandil oli müügil, kuid ei raatsinud osta; eesti rahas oleks olnud u 400-500 eeku). See-eest ostsin sealt nt Darwini elulooraamatu... ja veel mõned hääd raamatud (mis on loetud või siiani pooleli).


Ning viiendaks
5) tahaks endale kunagi muretseda  
David Hull "The Philosophy of Biology".
Seda autorit on siin-seal mainitud ja tundub, et filosoofia-bioloogiahuvilisele justkui kohustuslik. U 600 lk lugemist, seal leidub nii üksikautorite artikleid kui ka koondautorlust.


Ja  kui peaks vähegi aega olema, siis võiks raamatukogust võtta
6) Norbert Elias "Tsiviliseerumisprotsess" (1. osa), alapealkirjaga "Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides".
Raamatukoi.ee kodulehel on seda iseloomustatud järgmiselt (ilmselt raamatust pärit sõnadega):

20. sajandi ühe kõige silmapaistvama sotsioloogi Norbert Eliase klassikaline uurimus inimkäitumise ja kommete muutumisest keskajast 20. sajandini. «Tsiviliseerumisprotsess» (1939) vaatleb põneval ja rikkalikul materjalil, kuidas on ajaloo käigus teisenenud inimeste söögitavad, hügieen ja viisakuskombed, muutunud suhtumine nuuskamisse, soojätkamisse ja vestluskunsti.

Teine osa on mul endal olemas, kuid esimesest võiks alustada ja see tundub tõesti huvitav. Kõik säärased ajaloolised-populaarteaduslikud uurimused panevad maailma - nii iseennast, kaasaega, kui kõike ümbritsevat - tiba teise nurga alt vaatama.

Üldiselt kõik (va nr 4) võiks vähemal või suuremal määral olla seotud mu potentsiaalse lõputööga. Nii et lugemist jätkub; ja ei saa eitada, et kurss vahepeal muutub ja üks raamat asendub teisega.
Igaljuhul: jah, huvitav-huvitav!


Nüüd aga tuleb äkitselt uni peale ja lähen magama. Homme jälle päev!
:)

üle pika aja kirjutada...

...ja kirjutada oleks nii mõndagi. Näiteks võiks raamatublogisse teha kokkuvõtte Jared Diamondi raamatust "The Rise and Fall of the Third Chimpanzee".
Või võiks proovida rääkida tulnukatest. Nimelt neiu L-iga tuli see teemaks, siis kui tema juures Raplas käisin (hästi ilus linn!) ja... noh, tekkis mõtteid. Aga mõtlesin, et enne võiks huvipärast läbi lugeda C. G. Jungi raamatu "Tänapäeva müüt: asjadest, mida nähakse taevas". Olen seda kunagi üksjagu lugenud, kuid meeles suurt pole, samuti ei saa just öelda, et ma teab-mis Jungi austaja oleksin (mingis mõttes pigem vastupidi), kuid... jah, täitsa teema, mis hakkas piisavalt huvitama, et selle kohta üht-teist lugeda.
P.S. Mitte, et ma arvaksin, et tulnukad oleksid meie planeeti külastanud, pigem vastupidi, ja see mind huvitabki.

Teiseks: võtsin ette Richard Dawkinsi raamatud "The Selfish Gene" (st jätkan seda) ja kui see läbi, siis ilmselt "The Extended Phenotype"; ning seejärel mõtlen endale sebida Peter Sloterdijki "Mullid", triloogia esimese osa, mis on nüüd ka inglise keelde tõlgitud. Kunagi proovisin saksakeelset pusida, aga suurt midagi sellest välja ei tulnud...
et, jah, lisaks tekkis mõte, et EHK võiks Sloterdijkist välja kooruda midagi lõputöö teema sarnast; tema ideedest sattusin vaimustusse suht esimesest hetkest kui neid H.K. loengus kuulsin. Nüüd on ka esimene osa tõlgitud ja peagi pidavat ilmuma ka järgnevad osad... - avastamist kui palju (originaalis u 2500 lk - st kõik kolm osa)!

Kolmandaks: möödunud reedel ülikooli (st seminarile) minnes, siis jäid tänaval silma (andke andeks, ma olen meesterahvas!) mõned reklaamid, mis paari päeva pärast tänavalt ära kadusid. Ja mina veel mõtlesin ülikooli ees selle taustal "poosepilti teha", sõnumiga: õppimine, ilusad (ja targad) naised ja teinekord parajas koguses veini (aga üha enam on tunne, et parem on veinita), kuid... täna - läinud mis läinud:/
Neiu S. andis mulle sellega seoses ka lingi.

Ilmselt põhilise pildivastase kriitika võtab kokku järgnev kommentaar:

vff 30.04.2012 15:31

tekib küsimus milleks on siis üldse ühiskonnas eetika ja moraali piirid, tavad ja traditsioonid???
miks me peame õigeks riides käimist, seksuaalaktide toimumist teistele varjatult või ka nt tööl ja koolis käimist, liiklusreegleid, mitte varastamist, mitte tapmist. ignoreeriks äkki edaspidi kõike ja laseks inimestel end vabalt tunda, teha kõike mida soovivad millal kus ja kuidas tahavad, elame nagu ürgsed koopainimesed...
või jääks ikkagi mingisuguste eetiliste piiride juurde ja säilitaks mõisted õigest ning valest.
niigi propageeritakse täna alkoholi ja seksuaalset vabadust. teismelised joovad ja teevad lapsi, aga mõlema vanemaga perest ja pereülalpidamise vastutusest ei taha keegi midagi teada, kõik lähtuvad vaid hetke heaolust.
ps.hetkel siiski veel on mehi kes ei taha näha linnapildis võõraid paljaid naisi, on vanemaid kes ei soovi ka oma lastele sellist vaatepilti ja naisi keda selline reklaam häirib

Kirjutada sel teemal võiks pikalt, kuid piirdun ainult mõttega (ja see pole küll õigustus!), et: tänapäeval võib hulga jaburamaid ja ebaeetilisemaid asju märgata! 

Ja põhiline ja ehk ainus asi miks pean seda reklaami mõneti ebasobivaks on ehk laste peale mõeldes (aga nt telekast reklaame vaadates ma usun, et nemadki on juba kõike näinud!). 

Kangesti tahaks öelda (ja ehk ütlengi), et ehk on mul lihtsalt kergelt villand kõiksugu 'variserväärtuste kummardamisest'. Nende reklaamide kritiseerijatena kujutlen parajalt eakaid või keskealisi inimesi kelle noorusajal ei tulnud säärane asi kõne allagi.

Mitte miski pole iseenesest hea ega moraalne (või halb või mittemoraalne), absoluutselt kõigel on oma ajalugu, nõnda ka eetika- ja moraaliküsimustel. Juri Lotman kirjutab, et näiteks häbitunne on üks esimesi kontrolliprintisiipe, mis aitab ühiskonda korrastada. Kuid ka häbitundel (kui seda nõnda nimetada) on oma ajalugu.
Ma ei ütle, et "kõige ajaloolisus ja teatav juhuslikkus" lubaks seda kõike eirata, küll aga ütlen, et miski pole kunagi püsiv ja teatud väärtused ja arvamused lihtsalt surevad välja, ning see ei pruugi olla alati halb.

Ehkki, tõsi, reklaamil võivad olla teinekord halvad mõjud: võivad tekkida võltsideaalid, jne; siiski leian, et inimestel peaks olema niigi palju mõistust, et reklaami kui sisuliselt fiktsioonina võtta (nt enamus moeajakirjade modellide fotosid on töödeldud); ja kui seda mõistust pole - siis pole midagi teha. 

Selle reklaamiga seoses "kõige ignoreerimist" ja "varastamist" või "tapmist" näiteks tuua on mu meelest lollus. Ja mehel, kel on oma naine, ta võib ju vaadata tänaval mõnd reklaami, kuid oma naist ei muuda see iial vähem erilisemaks (aga eks ole igasuguseid)!


Olen igasuguse vabaduse pooldaja, tingimusel, et see ei ohusta kedagi ei füüsiliselt ega vaimselt; "nii on alati tehtud" (kusjuures tegelikult pole 'alati tehtud') pole mingi argument.
Või ehk olen liialt rikutud, et ma selles reklaamis mingit probleemi ei näe. Pigem on probleemsed kõiksugu alkoholireklaamid, kus kujutatakse kõige absurdsemat lollust ja kiidetakse seda takka. 

Aga olgu, vähegi argumenteerituna oleks see pikem teema. 

Praegu lõpetan. Ja kui aega saan, siis jätkan ehk Jared Diamondi raamatu kokkuvõttega või C. G. Jungi ning ufo-teemaga. Või millegi muuga. 

natuke jaburaid või vähemjaburaid laulusõnu...

Nn "Orjapidaja laul": Terminaator "Ainult sina võid mu maailma muuta"

Maailm ära väsitanud hinge maha põletanud
kuid siiski pole lootus läinud kuigi silmad on valet näinud
et ükskord saan su endale

Tuul on segi ajand juuksed hääletuks on jäänd mu nuuksed
ja jääle seisan siin ja ootan keelatud ei ole ju loota
et ükskord saan su endale

Ref
Külmetan ning põhjatuuled hääl käher puruks huuled
siiski hüüan tahaks minagi suuta kuid ainult sina võid mu maailmamuuta
sest sa kuulud minule
tahaks minagi suuta kuid ainult sina võid mu maailma muuta
sest sa kuulud minule

Üksi liiga raske olla tahaks sinu juurde tulla
kuid sa ei tohi mulle andeks anda jalutama tulla randa
ja õelda et kuulun sinule

Vahemäng

Sa vaatad mind ja tasa nutad mu viimse mõistuse võtad
kui ütlen armastan sind kahtlemata, kuid ei tohi sind ma tahta
kuigi kuulun sinule

Ref

Kuulud ainult minule


***

Emo-Ja-Ülimalt-EGOistlik (ainult mina-mina-MINA-stiilis) "Somebody", Depeche Mode:


I want somebody to share, share the rest of my life
Share my innermost thoughts, know my intimate details
Someone who'll stand by my side and give me support
And in return she'll get my support

She will listen to me when I want to speak
About the world we live in and life in general

Though my views may be wrong, they may even be perverted
She'll hear me out, and won't easily be converted
To my way of thinking in fact she'll often disagree
But at the end of it all she will understand me
Aaa

I want somebody who cares for me passionately
With every thought and with every breath
Someone who'll help me see things in a different light
All the things I detest I will almost like

I don't want to be tied to anyone's strings
I'm carefully trying to steer clear of those things
But when I'm asleep I want somebody
Who will put their arms around me, kiss me tenderly

Though things like this make me sick
In a case like this I'll get away with it
Aaa
Ooh ohh

Ooh
Aah


***


Ja "If you go away", mida on esitanud paljud:


If you go away
On this summer's day
Then you might as well
Take the sun away
All the birds that flew
In the summer sky
When our love was new
And our hearts were high
And the day was young
And the nights were long
And the moon stood still
For the night bird's song

If you go away
If you go away
If you go away...

But if you stay
I'll make you a day
Like no day has been
Or will be again
We'll sail on the sun
We'll ride on the rain
And talk to the trees
And worship the wind

But if you go
I'll understand
Leave me just enough love
To fill up my hand

If you go away
If you go away
If you go away...

If you go away
As I know you will
You must tell the world
To stop turning
'til you return again
If you ever do
For what good is love
Without loving you?
Can I tell you now
As you turn to go
I'll be dying slowly
'til the next hello

If you go away
If you go away
If you go away...

But if you stay
I'll make you a night
Like no night has been
Or will be again
I'll sail on your smile
I'll ride on your touch
I'll talk to your eyes
That I love so much

But if you go
I won't cry
Though the good is gone
From the word goodbye

If you go away
If you go away
If you go away...

If you go away
As I know you must
There is nothing left
In this world to trust
Just an empty room
Full of empty space
Like the empty look
I see on your face
And I'd been the shadow
Of your shadow
If you might have kept me
By your side

If you go away
If you go away
If you go away...

If you go away
If you go away...


Nii, praegu kõik. Kõige vähem jaburam on neist mu meelest Terminaator, mis omamoodi võiks ju olla täitsa arusaadav.
Ma ei saa aru kuidas saab keegi üldse tõsiselt kirjutada tolle Depeche Mode'i stiilis sõnu; "If you go away" - eks ta nii ja naa ole, omamoodi vastuvõetav nagu Romeo & Julia lugu, isegi kui vähegi tervemõistuslikult selliste olukordadega väga samastuda ei suuda.
See muidugi vaid minu arvamus ja maitse, eksole.

***

Vaatasin täna filmi "Trust" (2010). Ühtaegu üks parimaid ning ühtaegu üks masendavamaid filme mida ma näinud olen. Lõpp polnud küll selline "titanic-vajus-põhja-ja-kõik-surid-ära" stiilis masendav, kuid pigem on see üks neist filmidest, mille puhul ei näigi olevat niivõrd oluline filmi lõpp, kuivõrd lugu ise.


Ma ei hakka siin selle sisu ümber jutustama (ehkki soovitan soojalt seda filmi vaadata), kuid mainin ära, et intervjuus (mille leiab pealkirja alt "Clive Owen, David Schwimmer, and Liana Liberato on Trust" (6:54)) rääkis režissöör, et sisuliselt on film pandud kokku näidete varal, mis pärinevad elust enesest.

Ja elu ei ole lihtne ning teinekord tuleb ette olukordi, kus näib olevat võimatu öelda, et "oleks pidanud nii või teisiti käituma". Osa filmi sõnumist ongi see, et me saame üksteise jaoks olemas olla ennekõike neil hetkedel mil kaaslane kukub, et teda siis uuesti jalule aidata. Film räägibki suuresti keerukusest, kuidas sääraseid kukkumisi ära hoida. Või püüab näidata, kuidas inimesed neis olukordades käituvad.

See oli siiski film. Liigutav ja tõenäoliselt suuresti tõsielul põhinev film, kuid siiski film. Pärast väikest toibumist ja rõõmsamatele asjadele mõtlemist tekkis tunne, et:
"tahaks midagi, aga ei tea mida".


Ilmselt pole see tunne võõras, vähemalt mitte minule. Erinevatel hetkedel on see "tahaks midagi, aga ei tea mida" erineva... tooniga. Teinekord piisab tükist šokolaadist, teinekord mõnest vestlusest, teinekord muusikast, teinekord on jällegi tunne, et mitte millestki (või näiteks korralikust uinakust).

Teinekord tantsimisest - ja see oli esimene mõte mis mulle pähe tuli. Teine mõte oli see, et kui kahju mul on, et ei oska laulda!
KUI oskaks, siis antud hetkes oleks tahtnud laulda just nii ja just sellistel teemadel ja sellise kire ja sisseelamisega nagu MJ siin:


"Tell me what about it". Igalt inimeselt on midagi õppida, kuid MJ on olnud minu jaoks üks neist, üks neist neljast:
Friedrich Nietzsche (julgus ja ausus nii iseenda kui teiste vastu; jõud ja tahe)
Richard Dawkins (see imetlus maailma ja teaduse vastu, mis aitab maailma imelisi saladusi avada)
Ludwig van Beethoven (...see jõud, ilu ja inimlikkus) ning
Michael Jackson - see tingimusteta ja siiras armastus!


Teinekord tahaks - kui vaid oskaks - niisamuti midagi vahetult anda ja anda endast nõnda, et teoretiseerimine õpetamise nimel või fotograafia näib selle kõrval kahvatuvat. Anda nõnda nagu inimesed annavad ja elavad andmisrõõmu läbi lauldes või tantsides, ennast unustades...

siis - mõtlema hakates - aga selgub, et tegelikkuses võib see andmine peituda ka pisikestes igapäeva asjades. Kasvõi olemasolemises või teadmises, et sa oled kellegi jaoks olemas (ja/või et keegi on sinu jaoks olemas).
Ja siis tulid kusagilt need read:


***

"minu suurim soov
on inimesi ilusaks teha"

ütles fotograaf
            maalikunstnik
                                skulptor
                                          õpetaja
                                                   ema
laps
kes joonistas pilti kellestki kujuteldavast inimesest
kes pidavat sümboliseerima iga inimest

mees
kes kirjutas oma armastatule kirja

naine
kes suudles oma meest

isa
kes armastas oma naist

noormees
kes kutsus tüdruku tantsima


"minu suurim soov on sind ilusaks teha"

mõtles jalakäija
ja naeratas vastutulijale!


22.04.2012 


Teinekord on tunne, et just nii vähe ongi tarvis; samas on see ju niivõrd oluline.

Kui eesti luuletajatest on olnud mu lemmikuteks D. Kareva ja H. K., siis hiljuti lisandus Kristiina Ehin. Olen mõelnud, et riimluulet on niivõrd keeruline hästi kirjutada, tema seda minu arvates suudab. Ja ka proosat. Ja see kõik on lihtsalt niivõrd ilus, siiras ja ehe!
Kolm eesti luuletajat, kes on minu arvates üsnagi erinevad, kuid kes samas täiendavad teineteist. Igaüks oma erilisel ja ainulaadsel viisil.
Luulemaailmas on muidugi veel palju, mida avastada.


Ja siis avastan end taas mõttelt, et tahaks ka osata endast niimoodi midagi anda. Võib-olla selles peitubki õnn; selles püüdluses ja tahtes ning teinekord tundes, et ehk miskit õnnestus... et kedagi õnnestus (veel rohkem) naeratama panna...


*
Lõpetuseks taasavastasin kaks laulu: Hele Kõre & Kristjan Kasearu - Siis, kui maailm magab veel
ja Ei ole ükski ükski maa. Esimese laulu sõnade autor on vist Jaagup Kreem. Lihtsalt geniaalne!!!

inimesed!

Tegelikult: inimene. St ainsuses.
Lihtsalt, täna oli tore päev: näituse "Eksootika" avamine, kuhu Katrinaga kohale ilmusime. Ja see pilt tuli mu meelest kuidagi ilus, tore ja armas ja seega mõtlesin, et võiks suisa uue postituse teha.

Ja niisama üks pilt (näitusesaali põrandal oli üks roosinupp):

Tore oli!

Riia (13-14.04.2012)

Jätan praegu kirjutamata üleüldise jutu mida tahaks kirjutada reimisest ja/või fotograafiast. Lihtsalt uni tikub peale.
Aga mõni pilt.
Esimene neist on minu arvates kaugelt hulga õnnestunum kui teised, selle autoriks Siret (ja PS: selle pildiga ei propageeri alkoholi, lihtsalt kukkus niimoodi välja, pool-fotolavastusena):

K. Barona tn 25, 6. korrus; 13.04.2012, Riia

Vaade tänavale nimega "Perses". 


Ja ülejäänud pildid:

Nii, praegu kõik. Lihtsalt niiii super on niimoodi sisuliselt omal käel maailma avastada. Tekkis mõte, et kuna mulle meeldib kirjutada (siinseid blogipostitusi ei pea ma ses mõttes 'kirjutamiseks') ja üha enam ka fotograafia ning reisida tahaks ka, siis kunagi võiks proovida neid kuidagi ühendada...
nt poolfiktsionaalne jutuke mõne pildi all. Näiteks.

...veel fotograafiast.

...vaimustus jätkub. Ja ühtlasi üritan endast aru saada, et miks just fotograafia ja miks just filosoofia just sellisel kujul nagu ta mind köidab. Näiliselt mõneti isegi vastuoluline: kui filosoofias meeldib mulle rõhutada Foucault' moel "inimese surma" - ses mõttes, et on mõttetu rääkida inimesest, vaimust, hingest, vms, vaid pigem paljususest, lõhestatusest, fragmenteeritusest... Pole mõtet otsida ühtset mõtet, mingit "olemust", pigem on erinevad vaated, mis teatud mõttes on võrdsed.
Igaüks ajab siin planeedil oma rida ja üritab oma ja teiste elu lahti mõtestada. Jättes selle tõesuse või mittetõesuse tagaplaanile, siis minu arvates on iga inimene täiesti omaette kunstiteos!

Ja sealt areneb välja justkui midagi vastupidiselt tollele filosoofiale, ehkki vastupidisus on üksnes näiline, pigem on see täiendus: seda suurem on Inimese imelisus kui tal pole mingit müstilist päritolu ega saatust.
Vähemalt nõnda meeldib mulle praegu mõelda^^

***

Viimases "Black+White Photography" (aprill 2012) ajakirjas on intervjuu äsja kuulsust kogunud fotograafi Vanessa Winship'iga. Küsimus kõlab: "Can you say how your style of work developed and what the underlying preoccupations of it are?" ja vastus:

"For me, it's difficult to categorise the kind of photography I make. But if I were to try to explain what motivates me, then I would say that my photography is a means of trying to understand the world that I live in, to pose questions, to communicate in some way with the people I photograph. I certainly wouldn't imagine that I provide answers, but that's not the point. [...]
In terms of preoccupations, I'm not sure that I could say I'm preoccupied by specifics, I suppose in terms of people I'm interested in anonymous people, non-celebrities, people who somehow survive, who have an inner beauty and, in a non-religious way, who have a soul."
(lk 33-34)

Mitte, et see üksühele mu vaimustust kirjeldaks, kuid sinna poole. Enda puhul ma ei ütleks, et maailma või inimeste mõistmine oleks peamine, ehkki teatud mõttes võiks seda ju mõista mõningase eeldusena (niivõrd-kuivõrd seda on võimalik saavutada), pigem huvitab mind vaba eneseväljendus, kirg, ilu, hetked, "ajatus"...
või isegi: armastus!

Mulle meeldivad inimesed just nende vabadusekire, elu- ja olemistahte ja ilu pärast. Just see "ma olen, ma eksisteerin!" ja nende hetkede jäädvustamine. See eristab minu jaoks nt inimeste pildistamist nt looduse pildistamisest.

Muidugi, siin räägib algaja asjaarmastaja, mitte professionaal.

***

Teine avastus on Ruth Bernhard (1905 - 2006), naisfotograaf, kelle kirjeldus fotograafiakirest mind võlus ja tekitas äratundmisrõõmu:
"My enjoyment of life began with my eyes. Even as a small child, curiosity possessed me. The visible and invisible were my world, my fairy tale. In my eightieth year, the magic continues to linger. The world is always fresh. Looking at everything as if for the first time reveals the commonplace to be utterly incredible.
[...] it is my aim to transform the complexities of the figure into harmonies of simplified form, illuminating the innate life force and spirit as well as the underlying bone structure. The endless vairety of nature's design and shapes amazes and thrills me. [...]
For me, the creation of a photograph is experienced as a heightened emotional response, most akin to poetry and music, each image the culmination of a compelling impulse I cannot deny. Whether working with a human figure or a still life, I am deeply aware of my spiritual connection with it."

Ja ennekõike: "Students of photography have to learn not how to light, but how to love."
(lk 7 & 8; The Eternal Body; 2011)

In the box, horizontal, 1962

Folding, 1962

Veel Ruth Bernhardi pilte leidub nt siin.

Või nt Ansel Adams, kelle looduspildid on... kirjeldamatud. Või Jan Saudek, kes mulle samuti istub (ja kes samuti on öelnud, et pildistab ennekõike ilu - ehkki siin võib leiduda neid, kes tema teostes just ilu ei näe).

***

Viimaseks tahtsin rääkida enda avastusest: nimelt youtube'is ringi luusides jäi silma video kus mainiti, et kui tavaline objektiiv teistpidi keerata, siis saab makro-võtteid teha. Ja ennäe imet, toimis!
Siin paar esimest katsetust:

kohvivaht, 06.04.2012

virtuaalne armastus (msni 'südame-smaili'), 06.04.2012


Fokusseerimisega oli tükk tegemist. Igaljuhul suvel teen raudselt katsetust ja lähen kõiksugu ämblikke ja muid sarnaseid tegelasi pildile püüdma. Need olid siin lihtsalt esimesed-suvalised katsetused.


Kuid üks pilt, mida minu arvates võib üle pika aja ka suht õnnestunuks pidada:

07.04.2012

***

Ühe asjana on fotograafiahuvi pannud mind märkama valgust ja valgustust. Täna linnas ringi jalutades vaatasin ja jälgisin, et kust üks või teine valgus tuleb ja kuidas peegeldub. Ja inimesed, igaüks niivõrd omamoodi ja siiani on see minu arvates täielik ime, et sisuliselt igaüks on täiesti erinev.

Inimesed ja fotograafia on mu meelest midagi ilusat!

fotograafiahuvist...!

Kirg fotograafia vastu üha suureneb ja õigupoolest oli selle algust tunda juba 2006. aastal. 2009 sain oma esimese... khmm... kompaktkaamera. Ning 2011 peegelkaamera.
Võiks nimetada ka mõnda fotograafi, kuid fotograafia kui tehnika õpetajatena on esmalt silma jäänud Karl Taylor ja hiljuti Gregory Cazillo. Esimene tutvustas sellised üleüldisi ja minu arvates küllalt geniaalseid võimalusi, teine rohkem spetsiifilisemat-tehnilisemat poolt.

Nüüdseks on olukord jõudnud sinnamaale, et ma mõtlen juba tõsimeeli, et hiljemalt 2.-3. aasta pärast tahaks minna EKAsse sisseastumiskatsetele! Kes teab, EHK juba järgmisel (st 2013.) aastal (põhiline on ja jääb siiski EHI, kuid... ma usun, et saab kenasti ka fotograafia kõrvale võtta).

Ma lihtsalt üha enam armastan fotograafiat, nii teiste fotosid vaadata kui ka ise pildistada!


Minu jaoks on fotograafia täiesti omaette kunstižanr.
Kõige enam meeldib/meeldiks pildistada inimesi. Kindlasti mitte papparazzi-stiilis luurates või nõusolekuta, vaid kõikvõimalikke "poseeritud portreesid". Mul pole sõnu kuivõrd fantastiline on teinekord kellegagi minna niimoodi pilte tegema!
- seejärel vaadata ja mõelda, et millised tulemused võiksid olla õnnestunud. Umbes nii nagu täna neiu L-iga, tehtud pildid olid küll suuresti üsna muuseas pildistatud (st lihtsalt tekkis selline hetk), kuid ta ütles, et see olla üks neist harvadest kordadest, mil ta oma piltidega ka rahule jäi (jei!)^^


See on justkui hetke ja ilu püüdmine.
Mulle on siiani omamoodi müstika, et mispärast paljud pildid reaalsuse kõrval kahvatuvad, teised aga võluvad millegagi, mis on suisa erilisem kui reaalus. Võib-olla mõni juhuslik näoilme, mis igapäevaelus jääb märkamata.
Ma ei kiida heaks nt reisidel sellisel määral piltide klõpsimist, et reisi kogemus jääb ise tahaplaanile, küll aga leian ma, et kunstižanrina võimaldab fotograafia teinekord küllalt hämmastavaid ülesvõtteid. Kõikjal!

Veel arvan, et pilt peaks rääkima lugu, seal peab olema mingi sündmus või miski, mis annab edasi mõtet. Mingi objekt, mis saab teemaks ja hakkab lugu jutustama. Nõnda on seletatav, miks nt paljud tänavapildid on sisuliselt mittemidagi ütlevad (oleneb muidugi).


Mõni aeg tagasi avastasin enda jaoks mustvalge foto, kuid nüüd olen taas(tagas)avastamas värve. Täiesti oleneb hetkest.
Ja kui varem (nt Islandil olles) lisasin arvutiga hiljem vähemalt automaatset 'color correctionit', siis viimasel ajal olen jätnud pildid sellistena nagu nad kaamerasse salvestuvad. Viimane on hetkene periood, tulevikus tahaks õppida pilte ka töötlema (kui mitte liiale minna, siis minu arvates on see õigustatud). Lõppude lõpuks teeb pilti kaamera ja inimene, mitte hilisem pilditöötlusprogramm.


EKA suhtes on ilmselt üheks suurimaks probleemiks raha (aga ju peaks ka seda kuidagi õnnestuma säästa; varem või hiljem!), kuid... ehk õnnestub siiski ühel hetkel katsetele ilmuda. Nagu ma aru olen saanud, siis on seal nõutud ühe asjana (lisaks esseele, vestlusele ja konkreetsele ülesandele) fotoportfooliot, kuni 25 pilti, mis peaksid olema esitatud seeriatena (võimalik lisada ka pealkiri või kirjeldus).
Miski, mille suhtes silmad lahti hoida. Võib-olla kaks seeriat, üks mustvalge, teine värviline. Nt püüd ära tabada seda, millisest hetkest ja kuidas hakkavad värvid kõnelema; ja millisest hetkest on pilt parem ja ilmekam mustvalgena. Tundub olevat täitsa omaette esteetika või suisa filosoofiline teema...
moodus ja viis maailma ja inimeste nägemiseks.

... et siis valida sobiv ja võtta välja see hetk. Ja teha inimesi ilusaks; või vähemalt näidata neile, et nad seda on:)

[siia oleks sobilik mõni foto valida, kuid hetkel ei oska ma seda (veel) kuidagi teha...]

Lõpetuseks üks video Alari Kivisaarest. Mulle meeldib ta vaimustus, suht sarnane enda omale (ehkki see vaimustus ei tekkinud mul hetkega, vaid pigem järk-järgult süvenedes):

tegemistest.

Nii, paar sõna mu tegemistest: võrdlemisi suure osa ajast on võtnud töö (kuid see on iseenesest tore), vahepeal olin paar-kolm päeva Hiiumaal ning kohe-varsti taas kolm vaba päeva ees ootamas.

Vaba aeg on saanud justkui uue tähenduse ja nüüd möödub see
a) kas kellegagi hängides, keda pole tükk aega näinud või kes on nõnda oluline, et on tahtmine inimest pidevalt näha; või
b) lugedes.

Sain läbi Rebecca Skloot'i raamatu "The Immortal Life of Henrietta Lacks", mille kohta kiitva arvustuse kirjutasin oma raamatublogisse. Praegu on käsil Jared Diamondi "The Rise and Fall of the Third Chimpanzee: How Our Animal Heritage Affects the Way We Live".
Tohutult huvitav. Taaskord üks neist raamatutest, millest iga peatükk ja iga lehekülg justkui avab uut maailma ja uut vaadet seninähtule! Ilmselt võib öelda, et Jared Diamond on mu viimase aja suurim avastus, vaheldus Richard Dawkinsile, ehkki lähenemine on neil mõlemil võrdlemisi sarnase nurga alt: ühel või teisel viisil seotud evolutsiooniteooriaga. Aga tõesti, see seletab nii mõndagi!:)

Nüüd vabade päevade tulekul katsun taas pr keelt jätkata/käsile võtta. Ja kõige toredam on see, et asi areneb. Visalt, aga areneb!^^


Lisaks on siginenud kaks mõtet (et mitte öelda "kinnisideed"):
1) kunagi, ehk u 3-4 aasta pärast minna semestriks-kaheks Prantsusmaale õppima (vahetusüliõpilasena). Jah, Islandi-kogemus jättis mulle tegelikult niivõrd toreda mulje, et tuli tohutu tahtmine sarnast asja korrata. Seda enam kui on tahe see pr keel lõpuks ometi 'selgeks saada' ('selgeks saamine' on suhteline mõiste: kuni ma pole pr keele filoloog, siis mu meelest pole keel kunagi selge, liiati veel praegu, mil olen eriti algaja, ehkki aimu hakkan juba saama).
2) u 2-3 aasta pärast katsetada EKAsse fotograafia erialale astumist. Või noh, "katsetada" pole vist päris õige sõna, ikka proovida! Sest ma avastasin, et fotograafia oleks miski, mida ehk õnnestuks kõige muu kõrvalt õppida (põhiline on ikka filosoofia/kultuuriteooria/kultuuride uuringud) ja et ühtlasi huvitab mind see niivõrd, et sellega oleks tore ühel hetkel suisa põhjalikumalt tegeleda, sestap fotograafia BA-õpingud tunduvad täitsa toreda mõttena:)
Eriti huvitab inimeste pildistamine/ portree-fotograafia. Minu arvates täitsa omaette kunstiliik ja - minu jaoks - võimalus inimesi ilusaks teha... või näidata neile, et nad on ilusad:)
Viimane vajab muidugi teinekord omaette annet, aga... eks kõige olulisem ole ju huvi ja eks kõige selle nimel tulebki õppida. Õppida, õppida ja õppida.

Tegelikult on see kõik nii põnev! Nii põnev, et kell saab juba viis (öösel/hommikul) ja ma pean nüüd siiski magama minema...

...ja veel muutustest.

Köögiaknast välja vaadates jääb silma puuokstesse takerdunud poroloonitükk; ilmselt pole eksitus arvata, et see pärineb maja katuse renoveerimistöödest, mis umbes nädala eest algasid hommikul kell üheksa ja lõppesid õhtul kaheksapaiku, nõnda mitu päeva järjest. Õnneks olin siis suurema osa ajast kodunt ära. Praegu on juba mõnda aega, päris mitu päeva, vaikus - siinse elukoha kohta võrdlemisi haruldane nähtus. Lõpuks ometi!

Kõiksugu pisiasjad, mida ma siinkohal ette loetlema ei hakkagi, ometi mõjutavad nad oluliselt üldpilti ja keskkonda. Võib-olla eelmises postituses mainitud muutuste tõttu hakkan neid nüüd üha paremini märkama. Uued võimalused või uute võimaluste sünd aga ei muuda nähtu teab-mis ilusaks, ehkki õhusrippuv lubadus peatsetele muutustele annab kõigele teatava ajutilisuse värvingu. Õigupoolest on see ajutilisus juba pikka aega kohal olnud, kuid loodetavasti hakkab üha enam oma lõpule- ja eesmärgini jõudmist saavutama.


Väga abstraktne jutt, ma tean. Aga:
üha vähem sallin ma lohakust, laiskust, mõtlematust, viitsimatust ja huvipuudust. Kohati on nõnda selgelt tajuda kuidas inimeste sellised iseloomujooned vastavale keskkonnale oma jälje jätavad ja seda enda järgi kujundavad. Ja vat sellistest paikadest ja inimestest tahan eemale. Sinna, kus valitseb vaimustus, teotahe, teadmistahe, ettevõtlikkus...
ma ei kannata paigalseisu ja üksnes hetkes olemist. Ja praegusel hetkel ma töötan selleks, et liikuda, mitte ei liigu selleks, et töötada. Mu lähedased, ma tean, te ei saa minust valesti aru: see ei tähenda, et ma ei tahaks töötada, aga eesmärk on viia töö-huviala ja õpingud omavahel kokku - ja see ju ongi parim kooslus! Tihtilugu vaid siis näeb inimest tegelevat kirega, sest see on talle huvitav. If it's not fun it's not worth it, nagu kallis T. ütleb.

Ja veel olen täheldanud, miski mida on mõneti ebamugav öelda, et siiski on olemas kontingent inimesi, kes nähtavasti pole oma mõtlemisvõimet teatud vanuseni välja arendanud või on see ühel arenguetapil nõnda kapseldunud, et elatakse endiselt kusagil 18nda sajandi "alaealisuse" mõttemallides ning kellega kokkuvõttes on võrdlemisi mõttetu suhelda: neil on lihtsalt silma ja kõrvaklapid ees ja ühine keel näiks suisa puuduvat. Ma polnud seda kunagi uskunud, kuid alles nüüd hakkab tõesti tunduma, et selliseid 'lootusetult parandamatuid' inimesi leidub.
Muidu poleks hullu midagi, igal inimesel on õigus oma vaadetele, kui nad ainult oma lollust vähem või rohkem õigustama või kaitsma ei hakkaks. Kõige hirmsam asi maailmas on toimekas nõmedus, nagu Goethe kirjutas. Tõepoolest, need napisõnalised inimesed, kes oskavad ainult muiata, teinekord räusata, kuid kes ei oska rääkida, veel vähem mõtelda, kuid kes oma enesekaitseks omandatud olekuga teinekord noid samavõrd naiivseid oma 'usku' oskavad pöörata - ma ei tea mida sellistega ette võtta. Vististi ignoreerida või lihtsalt eemale hoida. Tihtilugu peavad nood nende kritiseerijaid "arrogantseteks", kuid iseenda silmis palki ei näe ning - loomulikult - veel vähem oskavad või suudavad nad oma seisukohti põhjendada. Nad lihtsalt on ja tahavad, et ka neid nähtaks, mis on muidugi psühholoogiliselt aruaadav.
Ja nõnda tekivadki vastavad grupid või keskkonnad. Õnneks on asi muutunud nõnda, et tänapäeval elavad nad heal juhul kusagil urgudes maa-all, sest tänapäev tähendab siiski suures osas infoajastut, inimesed on siiski valdavas osas mõtlemisvõimelised ja nood vähesed kaovad lihtsalt kusagile ära (minu poolt siiski võrdlemisi optimistlik maailmapilt, võrreldes mõningatega). Nõnda nagu ma koolis mõne aasta eest rääkisin ja ka 10nda klassi õpilased kuulasid suht huviga. Või nagu A.K., mu endine eesti keele õpetaja ja praegune TLÜ õppejõud on rääkinud, et õhus on tunda noorte seas teatavat muutust. Jaa, mul on usku tänapäeva noortesse!


Kirjutaks ehk veel, kuid see oli põhiline mida ma öelda tahtsin. Olen lihtsalt terve elukeskkonna otsingutel. Mulle ei meeldi teha säärast eristust, sest ma tõepoolest pean igast inimesest väga-väga lugu ja arvan, et tihtilugu ei saa inimene ise parata, milliseks ta kujuneb, jne. Kuid puht terve mõistuse najal ja nimel tuleb säärane eristus mu meelest ühel hetkel ilmsiks.
Ja ma ei ütle, et inimesel peaks olema nii või naasugune haridus või et üldse peaks olema mingi haridus, aga too teatav haritus ja natukenegi kriitiline mõtlemisvõime ning seeläbi teistest lugupidamine võiks siiski olla, oskus nii iseennast kui teisi kuulata. Huvi nii iseennast kui teisi kuulata. Kui puudub huvi - siis mida siin enam tahta on!?
See on minu arvates miinimum, et inimene saaks täisväärtuslikult kuuluda ühiskonna hulka. Ja mitte, et ma tunneksin end olevat rünnatud või ohustatud säärastest inimestest, aga rohkem kui varem olen ma hakanud märkama, et selliseid inimesi on tõepoolest olemas. Nad lihtsalt on ja see näibki olevat nende ainus eesmärk. Kuid keegi ei saa lihtsalt olla ning kui ta seda tahab, vajab ta selleks teatavat resurssi ja õigustust, isegi kui see on saavutatud ülimalt 'kunstlikult'. Järeldused võite siit muidugi ise teha.


Praeguseks lõpetan, sest pean lippama. Ja, jällegi, see jutt on siin tegelikult mõttetu, kirjutatud ennekõike vaid iseendale. Ma ei usu, et keegi seda lugedes millestki väga targemaks saaks. Ja võib-olla kõlas see sedapuhku mitte-minulikult karmilt, hukkamõistvalt või suisa halvustavalt. AGA, nagu ma ütlesin, viimasel ajal olen selliseid asju täheldanud ja seoses tekkivate uute võimalustega hakkan paratamatult mõtlema sellele, et olukorda muuta.

Eelnevat juttu iseloomustab minu arvates ääretult tabavalt see laul:



P.S. Üks lugemissoovitus: Rebecca Skloot "The Immortal Life of Henrietta Lacks". Siinkohal piirdun vaid nime mainimisega ja sellega, et minu arvates on tegu ülihea raamatuga (ehkki olen hetkel alles 80ndal leheküljel); samuti seisan siin vaid iseenda vaimustuse eest, aga et ma kirjutan seda ühtlasi ja ennekõike siiski iseendale, siis ei saanud seda raamatut ka mainimata jätta:)

Cheers!

muutustest...

Esiteks: jei, ma sain tööle! Homme on esimene pikem päev ja eks näis kuidas kujuneb. See tundub hästi chill ja tore! Lisaks annab nii raha kui vabadust ning parajal määral peaks jätkuma ka aega, et viimaste esseede ja lõputööga tegeleda... jaa! Isegi suisa rõõmuga lähen sinna, sest... see tundub tore!

Teiseks: 29ndal veebruaril ehk eile oli EHI Teaduspäev. Mu EHI, mu EHI, ma armastan EHIt ja kogu seda seltskonda!
Mõned pildid (tegin ka ettekande):

Põhiosas rääkisin õppimisvaimustusest, filosoofiast, loodus- ja täppisteadustest - st siuke teema, sest mingit konkreetset uurimisteemat vms mul hetkel käsil pole (working on it, though!).
Ahjaa, pildil on rahvast võrdlemisi vähe, hiljem oli hulga rohkem. Algas see ju kell 10 ning minu ettekanne oli pärast avasõnu 10.15-10.45, normaalsed inimesed alles magavad sel ajal:D

Aga hästi tore oli! Mõtlesin, et ehk võiks seoses "tagasi kooli" programmiga sarnast juttu ka mõnes gümnaasiumis rääkida. Eks näis.

Siinsete piltide autor on Anete:)

looduse imed...

Tõsi, ma pole siia enam jupp aega midagi kirjutanud; see tuleb tasa teha! Viimasel ajal on siiski toimunud üht-teist huvitavat: alates ülikooliloengutest ja lõpetades näiteks raamatute lugemisega (peaasjalikult ajaloolisi uurimusi)... kuni kõiksugu muude vähegi tähtsate või vähemtähtsate asjadeni välja.
Ei midagi murrangulist siiski.

AGA seoses postituse pealkirjaga selline asi (leidsin selle feisbuukist, ehkki käin seal viimasel ajal harva):


Öökull on ennast õlleka juures purju joonud ja lendab metsa tagasi. Ise hüüab rõõmsalt: "Uhuu! Uhuu! Uhuu… (Põmm!) … Ohoo!"

ateismi apoloogia: maagiline, poeetiline ja võluv reaalsus!

Ehk umbes nõnda nagu usklikud teinekord tänavad Jumalat, et ta olemas on; umbes samuti olen mina tänulik, et Jumalat olemas ei ole.
Olgu, olgem täpsemad: et on ülimalt tõenäoliline, et jumalat olemas ei ole (selle väite põhjendused on juba omaette teema, lugege nt Dawkinsi "Luul Jumalast"/ "God Delusion" või vaadake dok-filmi "Why I Am No Longer a Christian").

Kui ülikooli astumisest saati, st aastast 2007, on mind tabanud igal aastal mingi uus teadmine, arusaamine või vähegi arvestatav meelemuutus, siis möödunud (õppe)aasta kohta toimus see valdkonnas, millest praegu kõnelen. Tõsi, isegi mitte niivõrd õpingutega seotult, vaid pigem siit-sealt iseseisvalt lugemise tulemusena. Ilmselt pole see üllatus, et suurima põntsu ja väljakutse on religioonile esitanud evolutsiooniteooria. Dawkinsi "The Ancestor's Tale" on vististi üks väheseid raamatuid mis on mu elu muutnud; ja üldse tema loengud-videod.

Pealkiri "ateismi apoloogia" kõlab mõneti eksitavalt, ma ei taha siin oma "uskmatust" kaitsta, niisamuti nagu oleks imelik kaitsta seisukohta, et Zeus on vaid müütiline tegelaskuju ja eksisteerib ainult kirjanduses. Seega: minu arvates on jabur kaitsta millegi mitteuskumist. Ometi näib, et ateistlik seisukoht pole veel endiselt midagi päris iseenesest mõistetavat.


1. 
Aga alguse juurde.

On neid ateiste, kes tunnevad igatsust nende aegade järele, mil inimesed veel siiralt Kõikvõimsamasse uskusid. Ja on need, kes seda igatsust ei tunne ja kes pigem tunnevad rõõmu, et need ajad möödas on. Viimaste hulka kuulun ka mina (ehkki, tõsi, teinekord nt kirikuid vaadates mõtlen, et see võinuks ometi eriline tunne olla...).
Kui ma ütlen, et jumalat pole olemas, siis nimetan ma Jumala olemasolu ses mõttes ebareaalseks, ebatõeseks, vastandades seda reaalsusele, tõelisusele. Juba see on põhjus rõõmu tundmiseks: üks sammuke Tõele lähemal!


2. 
Dawkins on öelnud:

Matter flows from place to place 
and momentarily comes together to be you 
some people find that thought disturbing
I find the reality thrilling 

...minu arvates niivõrd tabavalt väljendatud seda, et üks ja seesama fakt võib mõnele inimesele mõjuda häirivalt, tülgastavalt, teisele aga vastupidiselt: äärmiselt meeliköitvalt (ja seda kõige paremas mõttes).

Veelgi enam, tema raamatu "Unweaving the Rainbow" eessõnas kirjutab ta:

A foreign publisher of my first book confessed that he could not sleep for three nights after reading it, so troubled was he by what he saw as its cold, bleak message. Others have asked me how I can bear to get up in the mornings. A teacher from a distant country wrote to me reproachfully that a pupil had come to him in tears after reading the same book, because it had persuaded her that life was empty and purposeless. He advised her not to show the book to any of her friends, for fear of contaminating them with the same nihilistic pessimism. Similar accusations of barren desolation, of promoting an arid and joyless message, are frequently flung at science in general, and it is easy for scientists to play up to them.

(lk ix)

...kuid jätkab, et seda ei tohi segamini ajada mõningate lootuste kustutamisega, mida lugeja võib olla endale seadnud. Veelgi enam: kuivõrd ikka mängivad rolli meie elus kujutlused "kosmosega ühekssaamisest"? Peamine seisneb siiski kaasinimestega suhtlemises, igapäevasündmuste kogemises ja kaaslastega jagamises, jne.
Pealkiri "Unweaving the Rainbow" on võetud Keatsi luuletusest, kus too kritiseeris Newtonit, et viimane röövis oma seletustega vikerkaare ilu. Dawkins (ja mina) väidab vastupidi: reaalsus on hulga imelisem kui mistahes müüt seda iial kujutada võiks!


3. 
Filosoof Alain de Botton kirjeldab ülevust oma teoses "Reisimise kunst" järgmiselt:
"Mis tunne see siis on? Seda loob 400 miljonit aastat tagasi tekkinud org, 2300 meetri kõrgune graniidist mägi ja aastatuhandete erosioon järskude kanjonite seintel. Kõigi kolme kõrval näib inimene pelga hiljuti langenud tolmuna: ülevus peitub ootamatus, meeldivas, isegi uimastavas kohtumises, kus inimlik nõrkus on silmitsi universumi jõu, vanuse ja suurusega."
(lk 141)

Ning toob seejärel paralleeli Jumalaga, mille najal paljud inimesed samuti teatavat ülevustunnet kogevad. Kuid minu arvates on siin mõningane oluline erinevus.
Inimene on väike võrreldes universumi "jõu, vanuse ja suurusega", ometi pole siin minu arvates midagi pistmist hierarhiasse asetamisega, kus üks peaks end teise ees justkui väiksemana tundma. Meie, inimesed, oleme osa universumist, nii nagu universum on osa meist. Jällegi, tsiteerides seekord astrofüüsik Neil deGrasse Tysonit:

We are all connected
to each other - biologically,
to the Earth - chemically,
and to the rest of the universe - atomically!

...that's kind of cool. That makes me smile.

And I actually feel quite large in the end of that.
It's not that we are better than the universe,
we are part of a universe,
we are in the universe and universe is in us.

4. 
Tulles alguse juurde tagasi, siis minu rõõm peitub selles, et kõiksugu jumalatesse uskumise asemel oleme jõudnud tänaseks sinnamaale, kus me saame avastada kosmost ja vaadata kaugusesse pilvede taha ("I don't see any God up here," - mõeldes ühtlasi Yuri Gagarini või Nikita Khrushchevi sõnadele), avastada kaugeid planeete ja galaktikaid, vaadata ja uurida mikromaailma, vaadata ajaloos tagasi kuni meie planeedi tekkeni või kobada universumi sünnilugu... jaa, niivõrd palju on veel avastamata ja universum on selleks sisuliselt lõputult suur, kuid niivõrd palju on juba avastatud. Näiteks see, et kui jaotada elu ajalugu meie planeedil standardmõõdus klaveriklahvidele (st kokku 88 klahvi, neist 52 valget), siis MEIE elu ja ajalugu koosneks üksnes vähem kui ühest/viimasest klahvist. The vastness of geological time(!)!

"...olla silmitsi universumi jõu, vanuse ja suurusega." - jaa; ning selleks pole tarvis ei lummavaid loodusvaateid ega kaljurünkaid (rääkimata mistahes mütoloogilisest või religioossest vaatepunktist), vaid teinekord piisab üksnes mõtlemisest neile faktidele, milles me tänapäeval võime 100% kindlad olla; näiteks sellele, milline fantastiline ime on üldse olemas olla, milline absurdne juhus on eksisteerida just PRAEGU, mil meil on ju tegelikult sellised teadmised, võimalused ja vabadus nagu ei iial varem!

Ma ei ütle, et inimkond oleks tark või et me oleksime kusagile jõudnud. Ei, ei. Kuid minu arvates on imetlusväärne see asjaolu ja protsess, et me üldse siin oleme. Milline minevik, milline ajalugu, absurdne või mitte, kuid siiski: milline ime!

Nõnda võiks W. Wordsworthi kombel vaadata lilli ja puid ning tunda samuti seda sama ülevustunnet kui mõelda nende minevikule, sellele ühisele ajaloole, mida nad endas peidavad. Või kasvõi kui mõelda Sinule ja minule, inimesele - sellele puukujulisele DNA-jõele, mis meid elu sünnist saadab ja meid just sellisteks kujundanud on...
jah, meid, nii inimesi, loomi, putukaid, taimi, jne jne. Kogu meie hingav või vähemhingav planeet, olles ühtlasi samavõrd seoses kõige väljaspoolsega. Kas just väga otseses või tuntavas seoses, kuid kasvõi seeläbi, et Päike annab meile energiat, jne jne.


5. 
See on see ateistlik maailmapilt mida ma 'kaitsta' soovin ja mida, mulle näib, kohati sootuks valesti mõistetakse (tõsi, ennekõike usklike poolt).

Neiu L. küsis mu käest mõned päevad tagasi (täiesti neutraalselt): "Kas sa (üldse) millessegi usud?"
"Ma usun, et homme tõuseb päike ja et homme on jälle päev; et mul on head sõbrad/kaaslased; et inimestel on empaatiavõime; et... et ma usun teadmisesse ja juhus(t)esse (jne)," vastasin.
Siin tuleks muidu täpustada, mida mõelda "uskumise" all. Või nagu Islandil viibides ühes köögivestluses teemaks tuli (sarnane või suisa täpselt sama küsimus): "Kas on üldse võimalik mitte millessegi uskuda?".
Kui rääkida uskumisest, peab paratamatult rääkima ka teadmisest, vastasel juhul - kui kõik on uskumine (või teadmine) - kaotab sõna "uskumine" (või "teadmine") oma tähenduse.

Siinkohal pole ma spetsialist (ja põhjalikumalt lahates vajaks see pikemat analüüsi), kuid minu jaoks jagunevad maailmaasjad neiks mida ma tean ja mille kohta ma võin öelda, et võin vaid kindel olla. Kuidas teha vahet?
Teadmised moodustavad omavahel teatava loogilise süsteemi. Näiteks tean ma, et manner mida on nimetatud Ameerikaks, on siiski olemas, isegi kui ma seda oma silmaga ei näe (nagu enamus asju). Kui keegi väidab, et äsjamaandunud meteoriit pühkis Ameerika ära, siis ei saa seda uskuda, sest siis poleks ilmselgelt ka mind enam alles.
Jne. Niisamuti tean ma, et päike tõuseb (st põleb) ka homme ja järgmine päev on meid ees ootamas (tõenäoliselt ei juhtu Inimkonna eluajal päikesega midagi). Seda võiks ilmselt nimetada kaudseks teadmiseks või tõenduseks (indirect evidence). See on reaalsus. Reaalsust võib ühe teooria järgi tuvastada kolmel viisil:
a) otsene kontroll (ma näen/ tunnen, vms); b) kaudne kontroll (nt vaatan/ näen mikroskoobi, teleskoobi vms abiga); ning c) kontroll mudelite abil (nt geneetiliste omaduste pärimine: me ei näe otseselt geene, kuid me saame moodustada mudeleid selle põhjal kuidas nad toimivad ja nende mudelite abiga saame ennustada erinevaid seaduspärasusi).

See on reaalsus. Usk (ja religioon) selles ranges mõttes on hoopis midagi muud. Kui keegi küsib "Kas Jumal on olemas?" (või pigem, nagu küsiksin mina: "Kas mul on vähegi algust uskuda Jumala olemasolusse?") või "Kas sa usud, et järgmine suvi (või päev) tuleb oodatust soojem/külmem?" või mistahes, siis siin saab vaid spekuleerida.

Spekuleerida ei saa meie planeedi kuju ümber (mis nt pole lapergune) ega selle ümber, et Maa tõepoolest tiirleb ümber Päikese (mitte vastupidi), või evolutsiooni kui looduses toimuva protsessi ümber; need on faktid mis jäävad, isegi kui nad võivad aja jooksul oluliselt täiustuda ja seeläbi muutuda (kuid mitte iial saada ümber lükatud või vaidlustatud - oleneb muidugi kui rangelt üks või teine teaduslik teooria on tõestatud). Kaasaegses mõttes faktiseisusesse tõstetud (ja seega 100% tõestatud) teooriates pole siiski vähimatki põhjust kahelda.
Kui Päike homme kustub, siis pole see teooria probleem, küll aga ei muuda miski fakti, et meie planeet hetkel Päikese ümber tiirleb.


Säärane ateismi vorm on lihtsalt teatav (teaduslik) mõtteviis lähtuda mitte niivõrd uskumustest, vaid teadmistest; ja - vähemalt minu puhul - mitte ainult: liigagi tihti lisandub sellele ka suisa sõnatuks imestamine kõige selle üle, mis meid ümbritseb.
See, et meil on neli aastaaega, et ühe aasta jooksul teeb meie planeet tiiru ümber Päikese, et vähemalt Euroopas on meil komme lugeda numbreid kümne kaupa (kui nii võib öelda), nagu ka sõrmi (5+5) - ehk on siin oma seos ja loogika!?
Ja et me oleme siiski olemas, pärast kõiki neid katastroofe, pärast neid halbu ja häid aegu, mis meie planeeti saatnud on... ja et mina seda kirjutan ja et Sina seda loed (olenemata sellest kas sa nõustud minuga või mitte).

See kui ma kohtan ühe päeva jooksul kummalisel kombel mitut inimest keda pole ehk ammu näinud; see kui ma olen rõõmus nende inimeste üle keda mul on au tunda ja kellega olen läbi imejuhuse ühel hetkel tutvunud...!
Ei, asi pole mitte mingis Jumalas kes üht või teist asja jälgiks, aga iseenda vabaduses ja rõõmus kui teinekord juhtub hästi minema, ilma igasuguse põhjuseta, kuid seda suurema imena tuleb seda minu arvates vastu võtta!
Selle asemel, et palvetada või tänada Jumalat ühe või teise asja eest, selle asemel öelda ja tänada Seda Inimest otse!

Pole vaja (ega olemas) mingit vahendajat ja seda siiram ja otsesem on ka vastav kogemus!



6. 
Lõpetuseks lõik de Bottoni raamatust (märksõnaks: huvi; ning seeläbi: vaimustus):

Kiriku seinu ja lagesid kaunistavad 19. sajandi freskod ja maalid, kui välja arvata need, mis asuvad pühakute Antoniuse ja Bernardino kabelites ning pärinevad 18. sajandist. Capilla de San Bernardinos, esimeses põhjaküljele jäävas kabelis, on seina keskel püha Siena Bernardino palvetamas Aragoni  kuninga (1781) ees, maalinud noor Goya. 16. sajandi kooriistmed käärkambris ja kapiitlisaalis pärinevad Cartuja de el Paularist, Segovia lähedal asuvast kartuuslaste kloostrist. 

See info ei andnud vähimatki aimu, kuidas minus peaks huvi tärkama. See oli sama tumm kui kärbes Humboldti mäeküljel. Kui rändur peaks tundma isiklikku huvi (mitte süüdlaslikku kohustust) "kiriku seinte ja lagede vastu... mida kaunistavad 19. sajandi freskod ja maalid", peaks ta suutma siduda need faktid - mis on sama tüütud kui kärbes - ühega suurtest selgetest küsimustest, mille külge tõeline uudishimu ankurdub.
Humboldti jaoks oli küsimus olnud järgmine: "Miks esinevad looduses piirkondlikud variatsioonid?" Iglesia de San Francisco El Grande lävel seisva inimese jaoks võiks küsimus olla "Miks on inimesed tundnud vajadust kirikuid ehitada?" või isegi "Miks me jumalat kummardame?". Sellisest naiivsest lähtepunktist saaks uudishimu ahel kasvama hakata, sisaldades küsimusi nagu "Miks on kirikud eri paikades erinevad?", "Millises stiilis on kirikud peamiselt ehitatud?" ning "Kes olid tähtsaimad arhitektid ja mis põhjusel neid edu saatis?". Ainult tänu sel moel tärganud aeglasele uudishimule on ränduril võimalik võtta vastu uudist, et kiriku kõrge neoklassitsistliku fassaadi on loonud Sabatini, millegi enama kui tülpimuse või meeleheitega.
(lk 106) 

7.
Juba praegu on küsimusi ja vastuseid nõnda, et vaid ühe teadusharu sisse võib lõputult uppuda; ja selleks ei pruugi isegi mitte tegu olla teaduse või teadust puudutavate asjadega, vaid ka igapäevaste kogemuste ja mõtetega, piisab vaid sellest, et ise piisavalt huvi tunda.
Kasvõi näide mu enda elust: keeleõpe. Põhisunnaga küll prantsuse keel, kuid nt Islandi keele õpiku sissejuhatuses ilutseb järgnev lõik:

Learning a language is an exciting experience. It is a lot like being a child again: you begin mute, you learn by exposure and repetition, and in the process you are discovering a new world. The main requirements are interest and determination. Enjoying your study will make your progress easier and more fun, and will more than make up for the difficulties you may encounter. 

Ja nüüd ei tohiks küll enam keegi söendada arvata, et teadmatu, müütiline või poeetiline pilk vikerkaarele on võluvam kui see, mis vikerkaare üldse võimalikuks teeb, kui see pikk, kuid huvitav lahenduskäik mis vastaks küsimusele "Miks on vikerkaared olemas või mis teeb nad võimalikeks?"

Samuti ei ole minu arvates õigustatud küsimus ateistile, et "Kas see ongi kõik?"
Mina küsiks vastu: "Mida rohkemat sa üldse oskad veel soovida või tahta, kas sellest on vähe...?"
...sellest, et sa asud praeguse seisuga meie planeedi elu kujutaval klaveri klaviatuuril viimasel klahvil; ja veel enam: et sa sul on sellest kõigest veel sealjuures võimalik teadlik olla!

Reaalsus võib olla maagiline ja poeetiline ning maagiliseks-poeetiliseks teevad selle need seostevõrgud ja kujutlusvõime, mis me vaate üheks vähem või rohkem tervikuks seovad. Meie, osana universumist, nii nagu universum on osa meist. Me pole ei suuremad, ei väiksemad, vaid osa sellest... osa sellest imest!
:)


8.
Nõnda sai kirja vähemalt üldsõnaline kirjeldus ja põhjendus sellest, kuidas mina isiklikult enamus ajast maailma kogen ja miks ma olen sisuliselt ateistlike vaadetega...
ning miks ma tunnen rõõmu ja uhkust selle üle, et nõnda on üldse läinud. Ja et me just sellisel ajastul elame. Ja - last but not least - millist kõige fantastilisemat teadmist ja tuge pakub see, mida võib nimetada teadlikolekuks reaalsusest. Ausalt olles igasuguse spekuleerivad (ja kriitiliselt ajalugu ja vähem või rohkem terviklikku konteksti uurides) müütilisest maailmast pärinevad väited tuhmuvad selle kõrval ja muutuvad lisaks kõigele muule pehmelt öeldes ebaloogilisteks ning absurdseteks.

Ehk mõneti sobiv laul kah: Karl Madis - Väikest poissi tean


...ma usun, et igaühel meist on võimalus mistahes ajahetkel millegi vastu huvi tunda ning sellest seeläbi vaimustuda. Mis minusse puutub, siis... nagu kirjeldasin: viimasel ajal olen end just selliselt tänavanurgalt leidnud. Ja, noh, vaade on hästi huvitav! Ja mul on lihtsalt rõõm selle üle ^^